Retoorikavõtted Raadio 2 programmimuudatuste kajastuses

Raadio 2 õhtuse vööndi likvideerimise põhjendustes on joonistunud välja positiivne programm, jõupositsiooni ärakasutamine, demagoogia ja varjatud halvustamine läbisegi otseste rünnakutega.

BRIGITTA DAVIDJANTS

Kui algas madin Raadio 2 õhtuse vööndi kaotamise teemal, oli mul ERRi lugedes tunne, nagu oleksin seda kõike juba kusagilt kuulnud. Läks mõni päev ja siis mul välgatas: paari aasta eest hakkasin seoses uurimistööga vaatama, mida on popmuusika subkultuuriilmingute kohta kirjutatud Nõukogude ajalehtedes. Sealt meie avaõiguslikus meedias esindatud retoorilised võtted tuttavad olidki.

Seepeale otsisin ERRist märksõnade järgi üles kõik pärast uudise ilmsikstulekut ilmunud Raadio 2 ja õhtust vööndit kajastavad lood, sest tahtsin näha, kuidas meedias iseendaga seotud probleemist kirjutakse. Keskendusin vaid veebiartiklitele, s.t jätsin kõrvale tele ja raadio, ning leidsin kümme artiklit, kus vaatlesin stiili, proportsioone, argumentatsiooni jms. Ütlen ka kohe, et mõni artikkel võis jääda kahe silma vahele.

Põgusa analüüsi tulemusel joonistusid õhtuse vööndi likvideerimise põhjendustes välja järgmised retoorikavõtted: positiivne programm, jõupositsiooni ärakasutamine, demagoogia ja varjatud halvustamine läbisegi otseste rünnakutega, kusjuures sageli põimub ühes tekstis mitu võtet. Hea meelega tooksin näiteid ka Nõukogude-aegsest meediast, ent kahjuks ei mahu need sellesse loosse ära. Seetõttu piirdun vaid kinnitusega, et kõiki neid võtteid kasutati aktiivselt ka tollal.

Positiivne programm

Likvideerimise põhjendustes domineerib positiivne programm: peaaegu kõigis artiklites toonitatakse, et muudatuste tagajärjel läheb kõik ainult paremaks. Palju räägitakse, mis kõik tänu muudatustele juurde tuleb, aga vähe sellest, mis ära kaob. Loetletakse saateid ja uusi tulijaid,¹ samal ajal ei saanud lahkujad peaaegu üldse sõna ning vahepeal jäi mulje, et kaob marginaalne osa saadetest. Näiteks ütleb Raadio 2 programmi­juht Bert Järvet: „On palju neid, kes jäävad, aga mõnede saadetega me ei lähe edasi. [—] Osa sarnaseid saateid pannakse kokku või tulevad täiesti uued saatejuhid.“² Seega, lahkujad tehti nähtamatuks ja nende minek seostati mõtteliselt justkui „uue ja parema“ tulevikuga.

Vahest esmapilgul kõige silmatorkamatum, ent mõjukam võte on jõupositsiooni ärakasutamine. Nimelt, ERR peaaegu ei avaldanud artikleid, kus oleksid kajastunud õhtuse vööndi toetajate seisukohad. Otsinguga tuli välja ainult selle püsimajäämiseks korraldatud meeleavalduse galerii³ ja sellestki tekstist moodustavad umbes kaks kolmandikku Raadio 2 peatoimetaja Margus Kamlati ja ERRi juhatuses raadioprogrammide eest vastutava Tiina Kaalepi argumendid kinnitamaks, et muudatustest hoolimata läheb asi ainult paremaks ja Raadio 2 võidab igal juhul. Sellest jääb vägisi varjatud välistamise mulje: need, kes oma saatest ilma jäid, end meedia kaudu kuuldavaks teha ei saanud.

