Ohtlikud ootused, salakavalad stambid

Sellist musitseerimisnaudingut, üksteise usaldamist ja inspireerimist, puhast rõõmu hetkes loomisest kohtab haruharva. Paavo Järvi tegi Brahmsi topeltkontserdi tervikuks sidumisel erakordselt meisterlikku tööd.

KAI TAAL

Eesti Festivaliorkester 30. VIII Estonia kontserdisaalis. Triin Ruubel (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello), Eesti Festivaliorkester, dirigent Paavo Järvi. Kavas Erkki-Sven Tüüri, Johannes Brahmsi ja Jean Sibeliuse muusika.

Kuivõrd saab rääkida Eesti Festivaliorkestri ühest kontserdist, ilma et lugeja kujutlusse ilmuks Pärnu muusikafestival ja selle sündmused? Kuivõrd saab keskenduda maestro Paavo Järvile, ilma et tekiks võrdlusmoment tema dirigentidest isa ja vennaga? Kui palju või vähe oleme omavahel seotud? Maailm ja inimesed on viimastel aastatel märgatavalt muutunud, kuid vanad käitumis- ja kohtlemismustrid kaovad visalt. Kuidas edasi?

See suvi tõi tähelepanu alla Järvide perekonna kolme dirigendi ümmargused tähtpäevad: kui Neeme ja Kristjan Järvi tähistasid oma juubelit juunis, siis Paavo Järvi detsembris täituv 60. eluaasta sai pisut etteruttavat tähelepanu. Vanus pole lihtsalt arv, tihtipeale kaasnevad sellega ootused ning tihtipeale ka stambid – mis sobib ja mis ei sobi, mis peaks olema selleks vanuseks juba saavutatud ning millest vabanetud. Kuid kas muusikas ja kontsertidel on sellele kohta? Kui tihti võib kohata harmooniliselt arenenud isiksust – liiatigi veel kunstnikku –, kel on õigel ajal kõik ootuspärane olemas?

Augusti eelviimasel päeval toimunud EFO kontsert oli aegsasti välja müüdud, ootused muusikute suhtes olid ilmselt suured. Brahmsi topeltkontserdis viiulile, tšellole ja orkestrile a-moll op. 102 soleerinud Triin Ruubel ning Marcel Johannes Kits on hoolimata oma noorusest meie kontserdipubliku vanad tuttavad. Ruubel on olnud aastaid ERSO kontsertmeister ning astub samuti sagedasti üles nii solisti kui ka kammermuusikuna. Kits võitis aastad tagasi „Klassikatähtede“ konkursi ning sel suvel rõõmustas kodumaalasi tema saavutatud laureaadi­tiitel mainekal kuninganna Elisabethi konkursil Brüsselis. Noori soliste saatis noor orkester: natuke üle kümne aasta tegutsenud EFO on ometigi endale juba maailmas nime teinud, andnud välja kaks heliplaati ja käinud kolmel kontserdireisil. Kõnealune kontsert eelnes nende järgmisele kontserdireisile: augusti lõpus ja septembri alguses anti kokku neli kontserti Soomes ja Lõuna-Koreas. „Noor ja lootustandev“, „paljutõotav“, „tõusev täht“ ning paljud samalaadsed epiteedid – kas need sobivad ka seekord? Jah ja ei.

Kahtlemata oli muusikute seas palju noori ja nooruslikkust, sellest võib rääkida ka Paavo Järvi puhul. Arvestades et dirigendiametit ei õpita üldiselt lapsepõlves ega teismelisena, et kogemuste omandamine on aegavõtvam kui instrumentalistidel, on dirigendi nooruse mõiste suhteliselt lai. Paavo Järvil on loodetavasti mitukümmend elamuslikku tööaastat veel ees. Tutvustavad artiklid ja saated, intervjuud, reklaam tava- ja ühismeedias – see kõik on kontserdieluga kaasas käinud väga palju aastaid ning jätkub praegugi. Kuid maailm on muutunud, inimesed on muutunud. Mingist piirist alates võib ka kõige parem reklaam teiseneda müraks, mida on raske vastu võtta. Mida oodata, mida mitte oodata, keda usaldada? Viimane küsimus on vahest kõige olulisem. Mida näitab konkursisaavutus ja mida kiitev tutvustus?

Ruubel ja Kits polnud pelgalt Brahmsi topeltkontserdi solistid, nad mängisid õhtu teises pooles ka orkestri ridades. Päris palju on näha säravaid soliste, kes kohtuvad dirigendi ja orkestriga vaid kontserdi esitamiseks. Vähem võib kohata orkestri ees soleerimas selle silmapaistvaid muusikuid. Seda, et solist kontserdi teises pooles orkestri ridadesse mängima läheb, kohtab juba üsna harva.

Ruubel on EFOs mänginud selle loomisest alates ning Kits viis aastat. Nii harmoonilist tervikut, nagu tekkis Ruubeli, Kitse, Järvi ja EFO koostöös, kogesin esimest korda. Niisugune sünergia tekib sõprusest, mis ulatub aastate taha, pühendumisest, vastastikusest austusest ja armastusest. EFO on suur ansambel, mille muusikutel on ühised soovid ja arusaamad, atmosfäär nende kontsertidel on ühtaegu nõiduslik, rahustav ja vabastav. Paavo Järvil on õnnestunud luua midagi erakordset.

Brahmsi kontsert on väga jõulise väljenduslaadiga, ülimalt kirglik ja intensiivne ning tihti kohtab esitusi, mis utreerivad seda kõike veelgi. Seetõttu võib selle muusika kuulamine kujuneda väsitavaks kogemuseks, mis piitsutab tunded viimse piirini ja ehitab justkui oma massiivsete tahkudega muusika kulgemise plokke. Kuid sel õhtul esitatud Brahmsi kontsert oli sootuks midagi muud, midagi ääretult ilusat, õrna ja voolavat, rõõmustav oma varjundirohkuses ja värvikirevuses, haarav oma tulisuses ja energilisuses. Sellist musitseerimisnaudingut, üksteise usaldamist ja inspireerimist, puhast rõõmu hetkes loomisest kohtab haruharva. Paavo Järvi tegi selle teose tervikuks sidumisel erakordselt meisterlikku tööd, olles solistidele tundlik tugi ning vaimustav partner. Ma pole kontserdilaval kuulnud selle teose paremat esitust ja tegelikult pole ka salvestiste hulgast leidnud midagi kütkestavamat. Kuid ka see pole veel kõik. Esituse erilisus oli mõneti ka muusikaväline – kuivõrd teadlikult või ebateadlikult see on teoks saanud, on iseküsimus.

Nimelt käib selle teosega kaasas üks ilus legend. Brahms kirjutas oma topeltkontserdi kahte muusikut, tšellist Robert Hausmanni ja viiuldaja Joseph Joachimit silmas pidades. Joachim oli Brahmsi kauaaegne ja lähedane sõber ning viiulimuusika loomisel suur abiline. Ometi olid nende suhted pärast Joachimi abielulahutust jahenenud, kuna Brahms oli n-ö Joachimi naise leeri hoidnud. See kontsert on justkui lepituskatse Joachimiga, kes ka soleeris teose esiettekandel 1887. aastal. Just leppimist, taasühendumist kogesin tol õhtul kontserdisaalis. Kahtlemata oli publiku seas neid, kellele jäid möödunud aasta kaheksal kuul koroonapassi puudumise tõttu kontserdisaali uksed suletuks ja kes nüüd vähema või suurema eduga püüavad jälle kultuuriellu integreeruda. Ja kardetavasti on kibedust olnud ka teises leeris. Keegi ei tea, mis tulevik toob, kui kaua praegune mõnevõrra rahunenud suhtlus kestab, kuid sel õhtul hingas saal ühes rütmis – see oli füüsiliselt tuntav.

Kui vähegi võimalik, tuleks EFO kontserte kuulata kontserdisaalis, raadioülekandes läheb palju kaduma. Brahmsi kontsert kõlas samas esituses ka sellesuvisel Pärnu festivalil ja olude sunnil sain sellest osa vaid raadioülekande kaudu. Ka Tallinna kontserti kuulasin Klassikaraadiost veel kord üle. Kumbki raadiovariant ei peegeldanud pooltki sellest, mis toimus kontserdil. Paavo Järvil on eriline anne luua saali õhkkond, kus kõik tunnevad ennast oodatu ja väärtustatuna. Olles pärast kontserti sügavalt liigutatud, mõtlesin suure hämmeldusega, millest on inimsüda tehtud. Pärast aastaid kestnud valu ja meeleheidet sulab süda kõigest paari tunni jooksul puhtaks armastuseks ning on jälle valmis uskuma, lootma ja uusi võimalusi andma. Kui see pole ime, siis mis on?

Mõnevõrra vaoshoitud, tumedapoolsest, sisekaemuslikust ja sügavusi kompivast atmosfäärist oli kantud kogu kontsert. Kontserdi avaloona kõlanud Erkki-Sven Tüüri 2014. aastal valminud „L’ombra della croce“ ehk „Risti vari“ oli meditatiivne, poeetiline ja lüüriline algus õhtule, mil orkestri keelpillikoosseis sai näidata oma tehnilist ja muusikalist meisterlikkust. Paavo Järvi dirigeerimisstiil on täpne ja ökonoomne, imponeerivad tema tagasihoidlikkus laval ning austus muusika ja muusikute vastu. Ei midagi välist, ei midagi puudu ega midagi üle. Niimoodi, mõneti oodatust erinevalt juhatas ta ka kontserdi teist poolt täitnud Sibeliuse teist sümfooniat.

Sibeliuse muusikat sai kuulda ka Pärnu festivalil, kus esitati helilooja „Lemminkäineni süit“, nii see kui ka teine sümfoonia esitati päev pärast Tallinna kontserti ka Lahtis Jean Sibeliuse festivalil. Sibeliuse teise sümfoonia on ilmselt paljudele eestlastele unustamatuks mänginud aastakümneid tagasi Neeme Järvi, kui ta pärast emigreerumist, ligi kümneaastast kodumaalt eemalolekut naasis oma suurepärase Göteborgi orkestriga. Tema kahest publikule esitatud kontserdikavast mäletatakse kindlasti haaravaid Nielseni ja Alfvéni esitusi, kahtlemata ka suurepärast Tambergi trompetikontserti särava Håkan Hardenbergeri soleerimisel. Kuid eriliselt eredalt jäi meelde Sibeliuse teine sümfoonia. Soome helilooja Sulho Ranta on sedastanud, et selles muusikas on midagi, mis viib kuulaja ekstaasi, justnagu šamaan oma trummiga. See iseloomustab ka Neeme Järvi tõlgendust ning sümfoonia lahvatav, grandioosne, külmavärinaid tekitav finaal on ilmselt paljudel meeles. Paavo Järvi nägemus oli sellest väga teistsugune, kuid mitte grammigi vähem haaravam. See oli loomulik ja laulev, suurepärase vormitundega kujundatud esitus, mille tumemeelne tõsidus puges hinge sügavaimate soppideni. Sibelius on öelnud, et teine sümfoonia on tema hinge pihtimus ja niimoodi kõlas see ka Paavo Järvi esituses. Ka lisapalad olid sama helilooja sulest: igatsuslikuks ja kirgastusse püüdlevaks mängitud „Andante festivo“ keelpillidele ning „Valse triste“, selle ülituntud teose kõige peenem ja tundeküllasem tõlgendus, mida olen kuulnud. Sajad inimesed olid saalis toimuvast sedavõrd lummatud, et dirigent sai riskida nii õhkõrna ja vaevukuuldava pianissimo’ga, mille ajal ei julgenud tõesti ka hingata. Kuid see muinasjutt polnud purunevast klaasist – usun, et too eriline atmosfäär talletub hinge aastateks.

Rääkides piano’dest, on mul lõpetuseks suur palve Eesti Kontserdi töötajatele. Kui korraldate suurepäraseid kontserte, siis palun hoolitsege ka selle eest, et kontserdi ajal oleks saali koridorides vaikus. Minu koht oli 13. rea ääres ning paraku kostis sinna mitmel korral puhvetist klaasi- ja taldrikukolinat, mis segas väga kuulamist. Estonia kontserdi­saali uksed on paraku helikindlusest kaugel ja seetõttu kostab läbi ka väiksemgi heli. Kontserdi teiseks pooleks õnnestus mul leida koht saali kaugemasse nurka, kus koridoris toimuv enam ei häirinud. Oleks kurb, kui eespool kirjeldatud erilisi hetki häiriksid helid, mida tekitavad kööginõud. Igal asjal on oma aeg ja koht.