Traditsiooniline sonaatide õhtu rõhuga eesti muusikal

Toomas Velmet

  Sarjas “Akadeemiline kammermuusika”: MIKK MURDVEE (viiul) ja STEN LASSMANN (klaver) Kadrioru lossis 16. XII.

 

“Akadeemilise kammermuusika” sari soodustab akadeemilisi traditsioone ning eriti uhke on näha ja kuulda, et absoluutselt müüdamatuks kuulutatud (kelle poolt?) nn sonaatide õhtuga tulid 16. XII välja nii noored mehed kui Mikk Murdvee (viiul) ja Sten Lassmann (klaver). Vähe sellest: kolmest esitatud viiulisonaadist kaks kuulub nii hapult müüdavasse valdkonda kui eesti muusika, mis eeldab, et “kusagil struktuurides on midagi kallutatud”. On kaks võimalust: kas noored mehed, olnud pikemat aega välismaal, ei tunne kohalike jõujooni või just vastupidi – tundes survet, soovivad hoopis neid hoovusi hajutada. Otsustades publikuhuvi ja kontserdi kvaliteedi järgi on päris selge, et eelduseks on see teine võimalus.

Mikk Murdvee läbib praegu Sibeliuse akadeemiat teisel ringil, seekord dirigendina, ning on ennast näidanud ka selles ametis juba tugeva professionaalina. Sten Lassmanni stuudiumiringid on isegi suurema geograafilise raadiusega, haarates nii Pariisi kui Londoni. Mitmeid erineva tasemega konkursisaavutusi on mõlemal kirjas ja kammermuusikas koos tšellist Kristjan Saarega (Trio Fratres) ka rahvusvahelise Brahmsi-nimelise konkursi finalistidiplom. Sõnaga: maksimaalselt ette valmistatud, ärksa vaimuga teotahtelised noored mehed, kelle puhul ei pea üldse selgeltnägija olema, et ennustada – me kuuleme neist veel palju ja kaua.

Eduard Tubina Sonaat nr 2 viiulile ja klaverile früügia laadis ETW 56 (1948/49, 1976). Aastanumber 1976 märgib asjaolu, et siis tegi autor mõningaid parandusi teose klaveripartiis, jättes viiulipartii muutmata. Teose tõid esiettekandele 2. IV 1949 Stockholmis Zelia Aumere ja Olav Rootsi. Kümme aastat hiljem (16. XII 1959) ja nagu näha täpselt 47 aastat varem kui kõnealune kontsert, toimus esiettekanne Eestis ja esitajateks Vladimir Alumäe (teatavasti Mikk Murdvee vanaisa) ja Heljo Sepp (Sten Lassmanni isa klaveriprofessor). Teos on teadaolevalt kõlanud nii Euroopas kui USAs ja esitajateks peamiselt eesti tippviiuldajad nagu Zelia ja Hubert Aumere, Carmen Prii, Vladimir Alumäe, Mati Kärmas, Urmas Vulp, Arvo Leibur, Ulrika Kristian, aga ka Hakan Sensoy (Türgi) ja plaadistanud Nils-Erik Sparf (Rootsi).

Murdvee-Lassmanni kavas oli teos kontserdi avanumbriks ja seega ka kõrgendatud tähelepanu all. Laitmatult nii kõlalise tasakaalu kui teksti esituselt teostatud sonaadi ettekandele on siinkirjutajal mitmeid sisulisi pretensioone. Tubinal on teose osade tempod küll täpselt määratletud metronoomidega, kuid ka Allegro sisaldab ju mitmeid ja erinevaid karakterid. Minu jaoks on selge, et Tubin on pingelise dramaturgia vormimeister ja seda kuulen ka selles sonaadis läbivalt. Samuti selgelt väljendatud dünaamiliste arengulainete toonitamine oleks teose esituse mõju kindlasti enam soosinud. Tundub, et euroopalikult “salonglik” lähenemine Tubina sonaadile ei ole päris õige, kuigi räägitakse, et just nii olla teost esitanud Aumere ja Roots.

Teise eesti helitööna tuli esiettekandele Mihkel Keremi (1981) Sonaat nr 3 viiulile ja klaverile (2006) ning siin tuleb kohe öelda, et tegemist on sündmusega eesti viiulimuusikas eraldi ja kammermuusikas üldse. Teos on ebahariliku tsükliga kolmeosaline: I “Skertso”, II “Sonaat” ja III “Polüfoonia”. Tegemist on looga, mida võiks soovitada esitamiseks ükskõik millisele maailma tippviiuldajale, kui kellelgi neist tekiks huvi eesti muusika vastu. Autori helikeel on väga isikupärane, kuid piirdub traditsiooniliste väljendusvahendite kasutamisega, fantaasia on seejuures täpselt kaalutletud.

Mis siin targutada – tegemist on lihtsalt äärmiselt andeka inimesega. Selle teose esmaesitus oli kõigis aspektides erakordselt hea ja on väga kahju, et seni aeg-ajalt “Akadeemilise kammermuusika” kontserte salvestanud Eesti Raadio kohal ei olnud, nad jäid sellest lihtsalt ilma. Vahemärkusena olgu öeldud, et päris täpselt ei saagi aru, mille eest sarja korraldaja Eesti Interpreetide Liit igal kavalehel Eesti Raadiot ja Eesti Televisiooni tänab. Milles see meeldiv koostöö siis õieti seisab? Ette rutates tahan lausuda, et Keremi sonaadi ettekanne oli nii sisult kui esituselt selle kõrgetasemelise kontserdi tipp.

Kontserdi finaaliks jäetud Schumanni Sonaat nr 2 d-moll op. 121 on keeruline esitada, mida ka liiga sageli ei tehta, ja mitte sugugi lihtne ka kuulata. Kiiduväärt on pianisti soov ja tahe see nootide hulk omandada ning viiuliga parajas balansis ette kanda, kuid siin on sonaadipaaril kindlasti interpretatsioonilist mõtlemisainet kui ka meisterlikkuse reserve teostuses. On ju ikka nii, et mida parem kontsert, seda rohkem on sellest rääkida ja ka põhjust norida.

Selle teooria tõestuseks lisan veel oma subjektiivse maitsearvamuse. Aastaid kestnud kontserdisarja kolme tippkontserdi hulka mahtuv kontsert, seda rõõmustavam, et täpselt akadeemilise kammermuusika ideed kandev ja raskelt eesti muusika suunas kallutatud olekus. Mul on ka õigus seda öelda, kuna olen kindlasti see inimüksus, kes on peaaegu kõigil sarja kontsertidel kohal olnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht