Sumera sünniaastapäev, seitsmekümnes

Lepo Sumera on narratiivne helilooja: tema teoste muusikaliste sündmuste järgnevused jätavad loo või jutustuse mulje.

TAAVI HARK

Täna, 8. mail, saanuks 70aastaseks helilooja Lepo Sumera (1950–2000). Uhkest ja publikurohkest tähtpäevakontserdist ei saa praegustes oludes juttugi olla, mistap tuleb pinnapealsuse paratamatust eirates leppida mõtisklemisega selle üle, millise pärandi on juubilar meile jätnud ning kuidas peaksime sellega edasi toimima. On ju mäletamise töö nii õhtumaise kui ka eesti kultuuri üks alustala. Tähelepanelik on märganud, et mäletamine ja mälestamine pole tähtsusetud teemad Lepo Sumera loominguski.

Võib tänutundega täheldada, et Lepo Sumerast ja tema loomingust on kirjutatud küllalt palju. Aastakümneid on silmapaistvat tööd Sumera loomingu avamisel teinud muusikateadlane Merike Vaitmaa, kelle rikkalikke analüüse ja sisukaid mõtteid leiab raamatuis, aga ka perioodikaveergudel. Huviväärset on lisanud muusikateadlane Gerhard Lock oma magistritööga (2004) Sumera viienda sümfoonia kohta, teaduslikku pilti Sumera sümfonismist üldisemalt on ta aga avardanud mitmetes oma artiklites-ettekannetes. Kai Tamm on kirjutatud teadustöö teemal, kuidas väljendub Sumera huumor instrumentaalmuusikas. Siiski on muusika sisu mis tahes sõnastus paratamatult visandlik, muusikaliste nähtuste rikkus ületab igal juhul sõnastamisvõime. Sama mõtte võib laiendada helilooja elu ja loomingu tervikule, mis allub sõnadesse sidumisele raskelt, kui üldse. Sestap ootabki veel oma aega Lepo Sumera tehtut täies ulatuses kokku võttev monograafia. Seni peame Sumera suurust aimama tähenduskilde kokku liites.

Õpetaja Heino Eller

Oma küllalt iseseiva mõtlemisega paistab Lepo Sumera olnuvat kalduvuselt pigem autodidakt, siiski oli tal ka õige mitu loominguõppejõudu. Ise pidas ta olulisteks Veljo Tormist ja Heino Ellerit. Kahe juhendaja natuuri suur erinevus tuli noorele Sumerale kasuks: Tormis õpetas nägema rikkalikke võimalusi, Elleri juures õppis ta targalt valima ja ennast vajadusel piirama. Eller küll ei keelanud otsesõnu õpilasele uusimaid tehnilisi väljendusvahendeid, aga nõudis teose orgaanilist arengut, kasvamist algmaterjalist. Selle ellerliku põhimõtte järgimine kumab läbi Sumera kogu loomingu. Nähtavasti sobib teose materjaliühtsuse printsiip ka Sumera looja­natuuriga.

Konservatooriumi lõputööna kirjutas Sumera Heino Elleri mälestuseks orkestriteose „In memoriam“ (1972), mille võrsed naasevad üle aastakümnete repriisina Sumera hilisloomingussegi. Eller, muide, arvanud teose aineseks saanud varastest visanditest, et materjal on liiga valuline ja noor inimene võiks kirjutada midagi rõõmsamat. Sellel nõuandel oli Sumera edasisele kujunemisele küll vähe mõju: valdav osa Sumera suurteostest on väljavaatelt sünged, konfliktsed, närvilisedki, ent siiski ülesehitava, mitte minnalaskmisse manduva loomuga.

Sõprus ja saatus

Orkestrit oma meelisinstrumendiks pidavale heliloojale on suhted dirigentidega tõeline õnnistus ning Sumeral oli ses osas nii osavust kui ka juhuse tuge. Esimese kolme sümfoonia ajalugu on tihedalt seotud dirigent Peeter Lilje (1950–1993) isiku ja tegevusega. Neid kahte suurmeest ühendas sügav loominguline ja ka isiklik sõprus, mis avaldas mõju mõlemale.

