Südameasju otsimas

Kuna „Südameasjad“ on improvisatsiooniline teos, on iga selle ettekanne uudne ning põnev on kogeda, kuidas esitajad sellist üsna vaba ülesannet lahendavad.

ÄLI-ANN KLOOREN

Kontsert-lavastus „Südameasjad“ 18. VIII (esietendus) Uue Loomingu Majas (ULM). Helilooja Lepo Sumera, muusikaline juht Kirke Karja, lavastajad Emer Värk ja Anatoli Tafitšuk, kunstnik Emer Värk, dramaturg Liisa Saaremäel, valguskunstnik Mikk-Mait Kivi, ansambel Jana Kütt (vokaal), Tobias Tammearu (saksofon, elektroonika), Karl-Juhan Laanesaar (trummid), Raimond Mägi (kontrabass, elektroonika), Kirke Karja (klahvpillid, elektroonika), Karl-Elias Teder (helirežissöör).

Kõigil on oma südameasjad. Neid võetakse südamesse, süda võib valutada või hõisata, naerda või nutta ning lõpuks ka murduda. Aga on olemas ka see päris süda, milleta ei ole elu. Just see sai Lepo Sumera südameasjaks ning nii sündis 1999. aastal tema multimeediateos „Südameasjad“, mille kogu materjal on tuletatud inimkehast – südametuksetest ja -kahinatest. Teose loomise algtõuke sai helilooja südame ultraheliuuringut tehes: oma südametegevust ehhokardio­graafil kuuldes ja nähes olevat teda tabanud justkui ingli puudutus ning teose üldpilt olnud hetkega olemas. Nii vähemalt rääkis ta 1999. aastal valminud dokumentaalfilmis „Südameasjad“ (autor Kaia Lattikas, režissöör Ülle Õun), kus ühtlasi näidati Sumerale tehtud südameuuringuid, mille käigus tuvastati ka teatud kõrvale­kalded helilooja südame töös. Multimeediateos „Südame­asjad“ kanti esimest korda ette kinnisel üritusel, Eesti Südameliidu kongressil 1999. aasta maikuus. Ametlik esiettekanne leidis aga aset festivalil „NYYD 99“ Ühispanga hoones, kus kompositsiooni juhatas helipuldist helilooja ise. Ei ole vist teist teost, mis oleks nii traagiliselt seotud selle autori surmaga – vaid pool aastat hiljem lahkus Sumera meie hulgast südamepuudulikkuse tagajärjel.

Mida siis kujutab endast teos „Südame­asjad“? See on improvisatsiooniline kompositsioon, mille esiettekande salvestis ei ole internetist tervikuna leitav, aga hea ettekujutuse saab sellest Merike Vaitmaa kirjutatud analüüsist: „Teose konstruktiivne telg moodustub fonogrammi (33’) ja instrumentaalpartiide koostöös. Võimendatud ja elektrooniliselt töödeldud südamehäälte (kahinad, tuksed jms) salapärane ja poeetiline kõlakeskkond on fonogrammi püsiv, sujuva muusikalise ajaga aluspõhi. Sellest kasvavad välja refräänid (autori nimetus) – kokku viis umbes poolteiseminutist lõiku, mille ostinaatne rütm eristub selgelt taustast ja on igal taastulekul hõlpsasti äratuntav. Refräänide ühtlane selge meetrum meenutab inimese pulssi, keskmisest kiiremat, umbes 108–110 lööki minutis. Refräänid valmistavad ühtlasi ette teose lõppu – terve südame (südameklapi) võimsat, ühtlast, rahuliku pulsiga rütmi. Refräänidele eelnevad instrumentalistide soolod järjestuses flööt – saksofon – tšello – löökpillid. Mängijail tuleb järgida lõikude kestusi, kuid nad pole igal hetkel fonogrammi vangis: partiides on antud üksnes motiivid improviseerimiseks. Motiivika on tuletatud südamehäältest (võimendatud ülem- ja alamhelide „meloodiatest“), nagu autor on väitnud kommentaaris ja nagu võib välja kuulda fonogrammi eraldi jälgides. Täpselt kirja pandud kogu ansambli mängitav lõik teose lõpul on üheaegne südameklapi rütmiga fonogrammil.“1 Sellel viimasel lausel tahan veel peatuda: teose lõpp on tõeliselt efektne, salvestatud ehho­kardiograafi helid kõlavad kui vastu­rütmis liikuv rütmigrupp, mis annab põhja ansambli üsna tantsulisele muusikalisele materjalile.

