SUVEFESTIVAL: Kolme päeva jooksul avatakse Tallinnas viis orelit

Tiina Mattisen

Intervjuu Andres UibogaSee, et täna algab Tallinna XXIII rahvusvaheline orelifestival – 10 päevaga 29 kontserti Tallinnas, Pärnus ja Tartus – ei saa lugejat üllatada, kuna tegemist on ühe meie staažikama igasuvise muusikafestivaliga. Ent et Tallinnas avatakse sel nädalavahetusel viis orelit, on festivali kunstilise juhi Andres Uibo sõnul pretsedenditu sündmus kogu oreliehituse ajaloos. Kuna Uibo on Jaani kiriku orelifondi juhatuse aseesimehena vägagi kursis sealse orelisaagaga,  keskendub juuresolev jutuajamine eeskätt sealsele kolmele orelile, mis avatakse ülehomsel festivalimissal ja mida eksponeerib samal õhtul toimuv oreligala.  

Kas oleks hea viktoriiniküsimus – millises Eesti kirikus on kõige rohkem oreleid?

Andres Uibo: Võib küsida küll, aga ega ma ei olegi vastuses päris kindel, sest päris mitmes Eesti kirikus on mitu pilli. Isegi maakirikutes, näiteks Vigala kirikus on praegu kolm orelit.  Aga suurus on muidugi erinev ja ka asetus. Ühes ruumis kolm orelit – seda ma mujal ei tea kui Tallinna Jaani kirikus. Nii et mitu orelit pole ka Eestis mingi uudis: juba XVII sajandist teame, et Niguliste kirikus oli mõnedel andmetel neli, teistel aga kolm orelit. Orel on väga kallis pill ja kui on vaesemad ajad, siis tuleb ajada läbi kitsamalt. Kui jõukus on natuke kasvanud – Jaani kiriku pilli renoveerimine langes õnnelikule ajale, mil liikus rohkem  raha – on võimalus teha suuremaid asju. Kui täna sama projekti alustaksime, siis see vist hästi välja ei tuleks.     

Jaani oreli taastamise lugu on olnud pikk ja keeruline, palun proovi see taassünnilugu – pressiteade ütleb, et altaritagune orel on vaikinud 60 ja peaorel 3 aastat – siin lühidalt kokku võtta.

Sissejuhatuseks paar sõna sellest, kui pikk on orelitraditsioon Jaanis. See tegelikult ju uus kirik, ehitatud 1867, sai esimese oreli 1869. aastal, ehitajaks väga nimekas Eesti enda orelimeister Gustav Normann, kes oli õppinud maailmakuulsa  oreliehitaja Friedrich Ladegasti juures. Alles täna hakkame aru saama, kuivõrd väärtuslikud tema pillid on: oma kõla- ja ehituskvaliteedilt ei jää need sugugi alla tema õpetaja Saksamaal ehitatud pillidele. Orelid ei ole küll nii suured, kuid kvaliteet on sama, mõnikord isegi ületab oma õpetaja – lihtsalt maailma keskelt on kergem välja paista kui meil. Aga ajad muutusid ja eesti mehed hakkasid Peterburis õppima. See oli suur muutuste aeg  ja ka muusikas toimus tohutu areng: orkestrid hakkasid suurenema, orel tehniliselt totaalselt muutuma ja eelkõige Reger läks selle tehnilise progressiga kaasa – tema muusika nõuab väga dünaamilist ja suurt pilli. August Topman, kes oli lõpetanud Peterburi konservatooriumi ja saanud uutest tuultest lõhna ninna, tahtis muidugi mängida ka uut muusikat, milleks Normanni pill ei sobinud. Tema eestvedamisel alustatigi pilli uuendamist, uus orel valmis 1913. aastal  August Terkmanni käe all. Õnnetuseks (samas noore orelimeistri õnneks) valmis tal samal ajal pill ka Estonia kontserdisaali. Ja loomulikult ei olnud kahe nii suure oreli ehitamine meistrile jõukohane. Üht pilli ehitades tuli teisega maksta lõivu ja kontserdimaja oli niivõrd prestiižne koht, et Terkmann pani kõik oma oskused ja energia Estonia oreli sisse. Paradoks, et Estonia pill, mida ta tegi hoolega, on tänaseks hävinenud, ja see pill, mida tehes meister katsus natuke nihverdada, on meil alles. Nii et tegemist on kahe meistri, Normanni-Terkmanni pilliga, mis ongi eriti huvitav.