Silma torkavad ka demagoogiliselt mõjuvad, s.t segased ja üksteisele vastu­käivad väited. Ühes artiklis räägitakse suuremast kaleidoskoopilisusest, s.t vahelduvuse vajadusest, aga kohe ka sellest, et raadios säilivad selged (alternatiivsed) fookused.⁴ Samuti jääb ebaselgeks, millist sihtrühma raadio muudatustega püüab. Näiteks ütleb Tiina Kaalep korduvalt,⁵ et eesmärk on leida üles nooremad kuulajad, mh 14–24aastased, ent teises artiklis väidab Margus Kamlat,⁶ et tegijad püüavad jõuda taas 25–45aastaste kuulajateni. Nõukogude-aegset retoorikat meenutab seegi, et inimesteni jõuab bürokraatlikult sõnastatud otsus, mitte tee selleni. Viidatakse tellitud lisaanalüüsidele, juhatuse omavahelistele konsultatsioonidele, ent mida need lisaanalüüsid või konsultatsioonid täpselt sisaldavad, lugeja teada ei saa.⁷ Ometi oleks neid analüüse väga huvitav lugeda!

Samal põhjusel tekitab küsimusi jutt nooremate kuulajate püüdmisest, sest tundub, et ümberkorralduste käigus on jäänud kahe silma vahele tänapäeva noorte huvide mitmekesisus. Mitmekesisus ei puuduta vaid muusikuid, kelle muusikat eetris mängitakse, aga ka neid, kes muusikat vahendavad. Olen noortega suheldeski näinud, kui hoolsalt jälgivad nad tänapäeval sooliselt mitmekesist esindatust, et valitseksid kõige erisugusemad naiselikkuse vormid ja laiemalt sooidentiteedid. Praegu paistab, et õhtune vöönd on kaotanud just nais-DJ-de poolel ja see viib meid tagasi 1990. aastatesse, nagu nentisime hiljuti sotsioloog Hannaliisa Uusmaga.

Demagoogia ja halvustamine

Eriliselt halvustav, demagoogiline ja ründav on kultuuriministeeriumi meedianõunik ja varem ERRi nõukogu esimehena tegutsenud Andres Jõesaar, nii kõnepruugi kui ka argumentatsiooni poolest.⁸ Autor ristib mures muusika­inimesed emotsionaalselt laetuks ja dramaatilisteks katastroofi silme ette manajateks ning väidab, et kuulajaid on „väga vähe“ (millega võrreldes, kas Sky Plusiga, Klassikaraadioga?). Autor süüdistab ka saadete tegijaid, et eetriaega on kasutatud oma ürituste avalikuks reklaamiks, mis on keelatud („Küsimus on avalik-õigusliku meedia eetriaja kasutamises oma tegevuse edendamiseks“), kuigi kahtlustan, et tegelikult on hoopis vastupidi: tegijad tõmbasid oma ürituste publiku hoopis raadiosaateid kuulama. Samuti nimetab autor saateid playlist’ideks ja jätab kõrvale asjaolu, et spetsialistidest saatejuhid on alati asetanud muusika üldjuhul siinsesse kultuuri­konteksti jne.

Kui aus olla, jäi just seda artiklit lugedes suhu kõige vastikum maik, seda enam et mures publikule ei olnud vastulausepinda ju näha. Samasugust ebamugavust tekitas Kamlati väide, mille kohaselt teda üllatab „praegu toimetusele tekkinud väline surve huvigruppidelt, kes soovivad ise Raadio 2 programmi kujundada. „Meie tegevuse aluspõhimõte on toimetuslik sõltumatus. Rahvusringhäälingu programme ei panda kokku kusagil Facebooki lõimes, huvigruppide tagatubades või poliitikute kabinettides.““⁹ Sellise saatejuhtide ja kuulajate kerge halvustamise juures jääb selgusetuks, milline olnuks asjakohane reaktsioon olukorras, kus asjaosalistele teistsugust dialoogivõimalust ilmselt üheski faasis ei pakutudki.