Vaitmaa piirdub oma artiklis ainult muusika kirjeldamisega, aga oluline roll on teoses ka visuaalil: „Südameasju“ võib pidada üheks esimeseks eesti audiovisuaalseks kompositsiooniks (tol ajal kasutati küll nimetust „multimeediateos“). Esiettekandel lisandus muusikale video, mis koosnes nii eelsalvestatud materjalist (ehhokardiograafi töödeldud pildist) kui ka kohapeal loodavast (filmiti mängivaid interpreete). Teost on esitatud veel kolmel korral: Hannoveris toimunud maailmanäitusel Expo 2000 ning 2005. ja 2015. aastal.

Sõnadega „ebaühtlus“ ja „eklektilisus“ võiks iseloomustada lavastuse „Südameasjad“ pildilist poolt (kunstnik Emer Värk). Videolõigud on stiililt hästi erisugused. Efektne oli video edastamine samal ajal kahel ekraanil: terav ja erksavärviline väikese monitori pilt lõi huvitava kontrasti tunduvalt pastelsema suure ekraani omaga.

Andres Raudjalg

2022. aastal on „Südameasjad“ võtnud oma südameasjaks grupp loomingulisi inimesi eesotsas muusikalise juhi Kirke Karja, lavastajate Emer Värgi ja Anatoli Tafitšukiga ning dramaturgi Liisa Saaremäeliga, kelle ühisprojektina sündinud teost kantakse augustikuu jooksul ette Uue Loomingu Majas (ULM) viiel korral. Kuna tegemist on improvisatsioonilise teosega, on iga selle ettekanne uudne ning põnev on kogeda, kuidas esitajad sellist üsna vaba ülesannet lahendavad. Ei saa öelda, et üks lahendus on õigem kui teine, pigem taandub siin küsimus isiklikule maitsele. Uues versioonis on side Sumera algupärase teosega tinglik, siin on küll mingil määral Sumera muusikat, mitmesuguseid kehahääli, ehhokardiograafi pilti, aga kokkuvõttes on tegemist siiski täiesti uue looga. Erinevus saab alguse juba pikkusest, mis algupärase 35 minuti asemel on peaaegu poolteist tundi. Esituslik külg on tunduvalt keerulisem ja mitmeplaanilisem: peale muusika ja kahel ekraanil näidatava video on kaasatud erisugused ruumilised lavastuslikud elemendid, ei puudu ka väike näitlejatöö. Nii paljude üksteisest eraldi seisvate komponentide puhul on ühekordse kuulamise-vaatamisega raske kõike haarata. Isegi kui üritaksin mitut asja korraga teha, ikkagi suudan süvenenult jälgida vaid üht-kaht elementi ja muu jääb tagaplaanile. Miskipärast kinnistus minu tähelepanu just visuaalsele küljele ja seetõttu on mu muusikalised elamused natuke ähmasemad.

Et selle teose ettekande puhul mängib tähtsat osa ka ruum, on huvitav võrrelda ettekanneteks valitud hooneid. 1999. aastal esitati „Südameasju“ Raivo Puusepa projekteeritud Ühispanga hoones (praegune SEB panga peahoone), mida Estonica võrguentsüklopeedias tutvustatakse nii: „Hoone esindab unistust Tallinnast kui pilvelõhkujate linnast, tähistades taasiseseisvunud Eesti esimest majandusbuumi.“2 Tõepoolest oli see Tallinna tollane kõige kõrgem, kallim ja suurem büroohoone, mis oli sel ajal vohava yuppie-kultuuri kohalik maamärk. Ja kuna koledad, lagunenud nõukogudeaegsed hooned ei tõmmanud siis kedagi, vaid pilk oli suunatud ikka sinnapoole, mis lähendas meid läänemaailmale, sobis Ühispanga hoone uusi teetähiseid näitava teose ettekandmiseks ideaalselt. Nüüd, üle kolmekümne aasta hiljem, ei soovi vist keegi enam korraldada kontserte ilmetutes ja isikupäratutes büroo- ja kaubandushoonetes (kuigi näiteks Solarises üritatakse aeg-ajalt seda õnnetut asja ikkagi teha) ning käiku on läinud just vanad, mahajäetud tööstushooned, mis sobivad kokku loome­inimeste praeguste kontseptsioonidega. Nii oligi sel korral esinemis­paigaks valitud Balti Manufaktuuri kvartali räämas katlamaja, mis on kohandatud teatrisaaliks, kust ei puudu ka „teatripuhvet“. Ainus ühisjoon eelmisel sajandil kasutusel olnud ettekanderuumiga on ülikõrge lagi, mida sel korral on ka efektselt ära kasutatud. Lavapinda ei ole just palju, aga lavastajad on osanud seda optimaalselt rakendada: tegevus kandub ühelt alalt teisele, nii et ükski lavanurk ei jää kasutamata. Kuna ruumis toimuv on suhteliselt staatiline, siis jääb iga tegevus (purskkaevust või laest tulev vesi, klaaspurgis võbelev tulekera) siiski pigem muusika ja pildi fooniks.