Muide, Terkmann oli väga suur uue tehnoloogia kasutaja ja ehitas Jaani kirikusse esmakordselt ka altaritaguse oreli, mis oli vajalik õpetaja laulu saatmiseks ja mis oli mängitav peaorelilt pika elektrilise ülekandetraktuuriga. Kuna 1914 oli selline tehnika maailmas alles väga algusjärgus, siis lakkas altaritagune orel  mõne aja möödudes tehnilistel põhjustel (elektrijuhtmed ja ülekanded) töötamast ja 1960ndatel see lammutati. Osa detailide saatus on teadmata, aga tööde käigus leidsime neljanda klaviatuuri ja ka osa vilesid, mis said tagasi oma kohale. Altaritagune orel on laiendatud ja kõlab praegu nii võimsalt, et sellega võib ka omaette mängida, mida me festivali ajal ka teeme. Praegusaja valgusoptilised ülekandekaablid muidugi võimaldavad perfektselt kõike seda, millest  Terkmann omal ajal unistas. Nii et Jaani orel on jälle neljamanuaaliline: kolm on peaoreli jaoks ja ülemisega mängitakse altaritagust orelit.     

Mäletan, et kui orelifond 1998 kokku tuli,  kavatseti taastada Normanni orel.

Iga orel vajab umbes 50 aasta tagant põhjalikku uuendamist, Jaani kiriku pilli puhul on kulunud 95 aastat. Orelifond tuli kokku pärast toomkiriku oreli restaureerimist lootusega töö sama kiiresti ühele poole saada nagu toomkirikus, paraku vältas siinne protsess ligi 11 aastat. Ideid oli alguses palju, aga domineeris arvamus, et ega Terkmanni orel kuskile ei kõlba ja aastal 2001 otsustaski orelifond, küll mitte väga üksmeelselt,  et taastada tuleb esialgne Normanni orel, mille joonised on kõik säilinud. See oleks tähendanud Terkmanni oreli täielikku kadu. Hakkasin käima Jaani kirikus seda pilli kuulamas ja mulle hakkas selle oreli kõla üha rohkem meeldima. Orelimeistrid olid küll seisukohal, et pill on tehniliselt nii kehvas seisus, et siin pole võimalik midagi päästa, aga mulle polnud oluline tehnika, vaid pilli erakordselt ilus pehme kõla. Ja ma ütlesin, et ei ole selle pilli lammutamisega  nõus. Teenisin sellega fondi juhatuse koosolekul ära üldise pahameele, sest asjad olid juba otsustatud ja minu soov alustada kõike otsast peale takistas tööde edenemist. Ometi hakkas asi minema õiges suunas ja mul on tohutult hea meel, et see pill on päästetud. Olen saanud seda pilli juba mõni päev mängida ja mis seal salata –100% õige otsus! Orelile on paigaldatud ka kaasaegne setzerkombinatsioon, mis võimaldab mällu sööta korraga 5000 erinevat  kombinatsiooni kergendab orelimängijate elu, sest enam ei pea oma registreid üles kirjutama. Aga elektrooniline juhtimispult on lihtsalt kõrvale toodud – pilli teeb maailmas ainulaadseks pigem see, et kõik on säilitatud esialgsel kujul. Oreli ülekandeviise klahvilt toru avamiseni on kolm: pneumaatiline (väikesed peened õhutorud avavad vile), elektriline (sama töö teeb elektrimagnet) ja mehaaniline. Jaani kirikus on praegu kasutusel kõik kolm võimalust: kooriorel on mehaanilise ülekandega, peaorel pneumaatiline ja altaritagune orel elektrilise traktuuriga. See, et ühes kirikus kõik need võimalused on korraga esindatud, on praegu maailmas ainulaadne, nii et oleme teinud orelikultuuris omamoodi ajalugu! Ja selle tohutu töö taga on saksa orelimeister Martin ter Haseborg.       

See ei ole Martin ter Haseborgile esimene töö Eestis. Tundub, et meie orelielu lähiminevikus on tal üpris kaalukas osa.

