Schnittke ja süvasünteesi hingus

EFK kontsert pakkus tuule, hinge ja vaimu metafoori kujul piiramatult alguspunkte, et edasi mõtiskleda.

TAAVI HARK

Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert „Hingus“ 13. XI Niguliste muuseum-kontserdisaalis. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Kaspars Putniņš, loengu pidas Sakarias Leppik. Kavas Ülo Kriguli „Aga vaata aina üles“ (esiettekanne), Arvo Pärdi „Sieben Magnificat-Antifonen“ ja Alfred Schnittke koorikontsert.

Tosinkond päikesetõusu pärast hingedepäeva loojangut tõi Eesti Filharmoonia Kammerkoor Nigulistes kuulajateni mõtiskleva kontserdi pealkirjaga „Hingus“. Märksõnade „tuul“, „hing“ ja „vaim“ abil ühendati Arvo Pärdi, Ülo Kriguli ja Alfred Schnittke teosed. Need koorusid välja Kaspars Putniņši üksteisega kõrvuti seatud muusikaliste taieste tekstidest küllalt erinevate vaimsete vaatepunktide prisma kaudu.

Katoliku palvusele viitava alguse pakkus Arvo Pärdi (1935) „Sieben Magnificat-Antiphonen“ (1988/1991). Neid tekste lauldakse roomakatoliku liturgial õhtuti jõululaupäeva-eelsel nädalal. Iga neist algab austava pöördumisega „Oo, Tarkus“, „Oo, Taaveti võti“ jne, adressaat on muidugi Kristus. Arvo Pärdi kujutluses on seitse antifoni koondatud üheks ranges tintinnabuli-stiilis komponeeritud teoseks. Teose tugevus seisneb kontrastides, aga ka kogupildi tunnetuslikus ühtsuses. Osi eristavad selged faktuurimuutused ja teisenevad helistikud, aga häälte läbimõeldud liikumine ja osav teksti esiletoomine loovad veenva terviku, mis on osade summast suurem. EFK targalt suunatud vokaal lubas Pärdi teost kogeda seesuguse meeldiva selgusega, mis pole Nigulistes alati ootuspärane ega vahel isegi võimalik.

Esiettekandele tulnud Ülo Kriguli (sünd 1978) „Aga vaata aina üles“ on ehituselt kooritsükli laadi põimik Uku Masingu tekstidest, mille on teose jaoks sobivaks vorminud Hedi Rosma. Kõigis viies esitatud osas oli kasutatud valdavalt koori helgemaid ja kergema kaaluga registreid, jõulist täiskõla peaaegu pruukimata. Niguliste akustikas osutus see oivaliseks loominguliseks valikuks. Võlvide alla lennutatud akordipilved sadasid maha nagu uduvihm, liialt kiirustamata, kuulajale peale tükkimata. Helikoe selline haprus eeldab esitajatelt suurt vaprust ja täielikku vastastikust usaldust, mille eest tuleb EFK lauljaid tunnustada. Hellade klastrite varjust piilusid mõnedki kolmkõlastruktuurid, mis tänu koori täpsele intoneerimisele publikut meeldivalt embasid. Üldjoontes sisekaemuslikku ja meditatiivsesse meeleollu tõid vaheldust üksikud kergejalgse rütmika ja aleatoorikaga vürtsitatud episoodid. Jaotada teos selgelt eristatavateks osadeks on Krigulil kiiduväärt otsus, hoolimata selle võtte suhtelisest ebamoodsusest meie sajandi heliloojate seas. Põgusad vaikuseaknad jätavad mõtetele ruumi, et üksteisest eristuda, samuti loob see võimaluse mõnel jagudest hakata elama iseseisvat elu ühe või teise koori kontserdikavas.

Helikoe haprus eeldab esitajatelt suurt vaprust ja täielikku vastastikust usaldust, mille eest tuleb Eesti Filharmoonia Kammerkoori lauljaid tunnustada.

