Sürrealistlik arm ja surm

Anne Prommik

Olivier Messiaeni vokaaltsükli „Harawi – laul armastusest ja surmast” Eesti esiettekanne: Kai Kallastu (sopran) ja Kadri-Ann Sumera (klaver) 28. XI ajaloomuuseumi Suurgildi hoones. Peened kõlad ja harmoonilised värvid, sekka jõulisi kakofoonilisi efekte – ühe XX sajandi tähelepanuväärsema sümbolistliku teose virtuoosne esitus täitis Suurgildi hoone saali prantsuse-peruukeelse teksti ja kaugidalike rütmidega, sekka linnuhäälte ja pahkluukellade helina imiteerimist. Kuulda on olnud nurinat akustika halvenemise üle pärast hoone remonti, siiski toetas saal Messiaeni helikeele mõjulepääsemist hämmastavalt efektselt. Sõna „harawi” tähistab peruu rahvalaulutüüpi, mille sisuks õnnetu armastus, sageli kombineerituna surmaihalusega. 1945. aastal loodud 12 laulust koosnev tsükkel on esimene osa Messiaeni nn Tristani triloogiast, kus portreteeritud ülevoolavat, kuid surmaga lõppevat armastust. Wagneri-austajast Messiaeni veetles peale sürrealistliku luule, Andide rahvamuusika, India mütoloogia ja astronoomia ka Tristani ja Isolde armastuslugu. Helilooja kirjutatud tekstid kannavad endas mitmekihilist poeesiat, kus prantsus-, peruu- ja sanskritikeelsed sõnad segunevad onomatopoeetiliste kujundite ja sümbolitega (roheline kui lootuse värv, tuvi kui armastatu, kannike kui prantsuse rahvalaulust pärit armastuse sümbol) sageli ootamatul moel. Wagneri kuulsast ooperist tuntud armastuse ja surma põimumine on seotud ka Messiaeni saatusega – just „Harawi” komponeerimise eel hakkas pöördumatult kaduma helilooja abikaasa Claire’i mälu.

Lauljale ebamugavaist kromatismidest, kiiret reageerimist nõudvaist registrivahetustest, dünaamilistest äärmustest kubisev tsükkel pole hõlpsalt omandatavate killast. Pikad monotoonsed liinid võivad järsult kõrgustesse hüpata ja sama äkki kukkuda lõpututesse sügavustesse. Kai Kallastu mahlakas, varjundirikas hääl vaimustas eriti ilusate piano’dega kogu ulatuses ning suurepäraselt viimistletud, kuid spontaanse ja puhta kõlaga kõrgete nootidega. Pärnus resideeruv Kallastu on tuntuks saanud ka Eesti heliloojate teoste esmaesitajana; innovaatilisem muusika näib tema lauljanatuuriga hästi sobivat.

Messiaen on teose kirjutanud sügava keskregistriga dramaatilisele täissopranile. Madalate nootide suur hulk vajaks pigem metsosoprani võimsust; samas nõuab kolmanda oktavi do siiski soprani ulatust. Kohati tundus Kallastu suure hääle alumises osas kandvusest puudu jäävat. Selliste järeldustega on lihtne ülekohut teha: partituurist selgub, et laulja ongi pianistiga võrreldes sageli ebavõrdses olukorras. Kui hääl on kirjutatud nii palju madalamale, siis on füüsikast lähtuvalt tegemist akustilise paratamatusega. Siiski oleks vahel ehk oodanud veelgi suuremaid dünaamilisi kontraste (nr 8 „Silbid”), aga kaelamurdvaks muutuvad tempod nõudsid ilmselt niigi parajalt võhma.

Tsükli naelaks kujunes erilise puhtuse ja keskendumisega esitatud nr 10 „Tähelinnu armastus” („Amour oiseau d’étoile”), mis on inspireeritud sürrealistliku kunstniku Roland Penrose’i maalist „Näha tähendab uskuda”. Maali, kus mehe käed sirutuvad pea alaspidi rippuva lahtiste juustega naise poole, kelle keha jätkub taeva ja tähtedena, on Messiaen nimetanud ka kogu „Harawi” sümboliks. Tõepoolest ebamaist ilu sündis selles loos.

Suurejoonelisel klaveripartiil on teoses kohati lausa solistiroll. Näiteks nr 3 „Mäed” („Montagnes”), kus klaver annab edasi peadpööritavaid kõrgusi ja laviinide mürinat. Mitmel konkursil tunnustatud pianist Kadri-Ann Sumera sai hõljuvate akordide kaootiliste rodude, raevuka linnulaulu ja jõuliste tuulepööriste haldamisega suurepäraselt hakkama, ennast kaotamata. Mängleva kergusega orienteerus ta nii kromatismides kui muutuvas meetrumis. Mõlemad muusikud olid teinud ära kiiduväärselt põhjaliku eeltöö ja seisid igati oma ülesannete kõrgusel. Kohati oli siiski tunda, et nii kõvasti läks auru nooditekstis nõutu teostamisele, et partnerid jäid omaette. Veel rohkem oleks oodanud ühist tunnetust, aga nii keeruka teose puhul oleks seda alles teisel esitusel ehk liig nõuda.

Kuulajalgi pole lihtne mitmekihilistest meloodiatest ja tekstidest korraga kõike välja lugeda. „Harawi” on pidevas muutumises: ühel hetkel pikaldaselt rahulik ja melanhoolne, sekundi pärast lausa vägivaldselt jõuline, sama ootamatu ja põnev kui elu ise, toites nii tundeid kui ratsionaalset mõistust. Võluv on aja kulg(ematus) teoses, jäädes peaaegu määratlematuks. Hetkele keskendumine igavikuliste, eksistentsi arhetüüpsete teemade keskel mõjus kui puhastav rituaal.