Martini lugu saab alguse aastast 1998, kui Christian Scheffler restaureeris toomkiriku oreli. Tollal oli ehitusel muusikaakadeemia uus hoone ja rektor oli teinud mulle ülesandeks mõelda saali oreli peale. Kuna Eestis puudus korralik PõhjaSaksa barokkoreli tüüp, siis oli selge, et tuleks ehitada just säärane pill. Küsisin siis paljude, ka Scheffleri käest, kes võiks sellise ehitada ja tema ütles, et ainuke, keda soovitab, on noor orelimeister Martin ter Haseborg. Otsisin meistri Saksamaal kohe üles, ja kui olin ühe päeva temaga koos veetnud ja tema pillid üle vaadanud, oligi selge, et temalt tuleks orel tellida. Nii läkski,  juba 1999 oli leping allkirjastatud ja aastal 2001 akadeemia pill valmis. Sel ajal toimus ka Pärnu kontserdimaja ehitus, ja kuna Martin oli näidanud end väga heast küljest, siis otsustas ka Eesti Kontsert, kes vajas Pärnu saali orelit, väga üksmeelselt selle meistri kasuks. Pill valmis 2006, mil meie orelifondi tegevuses oli just murdeperiood – Normanni oreli taastamise variant oli kõrvale lükatud ja alustasime taastamise plaane uuesti. Soovitasin teha  oma pakkumine ka Martinil, kes oli sellest tööst väga huvitatud. Minu ettepanek oli ehitada kõigepealt kooriruumi uus orel, et oleks aega suur orel maha võtta ja vaadata, mis edasi saab. Martin leidis, et see on päris huvitav mõte ja tegigi pakkumise, et ehitab koorioreli ja restaureerib peaoreli. Orelifondi otsus oligi usaldada töö temale, ehkki ta ei olnud varem pneumaatilist orelit kordagi restaureerinud. Ter Haseborgi kasuks rääkis väga mõistliku hinnaga pakkumine  – kõik teised pakkumised algasid 12 miljonist ja arvan, et mõne teise otsustuse puhul meil praegu neid kolme orelit poleks … Kooriorel valmis juba 2006 ja siis alanud kiriku remont lõi plaane pisut segamini. Aga meil on väga vedanud, et Jaani kirikul on selline õpetaja nagu Jaan Tammsalu. Kui ta siia õpetajaks tuli, hakkas fondi tegevus vägevasti edenema. Kui rakend on ühtne ja tugev, siis saavad ka „hullumeelsed” ideed ellu. Kui töö juba käis, lisasin ettepaneku  taastada ka Terkmanni altaritagune orel. Nii see ongi läinud. 

Saan aru, et oreli taasatise maht pole täpselt prognoositav ja palju selgub alles siis, kui pill lahti võetud.

See on põnev uurimistöö, sest n-ö puhtaid vanu  oreleid ei olegi: kui meister pilli ehitab, kasutab ta tavaliselt ära osi, vilesid ja prospekti oma eelkäija pillist, aga ka mujalt. Näiteks on Jaani kiriku oreli üks register arvatavasti toomkiriku orelist pärit. Aga oreli mehaanika puhul selgus, et asi oli palju parem, kui kardetud. Ja väga aus orelimeister ütleski, et töö on väiksem kui plaanitud ja andis hinnast järgi, mis võimaldas osa raha rakendada altaritaguse oreli ehitamiseks. Nii sai teoks see Eestis läbi aegade kõige suurem  oreliprojekt. 

Jaani kirik oli eelmise sajandi I pooles üks Tallinna populaarsemaid kontserdipaiku,  kas nüüd võib sama positsiooni ennustada ka vast remonditud ja uhkete orelitega kirikule?

Jah, enne II maailmasõda oli see väga oluline koht – igal hommikul läksid siit ringhäälingu eetrisse otsesaated, kus improviseeris siinne organist Edgar Arro. Kontsertideks on tähtis seegi, et ka kiriku akustika on hästi soodne. Üllatab, et suure liiklussõlme peal asuvas kirikus ei ole liiklusmüra kuulda kuigi palju – näiteks Nigulistes, kus peaks ju olema suhteliselt rahulikum,  kostab müra rohkem sisse. Need kaks kirikut on meie orelifestivalil võrdväärsena peakohal. 

Täna algav festival, mida teed juba XXIII korda, tervitab Tallinna uusi oreleid. Kas see ongi tänavu läbiv teema?

Orel, mis ehitatakse, jääb loodetavasti väga pikaks,  kui inimese käsi neid ei riku. Hea meel on öelda, et jutuksolnud pole ainsad uued orelid – homme avatakse Nõmmel Saksa Lunastaja kirikus üks väga ilus pill, mille on ehitanud Van Vulpen Orgelbau Hollandist. Kuigi meie oma meister Ago Tint ei saa Niguliste kooriorelit festivaliks päris valmis, saame seda festivalikontsertidel ikka kasutusele võtta. Ühes linnas nii palju uusi oreleid korraga – see on omamoodi Guinessi rekordi vääriline asi. Seda enam, et tänavu  möödub Eesti oreli kirjalikust esmamainimisest 680 aastat: 1329. aasta kroonikast loeme, et rüüsteretkel Liivimaale hävitasid leedulased Paistu ja Helme kiriku oreli. See tähendab, et eesti orelikultuur on vähemalt 700aastane! Selles mõttes ei saa 23aastane orelifestival orelile midagi pühendada, orel pühendab ikka meile. Aga tänavu on jällegi mitme väljapaistva helilooja juubeliaasta: möödub 250 aastat Händeli ja 200 Haydni surmast ning 200 aasta Mendelssohni sünnist. Need on need kolm heliloojat, kellele see festival on pühendatud. Händelil ja Mendelssohnil on rohkesti orelimuusikat, Haydnil küll vähem, aga tal on väga toredad orelikontserdid orkestriga, nii et temagi leiab äramärkimist. Nende kõrval on muidugi ka muud muusikat.       