Mulle meeldis väga lavastuse algus, kui lavale asetatud väikese ekraaniga monitorist sai kõigepealt näha-kuulda Lepo Sumerat. Ekraan oli küll häirivalt väike, eriti kui ees juhtus istuma pikemat kasvu meesterahvas, aga kerge vasakule-paremale liikumisega nägi siiski enam-vähem kõike. Et eelmisel sajandil salvestatud video ei tulnud mitte hiigel­ekraanilt, mis oli samuti saalis olemas, vaid ajastutruult väikesest pildikastist, jättis väga stiilse mulje. Sellele järgnenu on aga natuke arusaamatu: visuaalselt huvitav materjal jätkus halvasti nähtaval väikesel monitoril, samal ajal laiutas suurel ekraanil mingi sinine udukogu. Sõnadega „ebaühtlus“ ja „eklektilisus“ võikski iseloomustada lavastuse pildilist poolt (kunstnik Emer Värk). Videolõigud on stiililt hästi erisugused ning mitu lõiku langevad audiovisuaalse loomingu stampidesse: pildi poolitamine peegli abil, tähistaevas, sähvivad jooned jms. Visuaali kõrghetk saabus aga lavastuse lõpuosas: huvitavalt (s.t oli tunda ka kunstniku kätt, mitte ainult arvutifiltreid) oli töödeldud filmitud ruumi, kus ekslesid punased realistlikud südamed, samamoodi põnevalt oli ringi käidud mehe- ja naisekehaga (kuigi südamerütmis paisuv ja kokkutõmbuv kergelt ülesöönud mehe kõht ei olnud kuigi esteetiline vaatepilt). Efektne oli ka video edastamine samal ajal kahel ekraanil: terav ja erksavärviline väikese monitori pilt lõi huvitava kontrasti tunduvalt pastelsema suure ekraani omaga.

Lõpuks ka muusikast. Instrumentidest olid sel korral kaasatud saksofon (Tobias Tammearu), klahvpillid (Kirke Karja), trummid (Karl-Juhan Laanesaar), basskitarr (Raimond Mägi) ning vokaal (Jana Kütt), millele lisandus elektroonika; helirežissööri puldist juhtis lavastust Karl-Elias Teder. Teos algas ilusa sumeda saksofonipartiiga, ükshaaval lisandusid järgmised interpreedid ning muusika muutus järjest jõulisemaks, isegi pealetükkivaks. Tabamatuks jäi refräänilisus, millest on kirjutanud Merike Vaitmaa, esitus koosnes pigem džässilikest episoodidest, kus iga muusik sai uut muusikalist materjali esitades oma suurepäraseid oskusi näidata. Eraldi tahan esile tõsta vokalisti Jana Kütti, kes oma värvika ja ideerikka vokaalimprovisatsiooniga pani teose särama, ning Kirke Karja klahvpillidel ja elektroonikal esitatud kontrastidest tulvil partiid. Algupärasele muusikalisele materjalile oli juurde kirjutatud ka uut, Kirke Karja sõnul Sumera loomingust tuletatud muusikat. Mingeid otseseid viiteid helilooja muusikale kõrva ei hakanud, küll aga tekkis paralleel klaveri­palaga „Pardon, Fryderyk!“, kui trummar Karl-Juhan Laanesaar koputas läbi terve trummikomplekti korpuse. Kogu materjalirohkuse juures jäi mulle väheseks seda „südameasja“. Oli küll videos ehhokardiograafi pilt, Jana Kütt üritas aparaadi abil oma keha hääli kuuldavale tuua, aga aeg-ajalt ununes süda sootuks ja puudu jäi ka kulminatsioonist, kus südamehääled ühinevad instrumentidega ohjeldamatuks tantsuks.

Lavastuse dramaturg Liisa Saaremäel on kirjutanud kavalehel, et nende (loojate) protsessi kirjeldab pigem otsimine kui leidmine. Just sellise üldmulje lavastus jättiski: põnevat otsimist oli palju, kuid leidmata jäi tervikpilt.

1 Merike Vaitmaa, Lepo Sumera viimastest teostest. – TMK 2001 nr 5.

2 http://www.estonica.org/et/Kultuur/Arhitektuur/Eesti_arhitektuur_21_sajandi_l%C3%A4vel/ %C3%9Chispanga_hoone_Tallinnas/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht