Teekond ja selle näiline juhuslikkus

ERSO kontserdi pealkiri tõi esiplaanile teekonna kui niisuguse ja tuletas meelde, kui kergelt ja kiiresti eesmärgid muutuvad.

KAI TAAL

ERSO sarja „Romantika“ III kontsert „Teekond“ 9. IV, veebiülekanne Estonia kontserdisaalist. Martin Kuuskmann (fagott), Indrek Vau (trompet), Liina Žigurs (vioola), keelpillikvartett (Linda-Anete Verte, Egert Leinsaar, Sandra Klimaitė, Theodor Sink), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Tõnu Kõrvitsa ja Philip Glassi muusika.

Viimane aasta on tõsiselt raputanud valdavat enamikku maailma rahvastest ning nende arusaamu elust. Mida aeg edasi, seda teatraalsem toimuv tundub. Mida uskuda, mida tõsiselt võtta? Paindlikkus ja kohanemisvõime on hädavajalikud, kui tahetakse ellu jääda. Loomulikult võib oma tõe nimel elu ja heaoluga riskides ka barrikaadidele minna. Igaühel oma mäng, ükskõik kui surmtõsiselt või naljaga pooleks keegi seda võtab.

ERSO 9. aprilli kontsert illustreeris eelnevat ilmekalt. Veebikontsertides ei ole enam ammu midagi üllatavat ning sellest on saanud uus normaalsus. Kui paljud veel üldse usuvad kontserdielu taastumist sellisel kujul, nagu see oli aastakümneid meie elu loomulik osa? Pidev muutumisvalmidus on vist parim, mida koroonaaeg on meis esile kutsunud ja süvendanud – ei ole midagi kindlat ega jäävat. Võib ju seada sihte ja panna tähtaegu, kuid elu naerab selle üle. Nii on loomulikult ka kontserdielus ja muusikutega – teekond punktist A punkti B on ettearvamatum kui kunagi varem.

ERSO teekond kontserdi kavaga oli väga lühike. Veel paar päeva enne kontserti lubati publikuni tuua hoopis tšehhi muusikat Mihhail Gertsi dirigeerimisel: ettekannet ootasid Antonín Dvořáki viies sümfoonia ja Bohuslav Martinů intermetso. Erkki-Sven Tüüri muusika austajad ootasid kindlasti Martin Kuuskmanni esituses helilooja fagotikontserti, mis kõlas Eestis viimati kümmekond aastat tagasi ning mida kahjuks ei ole võimalik kuulata ei Youtube’i ega Spotify vahendusel. Tegelikult oli aga 9. aprilli õhtul Tõnu Kõrvitsa sünnipäevakontsert – sisuliselt autorikontsert ühe värvika kõrvalepõikega Philip Glassi maailma. Taas oli elu plaanid pea peale pööranud. Ehkki mul on tuline kahju, et ei õnnestunud kuulata Tüüri teost (loodetavasti avaneb selleks lähitulevikus siiski võima­lus), ei tekitanud kujunenud olukord minus pettumust. Vastupidi.

Kõige tugevamalt mõjus kontserdil kõlanud teostest Tõnu Kõrvitsa „Puudutus“ Martin Kuuskmanni esituses – see mitte ainult ei puudutanud, vaid haaras, lausa vangistas.

Videokaader

Kontserdi pealkiri „Teekond“ annab mitu tõlgendusvõimalust. Tõnu Kõrvitsa kui helilooja teekonda iseloomustasid tema kaheksa teost, neist kolm kirjutatud soolopillile (esitasid Indrek Vau trompetil, Martin Kuuskmann fagotil ja Liina Žigurs vioolal), neli keelpilli­orkestrile ning üks keelpillikvartetile. Ehkki need on pärit eri aastakümnetest, ei ole teosed liialt eripalgelised ning see ei olnud arvatavasti kava valides ka eesmärk. Kontsert ilma publikuta ka ei toimunud: saalis istusid nii sünnipäevalaps kui ka ERSO peadirigent ja kunstiline juht Olari Elts, kes kõnelesid lugude vahel Tõnu Kõrvitsa loomingust. Ehkki Kõrvits on üks eesti populaarsemaid ja armastatumaid heliloojaid (kui mitte kõige populaarsem ja armastatum) ning tema elust ja tegemistest on palju juttu olnud, lisasid nende lühikesed dialoogid muusika vahele omajagu värskust ja vaheldusrikkust.

Kontsert toimub muusikute ja publiku vahel. Publik võib viibida arvuti taga või raadio juures ning kogeda seda ka päevi või nädalaid hiljem. Publiku, vastuvõtjata ei saa aga toimuvat nimetada kontserdiks. Kontserdikava, mis muudeti kõigest päevaga, kõnetas sel hetkel palju tugevamini, kui seda oleks teinud kuid tagasi välja mõeldud programm. Möödunud nädalal jõudsid eestlaste seas levivad ärevad meeleolud väljenduseni meeleavaldustes: vabaduse eest võitlevad kodanikud olid kogunenud tänavatele ja väljakutele ning nii revolutsioonilist õhkkonda pole Eestis enam ammu kogetud. Reede õhtul edastas aga ERSO TV muusikat, mis on vägivallast nii kaugel kui üldse võimalik. Kiiruga koostatud ja pealtnäha juhuslik muusika­valik oli just see, mida hing vajas. Mulle mõjus see kui palsam.

Elus on väga palju minevikus ja olevikus ekslemist, liiga vähe olevikus ja praeguses hetkes olemist. ERSO kontserdi pealkiri tõi esiplaanile teekonna kui niisuguse, tuletas meelde, kui kergelt ja kiiresti võivad seatud eesmärgid muutuda. Kõrvitsa muusika arendas seda näilist juhuslikkust talle ainuomaselt leebel ja sugestiivsel moel edasi. See ei ole sugugi esimene kord, kui kontserdil Kõrvitsa loomingut kuulates tekib käesoleva hetkega tugev seos ning muusika justkui kommenteerib nähtavat nähtamatu avamise kaudu. Umbes kaks aastat tagasi kogesin midagi sarnast, kui ettekandele tuli tema „Sei la luce e il mattino“ ehk „Sina oled valgus ja hommik“, mis on minu meelest Kõrvitsa loomingus kõige valusam teos, kohati lausa rusuv ja ängistav. Aasta oli siis 2019 ning kestis veel õnnelik koroona­eelne aeg. Ometi oli midagi juba õhus ja mäletan seda ehmatavat äratundmist kontserdil. On vist loomulik, et kunstnikel on kuues meel, mille abil tajutakse veel nähtamatut ja kuuldamatut.

Kõrvitsat ei saa esmapilgul kuidagimoodi nimetada poliitiliseks ega ajakajaliseks, tema tundlik ja romantiline muusika loob justkui omaette maailma, nähtavast harmoonilisema. Või kas on ikka nii? Kus lõpeb põgenemine ja algab suhestumine ning kas oskame neid üldse eristada? Mõtlesin selle üle palju pärast poolteist tundi kestnud kontserdi lõppu. Meditatiivse kõlamaailma abil oli reaalsusega loodud tervendav kontakt – selline rahu, mis ei löö kõikuma ühismeedia käras ega muserdavates pandeemiapiirangutes. Kõrvitsa muusika aitab näha puude taga metsa. See rahustab, aga ka lohutab ja annab lootust. Tema muusika nostalgia ei ole igatsus mineviku järele, vaid kindel teadmine ja usk, et kõik kordub või ei olegi veel kadunud. Käidav teekond ei ole sageli see, mis nähtaval, ning tõelised sihtpunktid on mõnikord teada vaid alateadvusele.

Kõige tugevamalt mõjus kontserdil kõlanud teostest „Puudutus“ Martin Kuuskmanni esituses – see mitte ainult ei puudutanud, vaid haaras, lausa vangistas. Tugeva emotsionaalse laenguga esitus oli nüansside ja kõlavärvide poo­lest rikas. Ka teised sooloteosed, „In the Shadows“ Indrek Vau ja „Rändaja laul“ Liina Žigursi esituses, pakkusid suure kuulamisnaudingu. Keelpilliorkestri esituses jäi kõige rohkem meelde „Lahkumine Caprilt“, mis on kirjutatud austusavaldusena Konrad Mäele ja inspireeritud tema loomingust. Loo kõlamaailm oli eriliselt soe ja habras, nukrus ja nostalgia leidis väljenduse väga kaunilt esitatud meloodilistes liinides.

Keelpillikvarteti esituses kõlas peale Philipp Glassi viieosalise keelpillikvarteti nr 5 Kõrvitsa „Lenda üles kurbtusest“ tsüklist „Neli eesti vaimulikku rahva­viisi“. Selle sugestiivsus oli rabav. Oli näha, et muusikud mängivad Kõrvitsa muusikat rõõmu ja naudinguga: väga head taset näitasid nii solistid, kvartett kui ka orkester. Kontserdi viimane lugu oli ainus, kus muusikud vajasid dirigendi abi: Olari Elts juhatas kaks osa tsüklist „Thule eleegiad“ keelpilliorkestrile ning selle loo ja ühtlasi kontserdi lõpp oli ääretult mõjuv. Kogu see kontsert ei ole kuhugi kadunud, seda saab järele vaadata ja kuulata ERSO TV veebisaidil. Soovitan. Soovitan väga.