Kui Lepo Sumeral valmis teine sümfoonia, kirjutas ta partituuri tiitellehele pühenduse „selle teose inspireerijale ja kaasautorile“ Peeter Liljele. Sumera on kinnitanud, et tema teine ja kolmaski sümfoonia on teatud mõttes valmis kirjutatud Lilje kodus, tema köögilaual. Üks Sumera jutustatud anekdootlik seik on järgmine: „Mul on hästi meeles, kui ma Peetrile teise sümfoonia partituuri viisin ja kui ta ütles, et kurinahk, see asi, millest me rääkisime – üks löökpillide soolo – on ju puudu! Ma lisasingi selle kohe partituuri.“¹ Juba enne paberilepanekut oli sümfoonia nähtavasti küllalt detailselt läbi arutatud, saanud küpseks.

Eelneva valguses mõjub jahmatavalt, et Sumera teise sümfoonia trükipartituuri (kirjastus edition 49) on see väga tõsiselt mõeldud pühendus „unustatud“ lisada! Ei tule küll ühestki allikast välja, et Sumera oleks beethovenliku hooga pühenduse ise maha kriipsutanud. Sümfoonia pühendus ei tohiks kuidagi olla tühine ääremärkus, mille võib suvaliselt trükkimata jätta – see on kultuurimälestise lahutamatu osa.

Saatus! See ennustamatu jõud katkestas ootamatult Sumera ja Lilje suurepärase sümbioosi: 1993. aasta oktoobris Peeter Lilje suri. Traagiliselt vara lahkunud sõbra mälestusele pühendas Lepo Sumera teose „Come cercando“ keelpilliorkestrile ja selle annotatsioon annab aimu nende loomingulise suhte sügavusest: „Peetriga seovad mind lahutamatud mälestused, oli ju tema minu paljude orkestriteoste esmaettekandja ja seega tõeline kaasautor. Veel sündimata teoste partituurid kõmisesid meil peas, nende üle sai arutletud ning igasuguste võimaluste üle vaieldud.“

Hiljem sidus Lepo Sumerat toimekas koostöö Paavo Järviga, kelle dirigeerimisel salvestati Rootsi plaadifirmale BIS kõik Sumera kuus sümfooniat, klaveri­kontsert (solist Kalle Randalu) ja tšellokontsert (solist David Geringas). Lepo Sumera looming on korduvalt kõlanud Paavo Järvi juhatusel Pärnu muusikafestivalil, tšellokontsert sai Järvi taktikepi all uhke ettekande möödunud aasta augustis Noblessneri valukojas (solist Theodor Sink). Näib tõesti, et Sumeral on sõbralikke poolehoidjaid ka ajal, mil ta ise saab kõnelda üksnes oma muusika kaudu.

Sumera tehnikad ja dramaturgia

Merike Vaitmaa on Sumera loomingut vaadeldes leidnud, et ta küll teiseneb, aga mitte teiseks muutudes, vaid rikkamaks saades: kui mõni teos ongi tundunud pöördelisena, siis veidi aja pärast on selgunud, et autor ei kavatse hüljata ka seda, mida oskas varem.² Suuremategi muutuste tuules püsis muutumatuna autori viis süveneda kujundisse pikalt, kannatlikult, nagu tahtes selle kõiki võimalusi ammendavalt mõista ja kasutada.

Nagu kaks aastakümmet vanema sümfonisti (sõna kõige laiemas tähenduses) Eino Tambergi (1930–2010) puhul oli ka Sumera muusikaline mõtlemine dramaturgi mõtlemine: igas teoses leidub läbiv psühholoogiline programm. Sumera vahendid sisemise programmi avamiseks olid siiski teistsugused kui Tambergil, kelle sümfooniate partituuris sekkuvad loogilisse arengusse mahlerlikud üllatused (näiteks mõni üldtuntud meloodia). Sumera seesuguseid võtteid ei kasutanud, vaid ehitas muusikalisi pingevälju olemasoleva materjali sisemise potentsiaali põhjal, jäädes truuks eespool mainitud ellerlikule printsiibile.