Kas see, et väljaspool Tallinna on tänavu vähem kontserte kui varem, on masu töö?

See on hoopis minu sihiteadlik otsus. Orelifestival on olnud väga mitmes mõttes esmategija. Alustasin 1987. aastal, mil Eestis õieti keegi suvel kontserte ei teinud – orelifestival oli ikka pikka aega üksi, enne kui teised järele tulid. Mina olin 1988. aastal esimene, kes läks kontserdiga kirikusse: meie esimene kontsert oli toomkirikus, puupüsti täis ja rahvas tungles ümber kiriku. Esimene maakirikutesse  minek oli juba 1989, siis oli juba 5-6 kontserti väljaspool. Pärast seda hakkasid teisedki kirikutesse minema ja nüüd, kui Eesti kirikutes tuuritamine on muutunud massiliseks, leidsin, et las teised tuuritavad … Nii et see on omamoodi protest nende tuuritajate vastu. Aga Eesti maakirikutes on nii palju ilusaid ja toredaid oreleid, et küll tuleb aeg, mil mängime neid jälle!       

Põgusal kavavaatamisel hakkab silma, et seekord on rohkem kontserte, kus koos oreliga musitseerib mõni teine pill: plokkflööt, flööt, oboe, viiul, muidugi orkester.

Jah, sest see on täna võimalik tänu Jaani ja Niguliste kooriorelile – kuulaja tahab ikka  mängijat näha. Nigulistes kanname ette Händeli kümme orelikontserti. Seetõttu on ka ansamblimuusikat rohkem, aga oleme traditsiooniliselt orelikeskseks jäänud. Mitmel nimekal orelifestivalil, nagu Lahti ja Nürnbergi festival, on orel nihkunud tähelepanu keskmest ära ja prevaleerib orkestri- ja muu muusika. Samas tekivad uuendused töö käigus ja eksperimente tahaks ka teha: nii on järgmisel aastal teemaks organistid-heliloojad ja kesksel  kohal improvisatsioon – tahaks kutsuda just neid orelimängijaid, kes ise ka muusikat loovad. 2011 on Liszti aasta, nii need teemad tulevad.     

Ja otsa ei saa?

Kindlasti mitte. Üks pikalt õhus olnud teema on konkurss ja kui XXV festival tuleb, siis tahaks selle raames konkursi ära teha. Seda enam, et nüüd on meil ainulaadsed võimalused selle läbiviimiseks. Lihtsalt konkurss konkursi pärast pole mind huvitanud, aga nüüd saab mängijatele pakkuda väga erinevaid ülesandeid – kuskil mujal Euroopas ei ole ühes kirikus kolme eri tüüpi pilli – ja see  on huvitav.     

Ideedest ei ole puudus, aga organistidest?

See on umbes nii, et veerandi jagu on neid organiste, kes festivalil ka varem käinud, ja 75% on uusi. Saan hästi palju osalemissooviga  kirju, valin neist enamasti ühe ja ülejäänud külalised kutsun ikka ise. See on kõige kindlam variant, sest plaatide järgi on väga raske midagi otsustada: plaadi saab noot-noodi haaval kokku mängida. Tänavune uudis on, et ka üliõpilased teevad kaasa, kuna muusikaakadeemia saab 90, aga leian, et edaspidi peaks traditsiooniks jääma, et meistrite kõrval ka noored saavad teha kontserte.  Erinevalt teistest festivalidest, kuhu interpreet saadab kava, mida soovib mängida, saadan mina organistile kava, mida ta peab mängima. Kui festivalikavas on kõik Buxtehude või Bachi teosed, siis tahaksid organistid ikka ühtesid ja samu lugusid mängida. Kuna looming on suur, pean selle esinejate vahel ise ära jagama. Demokraatiat selles mõttes ei ole, koostan kõik kavad ise, mis on tegelikult väga suur töö. Aga tänu sellele on olnud aastaid,  mil kõik mängivad Eesti muusikat ja väga edukalt. Uibo saadab noodi ja ütleb, et pead seda mängima ja niimoodi asi ka toimub. Festival on tervik ja rõhk on alati sisul, mitte välisel küljel. Orel ongi selline pill, kus mängija ei ole nähtaval – on vaid muusika, mis alla tuleb. Peaesineja ongi orel, sest orel on ühes kirikus väga pikka aega, aga inimene tuleb korra, mängib ära ja võib-olla rohkem ei tulegi … 

Üles kirjutanud Tiina Mattisen