Keelpillid kuulamise keskmes

Teist korda toimunud keelpillide nädal ei jää loodetavasti kolmandata, küllap toovad aina kumuleeruvad õnnestumised ka publikut juurde.

TAAVI HARK

Eesti Kontserdi minifestival „Keelpillifookus“ 9. – 12. XI Tallinnas, Jõhvis ja Pärnus.

Hingedekuu teisel nädalal toimus teist aastat sügisene festival „Keelpillifookus“. Keelpillidele läbi sajandite loodud kütkestavat muusikat usina tähelepanuga õilistav minifestival andis võimaluse kuulata haaravaid interpreete ühtviisi Eestist kui ka kaugemalt, seda nelja päeva jooksul Tallinnas, Pärnus ja Jõhvis. Keskendun kolmele pealinnas toimunud muusikaõhtule, mille muljetes sadestusid ühtviisi rahulolu, rõõm, aga ka mõningad rünkjad küsimärgid.

Festivali avas Estonia kontserdisaalis (9. XI) kontsert „Kirgastunud öö“, mis seadis küljestikku Viini kahe suure meistri Wolfgang Amadeus Mozarti ja Arnold Schönbergi ulatuslikud teosed, vahele pikiti Tõnu Kõrvitsa eleegiline väikevorm. Kultiveeritud kõlaga seksteti moodustasid viiuldajad Florian Donderer ja Triin Ruubel, vioolamängijad Xandi van Dijk ja Andres Kaljuste ning tšellistid Johannes Välja ja Theodor Sink.

Avanguks pakutud Mozarti „Grande sestetto concertante“ (seade teosest „Sinfonia concertante“ viiulile, vioolale ja orkestrile Es-duur K 364) sai toredalt läbipaistva ja selgesuunalise ettekande. Kõlas valitses läbiv kergus, püüd dünaamiliste äärmustega mitte liialdada, hoida elegantset ja kergejalgset joont. Märksa mõjusama esteetilise elamuse pakkus Arnold Schönbergi „Verklärte Nacht“ ehk „Kirgastunud öö“ (1899), mis on kahtlusteta üks lopsaka hilisromantismi mustertöö ning ühtlasi XIX sajandi lõpuaastate keelpillimuusika tähele­panuväärsemaid teoseid.

Unikaalselt väljendustihe ja ekspressiivne muusika tõukub luuletaja Richard Dehmeli (1863–1920) poeesiast, olles nii üks esimesi programmilisuse näiteid kammermuusikas. Teose jagunemine alalõikudeks peegeldab Dehmeli luuletuse ehitust, mida ei salanud maha ka sisuka kavalehe autor (Evelin Kõrvits). Aga kui juba poeetilisele inspiratsioonile ja heliteost kujundavale mõjule vihjata, ei teeks kahju pakkuda ka kuulajaile kõnealust teksti kavalehel lugemiseks. Muidu kujuneb kummaline olukord, mida võib võrrelda õhinal salajuttu alustava vestluskaaslase pihtimusega, kes lõppeks hoiab vihjatud saladuse siiski targu enesele. Frustratsioon on tagatud! Küllap võiks ka mõelda, et nõnda väljendusküllase muusika kogemiseks pole tingimata lektüüri vajagi, aga kui juba pool vihjest sai kätte antud, no antagu see siis juba tervena.

Esituse oivalisus ja helitöö sisu peletas nood pisikesed nurinad. Ansambli kõlatunnetus vihjas pikaaegsemale ja püsivamale koosmängule, ent tegelikult oli laval ehtne festivalikooslus – selleks õhtuks kokku saanud interpreedid, kellel on siin-seal varemgi muusikalist koostööd ette tulnud, aga püsivas ansamblis üheskoos ei tegutseta. Kuulamine kujunes õige pingeliseks, sest „Kirgastunud öö“ sulatab kokku Brahmsi harmoonilise maailma ja variatsioonivormi võlud ning Wagneri meelelise kõla, lepitades niiviisi hilise XIX sajandi muusikaesteetika kaks vastandpoolust. Ehitatud kui pikk kaar lohutust d-mollist kuni kirka lahenduseni D-duuris on teos värvitud pingelise kromaatikaga ja täis üllatavaid käänakuid läbi kvindiringi tihniku.

Hoolsat püüdu tasakaalukusele võis kuulda selleski ettekandes, võib-olla pisut lopsakuse ja täiskõlalise julguse kahjuks. Aga mõningasest vaoshoitusest võitis faktuuri selgus, mida saab pidada vaid plussiks. Umbes pooltunni jagu muusikat jättis tunde märksa pikemaks veninud ajast, mis mõtlikuks süvenemiseks sobib suurepäraselt. Ei ole ju mingit põhjust kiirustada tagasi kõledasse novembriõhtusse.

Kahe suurteose vahele mahtus Tõnu Kõrvitsa peen-nukker viiulipala „Eleegia üksindusele“ (2015). Siin ei olegi üksilduse nukrus mingi aeglane soigumine, vaid hoopis mõtlus, mille sees on kõrvuti magusalt voogava melanhooliaga ka nobedust. Ja see on tõesti värskendav, eleegilist impulssi ülendav lähtepunkt. Viiuldaja Florian Donderer mängis pala õrna tujukusega, mis joonistas meeldivalt välja helilooja pillitunnetuse parimad tahud.