Varjatud hoiakud

Miks ma sellest kõigest kirjutan? Kui hakkasin paari aasta eest kirjutama Eesti muusikaajaloo raamatusse popmuusika peatükke, joonistus välja selge muster: Raadio 2 õhtune vöönd oma fookustatud saadetega on samasugune eesti muusikakultuuri alustala nagu paljud akadeemilise muusika arendamise institutsioonid. Paljud meie (alternatiiv)muusikud hankisid 1990. ja 2000. aastatel just sealt infot uue muusika kohta ja see mõjutas omakorda nende muusikategu. Aastatega on raadiojaama roll teisenenud ja siiamaani on stiilipõhised saated toiminud filtrina – ka mulle endale, sest eesti popi uurijana tuleb kohaliku muusika arengu kõrval olla kursis ka üleilmsega ning asjatundjad on Raadio 2s asetanud oma kommentaaridega välismaise muusika kõrvuti siin looduga. Olen kindel, et ma ei ole erand. Kahjuks kaob stiilifookusega saadetega koos ka oluline kontsentreeritud teadmiste allikas.

Muidugi usun, et tuleb teha muudatusi ja asju üle vaadata. Samuti usun, et pühasid lehmi olla ei tohi. Aga kui midagi muuta, peaks otsuste tegemine olema selge, läbipaistev, hästi kommunikeeritud ja huvirühmi kaasav. Raadio 2 õhtuse vööndi juhtumi puhul see nii ei ole olnud. On olnud hoopis väga kole. Ja ehkki ma ei ole ise Raadio 2ga kuidagi seotud, on sündmuste jada jälgides tunne, et ajad küll muutuvad, aga hoiakud elavad edasi – vähemalt mingis põlvkonnas, mis on nende hoiakutega üles kasvanud. Spekuleerin, et see põlvkond on internaliseerinud muudki kui tasalülitamisvõtteid. Samamoodi on luuüdini juurdunud hoiakud (välismaise) populaarmuusika suhtes, eriti kui see on alternatiivne. Niisiis, kui Andres Jõesaar küsib, kas maksumaksja peab kinni maksma elitaarse teenuse, siis ei kujuta ma ette, et ta küsiks sama näiteks mu teise lemmikraadiojaama Klassikaraadio kohta.

Seega, valitsema jääb mulje, et teatud žanride puhul ei mõista otsustajad seniajani üleilmse ja siinse kultuuri seoseid ning vastastikust sümbioosi. Selline popp – eriti läänest tulnu! – on lõppeks madalam žanr ega väärigi institutsionaalset tuge. Paralleelselt peegeldub siin kestev rahvusromantika: meid arendab ja kasvatab ikka omakeelne (rahvus)-kultuur, justkui areneks see isolatsioonis. See väljendub eriti selgelt peaaegu kõiki artikleid läbinud kinnituses, et fookusesse võetakse eesti(keelne) muusika. Kui liidame neile hoiakutele uuele ajastule omase kasumlikkuse kontseptsiooni, siis saabki rahast ja kuulajate arvust mugav vahend, mille külge haakida oma väärtushoiakud.

1 Raadio 2 uus programm toob kokku ajakirjandusliku sisu ja muusikasaated. – ERR, Menu 1. XII 2023.

2 Bert Järvet: Raadio 2 teenib ka tulevikus melomaanide huve. – ERR, Menu 27. X 2023.

3 Galerii: meeleavaldus Raadio 2 programmimuudatuste vastu. – ERR 24. XI 2023.

4 Bert Järvet, samas.

5 Tiina Kaalep: Raadio 2 eesmärk on tagasi tuua kaotatud kuulajad. – ERR, Menu 1. XI 2023; Tiina Kaalep: „Olukorrast riigis“ jätkab taskusaatena. – ERR 29. XI 2023.

6 Margus Kamlat: suur töö alles algab. – ERR, Menu 4. XII 2023.

7 Galerii: meeleavaldus Raadio 2 programmimuudatuste vastu. – ERR 24. XI 2023.

8 Andres Jõesaar: Raadio 2 uue muusika eestvedaja rollist kindlasti ei loobu. – ERR 19. XI 2023.

9 R2 peatoimetaja Margus Kamlat: toome Eesti artistid kuulajale lähemale. – ERRi kultuuriportaal 18. X 2023.