Üldistades võib väita, et Lepo Sumera oli narratiivne helilooja: teoste muusikaliste sündmuste järgnevused jätavad loo või jutustuse mulje. Kui aga juba lugu jutustada, siis miks teha seda sümfooniažanris, mis oli pealegi toona juba ammu moest läinud? Küsimuse vastus võib peituda Sumera soovimatuses siduda muusika enese sisu konkreetsema sõnalise selgitusega. Žanrinimetus on pealkirjaks sobivalt neutraalne. Nagu ka praegusaja suur sümfoonik Erkki-Sven Tüür jättis Sumera targu ütlemata, mida peaks kuulaja tundma või mõtlema, vältides etteantud programmiga kaasnevat ohtu, et muusikast saab mõne muusikast väljaspool oleva nähtuse pelk illustratsioon.

Kas Sumera on klassik?

Helilooja klassiku staatusesse jõudmist määratleda on üheselt võimatu, aga miks mitte selle mõttega korraks mängida. Ühe võimaliku indikaatorina võiks vaadelda Sumera sünteesivat loojanatuuri. Klassikud on ju küllalt sageli just nimelt sünteesijad, mitte radikaalsed novaatorid. (Olgu näitena toodud venelaste Tšaikovski ja Šostakovitš või sakslaste Brahms, loetelu võiks jätkata). Süntees ei tähenda aga sugugi, et muusikas puuduks isiklik panus või fantaasia. Taas on põhjust tsiteerida Merike Vaitmaad: „Sumera muusika enda helidest koosnev maailm on loodud fantaasiaga, mis lubab kuulajal sageli tajuda avastamisrõõmu: seda ma ei ole enne kuulnud! Nagu on omane kõigi aegade heale muusikale.“

Vihjeliselt märgib Sumera klassiku positsiooni omal moel seegi, et tema muusika vastu on hakatud loomingulist huvi tundma üle žanripiiride. Kui nt Johann Sebastian Bach on džässmuusikute lemmik juba kaua, siis möödunud aastal tulid Kirke Karja ja Mingo Rajandi välja kavaga „Jazzkaar 30: Erkki-Sven Tüür & Lepo Sumera Rewrite“. Kõiki märke kokku arvates võiks ehk Lepo Sumera puhul olla klassiku nimetus kohane küll.

Nooruse edu ja kulminatsioon

Lepo Sumera edu orkestriteosega „In memoriam“ sai hoo sisse enne helilooja konservatooriumidiplomit. Mõnegi noore looja varase edu puhul tuleb peale vaikne hirm, kas juhtub ka edaspidi midagi suurt või lähevad asjalood nii, nagu XIX sajandi šveitsi kirjanik Gottfried Keller on lausunud luuletajate puhul: „Kust kostabki mõni näiliselt uudne kõla, seal näitab kohe eduka debüüdi järgne aasta, et tegu polnud mitte millegi püsiva, paratamatuga: too õnneseen pole võimeline jätkama, et kunagist kõla veelgi kaunimalt korrata. Vaim ei lehvi mitte klaasitäie vee kohal, ta lehvib vete kohal.“³

Tõsi, Lepo Sumera ümardatult kolm aastakümmet kestnud loometee täidab järjepidevuse nõuded küllaga – ei piirdunud kõik vaid särava debüüdiga. Kui otsida Sumera kaare kulminatsiooni, võib selle tinglikult paigutuda 1995. aastasse. Siis valmis mitmete oopuste hulgas ka üks ta õnnestunum (Sumera enesegi arvates) – viies sümfoonia. See teos seisab Sumera sümfoonilises loomingus stiililt täiesti omaette ja on seetõttu eriliselt põnev uurimisobjekt.⁴ Siin valitsevad pikalt kestvad mikropolüfoonilised kõlamaastikud, samuti on helilooja rakendanud ulatuslikult aleatoorilist kontrapunkti ja sünteesinud erinevaid XX sajandi kompositsioonimeetodeid. Kirjelduse põhjal võiks arvata, et teoses domineerib kuivavõitu ratio, aga kuulamisel selgub: see paljusus ja vaimuvaev on emotsionaalselt väga mõjuva terviku teenistuses.