Rene Jakobson

Alfred Schnittke (1934–1998) koorikontsert (1984/1985), õhtu tuumikteos, paistab esimesel lähenemisel üpris monoliitne, isegi sile. Süvenemisel ilmnevad väikesed ning suuremadki erisused mitmel tasandil: järsud registrivahetused, toekad kõlasambad kõrvuti üksikute häälte ingellike repliikidega, ekstaatilised kulminatsioonid vastamisi jutustavate ostinato-tunnetusega retsitatiivsete episoodidega. Huvitav on juba žanr ise: vaimulik koorikontsert õilmitses Venemaal XVII sajandi keskpaigast XIX sajandi alguskümnenditeni, üksiknäiteid leiab põhjalik otsija muidugi ka hilisemast ajast. Žanri kujunemise algeks võib pidada õigeusu muusikatraditsiooni, kus oli pillimuusikat täielikult eiratud, mistap jäi instrumentaalmuusika väljakujunemine alles hilisemasse aega. On lausa väidetud, et koorikontsert oli Glinka-eelse ajastu ainus kõrgkunstiline muusikažanr, millele polnudki samal tasemel alternatiivi.1 Jäid ju toonased esimesed katsetused ooperi ja muude läänelike teoseliikide vallas kunstiküpsuselt küllalt kesiseks.

Sajanditetagusest traditsioonist erineb Schnittke teos muidugi küllalt palju. Muusikasse pole seatud psalmitekst, vaid valitud lõigud armeenia munga püha Nareki Grigori „Palveraamatu“ venekeelsest tõlkest. Tähenduslik näib ka teose harmooniline trajektoor h-mollist valgusküllasesse D-duuri. Viimase sümbolistlik ajalugu viitab barokiajastust saati ülestõusmisele või kirgastumisele (mõelgem kas või Bachi missale h-moll või Beethoveni „Missa solemnisele“). Schnittke teekond kirgastumiseni kulgeb läbi kestvate kannatuste (ka kuulaja pannakse kohati proovile!) ja sügavate mõtiskluste. Neid ilmestavad kord läbipaistvad kooskõlad, teisal peaaegu lämmatavad klastrid. Küllalt kitsas ulatuses algavad lõigud kasvavad mõneski kohas diapasoonilt nii laiaks, et kompavad koori hääleulatuse viimset piiri. Helilooja ise on mõista andnud, et muusika kujunemise dikteeris paljuski tekst ning lausa sellisel määral, et tema enese teadlik konstruktsioon olevat selgelt tagaplaanil – muusika on lauldava sõna teenistuses.

Schnittke teoseid kuulates ilmneb, et tema mitmesugustest minevikumõjudest sünteesitud muusikalises sulamis pole nostalgiat ega pageta selle toel ka möödanikku. Pigemini paljastuvad seal tema killustunud kaasaja elu vaimsed vastuoksused. Ent Schnittke ei rahuldunud üksnes kaose kujutamise ega abitute appikarjetega, vaid püüdis sõjajalal elemendid hõlmavalt sünteesida. Koorikontserdis on põimimine veenvalt õnnestunud, kuigi mõnegi Schnittke kaasaegse terava hukkamõistu hinnaga. Näiteks kirjutab Dmitri Smirnov: „See oli meile, noortele vene heliloojatele, tõeline pettumus [—], kui Alfred Schnittke [—] pöördus ootamatult vanade stiilikonventsioonide ja muusikalise keele põhjendamatu lihtsustamise juurde. Seda oli raske aktsepteerida, aga selline oli ajastu vaim: oldi pettunud ja tüdinenud strukturalismist ning keerukusest, siirduti „uue lihtsuse“ positsioonidele“.2 Praeguseks on selge, et Schnittke koorikontserdile kuulub koht XX sajandi a cappella koorimuusika suurteoste esirinnas.

Ühendada näiliselt vastandlikud algosad – see võikski olla praegusaja inimesele üks õige kasulik mõtteharjutus. Novembri sombuhetked usutavasti toetavad seesugust tegevust. EFK kontsert pakkus tuule, hinge ja vaimu metafoori kaudu ju tegelikult piiramatult alguspunkte, et edasi mõtiskleda.

1 Marina Ritzarev, Eighteenth-century Russian music. Ashgate, Aldershot 2006, lk 7.

2 Dmitri Smirnov-Sadovski, Schnittke’s Choral Music of 70-80s. http://wikilivres.ru/Schnittke%E2%80%99s_Choral_Music_of_70-80s

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht