Rahvustundest köetud varakevad

Vanad pillilood on eelkõige tantsumuusika, tänapäeva tantsumuusika aga elektrooniline.

MARGUS HAAV

Eestis on folkmuusika omamoodi põnevas ja unikaalses staatuses. Ega ole ilmas palju maid, kus rahvamuusikast innustust saanud artist võib olla staar nii seltskonnakroonikas kui ka pisut akadeemilisema ringkonna häälekandjates, peale selle nautida riiklikku tunnustust. Presidendid annavad medaleid, teevad kalli ja käivad pulmas. Folk kõlab parkett­põrandaga marmorsaalides ja rahvalikel pidustustel.

Folgist kui sellisest annab ammutada inspiratsiooni tõepoolest mis tahes muusikažanri. Seda kinnitab viimane napp poolteist kuud. Selle ajaga on ilmavalgust näinud vähemalt viis kodumaist helikandjat, mis ehitatud rahvuslikule vundamendile ja kus tuksub midagi, mis ei saa olla midagi muud kui vanade aegade vaim.

Tõsi, kui ühe laua taha satuvad briti muusikasõber ja eesti melomaan, siis võib tekkida terminoloogiline segadus. Kui eestlasele on folk midagi sellist, mille muusikaline DNA ulatub otsapidi vähemasti paari sajandi tagusesse esivanemasse, siis britile tähendab folk pigem tänapäevast laulja-laulukirjutaja-tüüpi autoriloomingut. Selles žanris domineerivad sooloartistid-isiksused, habetunud lõua ja looritatud pilguga romantilised meesnatuurid, kitarr kirju paelaga üle õla. Või siis lehvivate lokkidega peenepihalised varjamatult sensuaalsed nümfid, kes laulavad oma raskest, kuid ometi ilusast elust, mis ei kulge küll haljendavatel nurmedel, vaid kivilinnas. Ewert And The Two Dragonsit reklaamitakse Euroopas muide samuti kui folkbändi.

Üle suure ookeani avaneb umbes sama pilt. Põhjaameeriklasele tähendab folk midagi umbmäärast ja piisavalt laiahaardelist, mille alla võib kuuluda nii bluegrass kui ka roots, kuid artiste eristavad nad vahel isegi poliitilise meelsuse järgi. Kui mainekas netiajakiri Paste reastas folgiartistid, kellel 2019. aastal silm peal hoida, siis sinna nimekirja sai nii americana’t viljelev Molly Tuttle, bandžodel orjalaule interpreteeriv Our Native Daughters kui ka kütkestav uustulnuk, uusmeremaalanna Emily Fairlight, kelle loomingut võib vabalt kutsuda ka intiimseks köögi-indie’ks. Kõigil neil on oma publik ja omad festivalid, kuid superstaarlusest, saati siis globaalsest, pole põhjust kõnelda ning müügi- ja esitusedetabelitesse pole sellel žanril üldjuhul asja.

Läänepoolkerale näib folk olevat sagedasti soovitavalt akustilisse vormi valatud romantiline ja rütmiline poeesia, mis sündinud autori kujutlustest või elukogemusest. Ehk ongi viimase nelja kümnendi kõige folgim maailmanimi iirlaste The Pogues, kes võttis ja jättis äratuntavaks iiri rahvamuusika ning tempis selle pungilikult ühemõtteliselt mõistetava raju reaalsusega. The Pogues põles oma hiilgeaegadel eelkõige karismaatilise frontman’i Shane MacGowani ohjeldamatu energia tõttu, mis oli võimeline produtseerima geniaalsel ja tänaseni ületamatul tasemel nii hinge rebestavaid ballaade kui ka pidutsevaid tantsu- ja joomalaule. Paraku ammutaski MacGowan oma ennasthävitava leegi tarvis kütust peamiselt kõrge oktaaniarvuga alkoholist ning praegust, räsitud füüsise ja hüpliku vaimuga MacGowanit on võrdlemisi jube vaadata.

Sander Möldril on viimastel aastatel äärmiselt õnnestunud miski, mida võiks mõneti pühadust teotaval moel kutsuda IRTM ehk intelligentne rahvatantsumuusika.

Mart Vares / Häppening

Veebruar on kuu, kus Eesti tähistab oma iseseisvuse aastapäeva. Huvitaval kombel kogunes tänavu sellesse kuusse ning ka märtsi algusesse nii mõndagi, mis mõjutas üle hulga aja tervet eesti rahvast. Võrdlemisi tavaliselt möödunud vabariigi 101. aastapäevaga seonduv ei paistnud silma millegi erilisega, ehk on see veel 100. aastapäeva erakordselt paljude ettevõtmiste pohmell. Küll aga jõudis kinolinale üle mitme kümnendi taas film, millest saab sajaprotsendilise tõenäosusega klassika. Rahvusliku eneseteadvuse tõrde pulga pärmi visanud „Tõde ja õigus“ on selle muidugi kuhjaga ära teeninud. Suusamaailma dopinguskandaal tõi seevastu eestlased kui maailma talispordis kaasa rääkivad sportlased aujärjelt alla ning andis sellega kindlasti ka valusa matsu rahvuslikule uhkusele. Rehepapptreeneril ei õnnestunud Vanatühjaga lumistel ristteedel sõlmitud lepingut üle kavaldada, nii et kolmest veretilgast sai alguse tulvav laviin, mis võib veel nii mõnegi elu lõpuni ära määrida.

Just sellel emotsioonidest laetud ajavahemikul ilmus nagu tellitult eri taustaga artistidelt tervelt viis helikandjat, mis on rüütatud rohkem või vähem eestlusest inspireeritud kuube ning kus pulseerib eksimatult äratuntav etnoalge. Üldpilt on mõnusalt kirju nagu lapitekk, kus lappidena on taaskasutatud eri kangast materjali ja traagelniitidest tekib oma muster. Tulemus on võrdlemisi eklektiline, kuid kõnekas.

Trio Oopus ilmutas debüütalbumi „Nõidus“, pärast mõningast pausi naasis Metsatöll suurepärast materjali sisaldava kontseptuaalalbumiga „Katk kutsariks“, täpselt naistepäevaks lajatas Riffarrica omanimelise jõulise debüüdiga. Esimese EPni jõudsid noored kollektiivist Nagy Bögö ja kuigi Sander Möldri „TIKS 071“ jääb tehniliselt möödunud aasta lõppu, esitleti seda taas väga huvitavat materjali vinüülile pressituna ametlikult veebruari lõpus. Kes nad on, kus nad on?

Üsna värske Oopus vaatab ajas tagasi mitmel tasandil. Uuem nendest jääb 1990ndate algusesse, reivide hiilgeaega. Rahvusliku tasandi algpäritolu ei ole nii kerge tuvastada. Pärimus- ja klubimuusika põhimõtted on üpris sarnased ning analoogsüntesaatorite ning acid-house’i abil on neid võimalik kenasti esitada. Bänd leiab, et vanad pillilood on eelkõige tantsumuusika, tänapäeva tantsumuusika on aga elektrooniline. Lihtne ja loogiline. Oopus peab visuaalset külge ülioluliseks ning sestap saab nende kontseptsioonist kõige paremini aimu kontserdil, mitte konservi maitstes.

Äsja 20. aastapäeva pidanud kodumaise folk-metal’i esinumbril Metsatöllul pole olnud viimased aastad ilmselt kõige kergemate ja loomingulisemate killast. Pisike koosseisumuutus ja mõtete kogumise aeg on aga kasuks tulnud. „Katk kutsariks“ on taas vana hea Metsa­töll, kus brutaalne thrash metal aitab kanda põlist sõnumit. Sõnumikeskne Metsatöll tunneb oma vilunud ninaga ilmselgelt ühiskondlikku vastutust ning hoidub labasustest ja libastumistest.

Noore bändi Nagy Bögö debüüt, pealkirjale truuks jääva sisuga kuut pala sisaldav „Kõik, mis torupillist“ on kõnealusest viiest ehk kõige traditsioonilisem eesti folk, kuigi sisaldab sümbioosi nii ungari kui ka bulgaaria rahvamuusikaga. Kõik palad on instrumentaalsed ning kuidagi ei saa lahti tundest, et plaadile jäänu näitab pigem arranžeerimis- ning pillimänguoskust, kuid vajaka jääb emotsioonist ning isikupärast.

Saaremaa poistekooris laulnud ja tšellomängijana tegutsenud heliloojal, produtsendil ja DJ-l Sander Möldril on viimastel aastatel äärmiselt õnnestunud miski, mida võiks mõneti pühadust teotaval moel kutsuda IRTM ehk intelligentne rahvatantsumuusika. „TIKS 071“ on tema esimene täismõõdus album, nauditavalt läbi tunnetatud ja delikaatselt kokku pandud maitsekalt sämplitud materjal, kus on sujuvalt ja ilusalt kombineeritud folklorist Ingrid Rüütli kogutud Saare­maa ja Muhu regivärsiline rahva­laul ning moodne elektrooniline muusika. Mölder otsib ja leiab, hoiab ja annab.

Riffarrica omanimeline album on küll debüüt, kuid Kulno Malva ja Kristjan Priks selle nime taga on mõlemad staažikad pärimusmuusikud, kes esinesid varem koos Duo Malva ja Priks nime all. „Riffarrica“ tavatu saund põhineb Malva akordionil ja Priksi trummidel. Selles on väga palju energiat ja väga palju värskust pluss meloodilist ilu ja rütmilist rõõmu. Vaatamata pillipargi erinevusele on Riffarricas ja Metsatöllus tohutult ühist ja polegi imestada, et nad koos tuuril on.

Kodumaad ei saa saapataldadega kaasa võtta, muusikat ei saa monopoliseerida, rahvuslust ei saa etaloni valada. Eestlaste kaugema mineviku kohal hõljub paks uduloor, millest läbi piiludes ei avane kindlasti see rahvusromantilisest kaanonist õilistatud Eesti, millega minevikule mõeldes enamasti harjunud oleme. Mõne sajandi tagustest ülestähendustest on teada, et isegi rahvatants kui eestlaste iseloomu väljendus kandis allasurutuse ja kurbuse pitserit. Kohalikust muusikast kujunenud muljed võttis 1802. aastal kokku Johann Christoph Petri: „Laulus ja muusikas pole eestlased just väga peenetundelised ega erilaadsed, ja kumbki ei saa olla muud kui väga algeline ja lärmakas, sest eestlastel pole ei harmoonia ega viisi jaoks õiget kuulmist ega vastavaid närvikiudusid.“

Milline on see õige rahva­muusika tunnetus? Mis on õige folk ja mis ersats? Kus lõpeb sõnum ja algab projekt? Kas olulisem on arhiivisalvestustelt kuuldud mängutehnika kopeerimine või pigem selle alati individuaalse ja tabamatu „õige“ tabamine? Kõik on suhteline. Igal juhul näikse põliskultuuris olevat nii inspiratsiooni, jõudu kui ka usutavust, millest annab läbi personaalse prisma luua erinevaid projektsioone. Areneda saab see, mis on elav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht