Resonabilis – kümme aastat helisemas

Igor Garšnek

Kontsert „Resonabilis 10”: Iris Oja (metsosopran), Tarmo Johannes (flöödid), Kristi Mühling (kannel) ja Aare Tammesalu (tšello) 10. XI Kirjanike Maja musta laega saalis. Oma esimest ümmargust sünnipäeva tähistanud nüüdismuusika ansambel Resonabilis (‘helisev’ lad k) on esmapilgul üsna tavatu kooslus: teist analoogilist vokaali, flöödi, kandle ja tšello kvartetti maailmas nagu ei teagi. Kuigi flööt meloodia-, kannel harmoonia- ning tšello bassipillina peaksid vokaalile üheskoos pakkuma päris laiapõhjalist instrumentaalset kandepinda. Vähemalt klassikalises mõttes. Nii et mujal pole sellise universaalse ansamblikoosseisu peale vist tuldud. Ent kuna Resonabilis on ikkagi nüüdismuusika ansambel, siis „korraliku” harmooniasaate ja bassipartiiga meloodilisi lugusid neil ilmselt esitada ei tule. Vähemalt ei kõlanud neid Resonabilise kontserdil Kirjanike Majas, kus aga sai kuulda läbilõiget päris esimestest sellele ansamblile kirjutatud teostest (nt Kristjan Kõrveri „Florete flores”, 2002) kuni Malle Maltise ja Arash Yazdani esmaettekandeliste oopusteni aastast 2012.

Kontserdi visuaalne külg oli lahendatud küllaltki originaalselt ja muusikaspetsidele informatiivselt: hämaras saalis projitseeriti ettekantava heliteose ajal valgele saaliseinale ka selle partituur, kusjuures leheküljed vahetusid esituse tempos, nii et huvilised said heita pilgu muusika „köögipoolele”. Ajaolu, et mõned partituurid olid sõna otseses mõttes graafilised (näiteks Eugene Birmani „I awoke …”), lisas muusika ettekandele ka visuaal-esteetilise dimensiooni. Ja veel – ühte teost, David Helbichi „Eesti-tükki” Resonabilis ei esitanudki. Vaikuses projitseeriti seinale vaid „Estland-Stück’i” noodipilt: leheküljed vaheldusid tasahilju, kõrv puhkas, silm seletas …

Tänapäeva muusika võib laias laastus olla modernistlikum (nt atonaalse uuskomplekssuse näol) või postmodernistlikum (kui tegemist on heakõlalisuse ja eri stiilide sulamiga). Resonabilis esitas (peale ühe erandi) teoseid, mille helikeel seostus pigem atonaalsuse, aleatoorika ja sonoristlike kõlavärvidega.

Kristjan Kõrveri „Õitsege, lilled” („Florete flores”, 2002) mõjus voolavalt teiseneva tekstuuriga loona, kus metsosopran Iris Oja vokaaljoonis eristus saateinstrumentidest oma ekspressionistliku intensiivsusega. Seinale projitseeritud partituurilehed aga andsid tunnistust võrdlemisi keerulistest rütmijaotustest, mida kuulates võib-olla kohe ei adugi.

Antti Auvineni „Vihjekatked” („Allusion Fragments”, 2003) on kompositsioon, milles oluline roll on sonoristlikel kõlavärvidel. Need eredad aktsendipunktid lisasid muusika atonaalsesse faktuuri olulisi dünaamika-kontraste. Vokaalgi mõjus siin pillide kõrval „instrumentaalselt”. Igatahes tugeva väljendusjõuga esitus ja sugestiivne helitöö!

Age Veeroosi (Hirv) teoses „Retsitatiiv” (2006) pani kohe kuulama Iris Oja hääle ja Tarmo Johannese altflöödi tämbraalselt mahlakas, aga ka meditatiivne dialoog, mis sai toetust kandle (Kristi Mühling) ja tšello (Aare Tammesalu) hajusatest, puhuti püsitutestki repliikidest. Ansambli pianissimo’tes oli aga hiljem tunda nagu mingit sisemist, intiimselt ja poeetiliselt mõjuvat värelust.

Eugene Birmani pika pealkirjaga oopuse „Ärkasin ning polnud seinu, et kaitsta mind kuuvalguse eest” ( „I awoke and there …”, 2011) muusikaline materjal on oma lakoonilisuses huvitav – pikad orelpunktid mõjuvad siin lausa loitsuliselt. Ettekande üks väljendusrikkamaid elamusi oli bassflöödi viskleva helikontuuriga koloriitne soolo päris loo alguses. Ebaharilikku värvi lisas teosele seegi, et peale vokaalpartii sai siin kuulda kõnetekstiga (sosinad) episoode ka instrumentalistidelt. Partituur oli (nagu näha) hästi graafiline ja värviküllane (nagu kuulda) – kõigi oma pillikorpusele koputuste ja artistlike vokaalsete karjatustega.

Resonabilis lõpetas kontserdi kahe esiettekandega. Malle Maltise „Kaaslane” („A Match”, 2012, tekst Algernon Charles Swinburne) metsosopranile ja tšellole näis oma helikeelega vihjavat inglise Purcelli-eelse vanamuusika stiilile. Eriti tuntav oli see postmodernistlik stiilimäng loo vokaaljoonises. See duo oli oma renessanslikus meloodilisuses hästi „kõrvupaitav” ja sellisena sel õhtul ootamatugi. Tšello, mis oli teoses rohkem kontrapunktilise saatepilli rollis, sai lõpupoole näidata ka väljendusrikast kantileeni. Meeldiv üllatus Malle Maltiselt igatahes!

Arash Yazdani kompositsiooni „Intermodulation” (2012) esmaesitust juhatas autor ise. Paraku oli see Resonabilise kontserdil ainus teos, mille partituuri seinale ei projitseeritud. Kahju, sest oleks tahtnud näha, mis noodipildis toimub, kuna teose idee oli päris julge ja ootamatu. Sõnastada võiks selle kui „sonoristliku asketismi karjuva intensiivsuse kaudu”. Või „tõusvate ja laskuvate helikihtide aleatooriline plasma”, kus näiteks kannel muutus korraks täiesti eksootilise kõlaga löökpilliks (kui selle keeltele poognaga haamerdavalt lüüa).

Lõpetuseks sünnipäevaõnnitlused Resonabilise muusikutele. Kümme aastat on nad nüüdismuusika laineil helisenud – jätkugu seda helinat nii kaugele, kui silm seletab ja kõrv kuuleb!