Preemia

Sirp

Juba 14. korda kuulutab teatri- ja muusikamuuseum Heino Elleri sünnipäeval 7. märtsil välja temanimelise muusikaauhinna laureaadi(d). Tänavu täienes see auväärne muusikute rida noore pianisti  STEN LASSMANNIGA, kes jätkab praegu õpinguid Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia doktoriõppes. Auhinna tõi talle Heino Elleri klaverimuusika esitamine, salvestamine ja propageerimine aastatel 2008–2011.  Sirp uuris laureaadilt, kuidas noor interpreet jõuab eesti muusikani, mis selles eriti köidab ja kas Eller on eesti klaverimuusika põnevamaid loojaid.      Sten Lassmann: Õieti imestan isegi, kuidas see on nii läinud, et olen praeguseks juba aastaid mänginud ja uurinud suurema osa ajast Heino Elleri loomingut. Kui läksin 2004. aastal  õppima Londoni muusikaakadeemiasse, ei osanud ma sugugi ette näha praegust asjade kulgu. Samuti tuleb tunnistada, et ma ei teadnud tollal suurt midagi Elleri klaveriteostest. Olin mänginud vaid Elleri tuntuimat klaveriteost „Kellad”, viit prelüüdi esimesest vihikust ning ka kahte varajast „Lüürilist pala” klaveritriole. Kuskil ajusopis oli küll kogu aeg teadmine, et Elleril on suur hulk teoseid, kuid pikemalt ma sellele ei mõelnud. See ilmselt  liigituski kategooriasse „eesti muusika” ehk teosed, mida tuleb teinekord eksami- või kontserdikavadesse pikkida.   

Huvi eesti muusika vastu hakkas minus süvenema järk-järgult ning selles on süüdi  eelkõige kolm teost. Kevadel 2006 võtsin kavva Tubina „Virmaliste sonaadi” (Sonaat nr 2), teose, mida autor ise pidas oma loomingu tipuks. See on sisuliselt väga keeruline teos ning selle õppimine ja esitamine oli mulle suur väljakutse ja nauding.   

Samal aastal õppisin veel ühe eesti klaverimuusika tippteose, mis erinevalt Tubina sonaadist on peaaegu täiesti tundmatu ega  ole isegi trükis ilmunud. Olin kuulnud oma isa harjutamas üht väga võimsat ja omapärast klaveriteost, mis mulle tohutut muljet avaldas. See oli Heino Elleri Tokaata h-moll aastast 1921. Olen veendunud, et see teos on maailma klaveriliteratuuris väga kõrgel kohal. Tokaata kütkestas mind niivõrd, et otsustasin oma magistritöö teemaks Eesti muusikaakadeemias võtta selle teose süvaanalüüsi. Teos, millega Heino Elleri muusika mind  lõplikult enda poolele võitis, on Teine sonaat (1939-1940) – see on Elleri omapärase helikeele üks stiilipuhtamaid näiteid. Kuninglikus muusikaakadeemias plaanisin oma magistriprojektiks kontserti ning esseed eesti klaverimuusikast, täpsemalt Heino Elleri ja tema õpilaste klaverimuusikast. See hõlmanuks mõne Elleri teose ja seejärel valiku Elleri õpilaste teoseid, Tubinast kuni Sumerani, ning soovisin selle kava ka lindistada ja välja anda  CDna. Kuid mida enam Elleri loomingusse süvenesin, seda kindlamaks hakkas muutuma tahtmine midagi hoopis suuremat ette võtta. Otsustasin salvestada kogu Elleri loomingu tutvustamaks Elleri muusikat rahvusvahelisele publikule.       

Heino Elleri muusikapreemia antakse üle  TMM i sünnipäeval 22. märtsil kell 16 muuseumi sinise laega saalis, kus Sten Lassmann esitab pooletunnise valikkava Heino Elleri teostest.