Barokkmuusikaga avanes võimalus kontakti uuendada Tallinna Kammer­orkestri ja Kolja Blacheri kontserdil. Tõsi küll, see samm vajas pisut vaidlemist oma kõhklustega. Nimelt täitis terve avapoole Antonio Vivaldi meisterlik, aga õnnetult ülekasutatud muusikaline kogum, mida tuntakse pealkirja all „Aastaajad“. Saksa viiulivirtuoosi Kolja Blacheri ja Tallinna Kammerorkestri koostöine visioon teosest oli elamuslik ja orgaaniline, varasemad kõhklused ei õigustanud end sugugi. Aga põnevaim sündmustik avanes ikkagi õhtu lõpupoole, mil kanti ette Richard Straussi mahukas „Metamorfoosid“ 23 soolokeel­pillile. Seda traagilist ja pessimistlikku teost võib ka kuulata kui filosoofilist muusikalist esseed inimolendi näruselt kõike hävitavast sõjardlikust olemusest. Praegu on see vaatenurk taas saanud eriti valusalt ajakohaseks. Kolja Blacher võttis nüüd dirigendi rolli, milles valitses püüdlus sugestiivsusele ja kõlalise tulemuse kujundamisele eelkõige tahte ja kujutluse abil, tervikuna oli esitus sisendusjõuline ja mõjuv.

Elamuste kõrgpunktiks tõusis USA keelpillikvarteti Calidore pühapäeva õhtupoolikul esinemine, mis sidus erutavaks kogemuseks kvaliteetse keelpilli­mängu, kavalalt koostatud kava ning kaaluka kvartetikunsti klassika. Pakutust enim haaras Erich Wolfgang Korngoldi (1897–1957) läbivalt vaimuküllane ja kõlaliselt leidlik keelpillikvartett nr 3 (1945). Korngoldi kolm kvartetti hõlmavad ajaliselt üle kahe kümnendi, varasemad kaks pärinevad aastaist 1923 ja 1933, kolmas aastast 1945. Neid teoseid kuulates avastame mitte ainult ilmasõdade vahelise Viini esteetilise võlu, vaid ka sügavalt tunnetatud struktuuri ja lüürilise väljendusrikkuse haaravuse, mis teeb need tõesti rahuldust pakkuvateks kaaslasteks tuntumate suurnimede kvartettidele.

Kolmanda kvarteti muusikalised ideed, millest mitu on uuele ringile jõudnud fragmendid varasemast filmimuusikast, on teeninud nurinat oma mõningase eklektilisuse tõttu. Läbi teose polegi tingimata võimalik tajuda struktuurset põhjust, miks ei võiks teose osi esitada hoopis muus järjekorras. Aga mis siis sellest? Ideede eredus ja sügavus on säärased, et väärivad aina uuesti kuulamist ning teos ka kindlamat kohta kvartetimuusika püsirepertuaaris. Viimast tõdemust võib muidugi laiendada sadadele ja sadadele unustatud teostele, mida innukad kvartetid saavad ainese lõppemist kartmata avastada aastakümneid. Eriti toreda hooga mõjus Calidore mäng kvarteti finaalis, mille tulisus ja erk kõla teenisid raju poolehoiu.

Franz Schuberti hilisele kammermuusikale mõeldes on võimatu mööda vaadata kvartetist „Surm ja tütarlaps“ või tema meisterlikust keelpillikvintetist. Kuid nende kahe vahele jääb erakordse jõu ja tundliku sissepoole pööratusega teos, mille ligi 50 minutit tormilist dünaamikat raputab kuulaja ja esitajad nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt põhjalikult läbi. See on keelpillikvartett nr 15 G-duur. Calidore esitus oli haarav, selle kulg tundus kiirem kui tegelikult kuluv aeg. Põhjuseks on muusikaliste sündmuste vaheldumisega tihedaks punutud vorm ja pidev heitlus mažoori ja minoori vahel ning häälest häälde liikuvad kujundid ei lase kuulajat peost. Viiuldajate Jeffrey Myersi ja Ryan Meehani ning vioolamängija Jeremy Berry ja tšellisti Estelle Choi esituses oli põnevaim just nelja isiksuse vastastikune mõju tihedate sündmuste kujundamisel. Ka koosmäng, intonatsioon ja ansamblitunnetus äratasid imetlust, mida pole põhjust otsitud kriitika taha peita – oligi üks meeliülendav ja lopsakas kvartetiõhtu.

Klaverile pühendet festival „Klaver“ toimub üle aasta, orkestrimuusika gurmaanid kogunevad suviti festivali nautima Pärnusse, ooperil on lausa mitu festivali nii saarel kui ka mandril, orelile ja puhkpillidelegi on leitud omad pidupäevad. Teist korda toimunud keelpillide nädal ei jää loodetavasti kolmandata, küllap toovad aina kumuleeruvad õnnestumised ka publikut juurde. Keelpille mängivate, õpetavate ja õppivate inimeste hulk lubab ju ometi huvi suurde ulatusse uskuda.