Milleks meile need sümfooniad?

Nagu mitmel kaasaegsel asendusid ka Sumera loomingus traditsioonilised vormifunktsioonid elava vormiga, mis ei leidnud palju tuge endiste aegade arendusvõtetest ega vormiprintsiipidest. Kas Sumera sümfooniad on siis üldse päris sümfooniad? Merike Vaitmaa vastab kiuslikule küsimusele nii: „Sumera sümfooniad on kahtlemata päris sümfooniad, sest – žanriteoreetilisi põhjendusi seekord vältides – need on mitmekesised ja mitmekihilised, igaühes isesugune, materjalist välja kasvav vorm ja seeläbi ka isesugune narratiiv.“⁵

Tahtmata arutleda selle üle, kas Sumera sümfooniad on sündinud keset modernismi, postmodernismi või mõnda veel keerukamalt määratletavat ajalõiku, võib märgata, et „sümfoonia“ nimetust kasutati 1980. aastatel tõepoolest aina harvem. Toonane postmodernistlik pelgus suurte narratiivide ees ei näi olevat eriti taandunud praegusekski. Läheb juba igavaks. Kas poleks aeg pöördeks? Jah, sattugem sõltuvusse sümfonismist! Juba küllalt kaua väldanud etüdismi ajastu – väikevormide vohamise epohh – peab ju ometi millalgi jõudma lõpule. Praegune eluhoo ajutine taandumine loob selleks sobivad tingimused.

Kuulamisega võib alustada kohe, traktaatidesse süvenematagi, sest Sumera kõlamaailmas kodunemine ei nõua võitlust esteetilise meelega ega pikki sissejuhatavaid loenguid. Tema tundliku kõlakõrva tõttu heliseb ka struktuurikeerukas või tiheda faktuuriga muusika nii, et kõlapilt ei ähmastu. Karta pole vaja, Sumera helikeel on avatud ka vahetule muusikatajule.

Prohvetlik lõppmäng

Kuues sümfoonia ja (vägagi sümfoonilise loomuga) tšellokontsert, Sumera viimased suured orkestriteosed, mõjuvad terve tema loomingu prohvetliku kokkuvõttena. Tõik, et viimaste tööde materjalis esinevad vihjed algusaastate loomingule, polegi üleliia imestamisväärne – heliloojad on ikka taaskasutanud oma ideid. Aga et see varane teos, mille heiastused tugevaimalt esile küündivad, kannab pealkirja „In memoriam“, mõjub lausa ettekuulutusena. Ring sai täis: otsekui teaks looming looja kohta seda, mida looja ise veel ei aimagi. Sellistes sattumustes on midagi kõhedat ja samal ajal suursugust.

1 Maarja Kasema, Tiina Mattisen, Jüri Hargel (koostajad), Peeter Lilje: elu kui paljutõotav algus. ERSO, 2018, lk 480.

2 Merike Vaitmaa, Lepo Sumera. – Eesti tänase muusika loojaid. Eesti Muusikafond, 1992, lk 9.

3 Linnar Priimägi, Luule ja tõde. Ilmamaa, 2019, lk 64.

4 Gerhard Lock, Muusikalise materjali käsitlus­aspekte Lepo Sumera Viiendas sümfoonias. – Tekste modernismist. – Scripta Musicalia 2005.

5 Merike Vaitmaa, Kümme aastat hiljem. – Sirp 23. IV 2010.