Prantsuse õukond Kadriorus

Toomas Velmet

Kontserdisarjas “Akadeemiline kammermuusika”: IMBI TARUM, KÄDY PLAAS, REET SUKK ja TÕNU JÕESAAR Kadrioru lossis 5. II. Veebruarikuu esimesel “Akadeemilise kammermuusika” sarja kontserdil kõlas prantsuse õukonnamuusika ning seda esitasid Imbi Tarum (klavessiin), Kädy Plaas (sopran), Reet Sukk (traversflööt) ja Tõnu Jõesaar (viola da gamba). Mahukas kava (poolteist tundi) prantsuse XVII – XVIII sajandi piirimailt pärit autoritelt: Louis Nicolas Clérambault (1676 – 1749), Joseph-Nicolas-Pancrace Royer (1705 – 1755), Pierre-Danican Philidor (1681 – 1731) ja Michel Pignolet Montéclair (1667 – 1737). Kava oli koostanud kogemustega artist (kahtlustan Imbi Tarumit): raamiks kaks ulatuslikku kantaati, keskel instrumentaalne süit ning tekkinud vahemikes veel klavessiinipalad.

Niisiis algas kontsert Clérambault’ dramaatilise kantaadiga “Zephire et Flore”. Muide, lisaks kavalehele jagati abimaterjalina välja ka kantaatide prantsus- ja eestikeelsed tekstid, mis on korraldajatest hästi kena. Olgu see üks või teine autor tolleaegsest prantsuse õukonnast, siis kantaatide vormiline struktuur nägi ette ikka ühtmoodi: aaria, retsitatiiv, aaria, retsitatiiv, aaria näiteks Clérambault’ kantaadis. Aariatele on aeg-ajalt või ehk vajaduse korral lisatud ka omadussõna, nagu näiteks tendrement (õrnalt) või legerement (kergemeelselt). Teatavat ebatervet segadust võib aga tekitada osa pealkirjaga “Air gay”, mida ka sõnaraamatu abil võib rahulikult tõlkida kui homoseksualisti aaria. Tegelikult on tegu vana kirjaviisiga ning tänapäeval näeb see välja “air gai” (lõbus aaria), mis klapib ka tekstiga suurepäraselt.

Clérambault’ kantaadi “Zephire et Flore” esimestest fraasidest oli selge, et publiku ees on suurepärased muusikud, kes tunnetavad hästi stiili ning realiseerivad esitatava pingevabale ansamblikultuurile toetudes. Solisti saatev klavessiin viola da gamba’ga oli tõeliselt tähelepanuväärse kõlakultuuriga continuo nii tämbritelt kui dünaamiliselt. Midagi sellist ei ole ammu nautinud. Kädy Plaas on peen muusik, kes klapib ansamblisse hästi, ning lisas ka häälele dramatismi seal, kus vaja. Et saal akustiliselt seda väga ei kannata, pole artisti süü.

Imbi Tarumilt järgnes neli klavessiinipala Royer’ kogumikust, mis andis esimese võimaluse täiel määral nautida kõrgkvaliteetset instrumenti tippmängija käes. Philidori neljaosaline “Viies süit” flöödile andis taas võimaluse nautida kõlalis-tämbrilist instrumentaalset kooslust. Reet Sukk traversflöödil oskas ennast hästi tasakaalukalt eksponeerida Tarumi-Jõesaare continuo taustal ning vägagi veenvad olid flöödi ja gamba dialoogide fraseerimised. Tarumilt veel kolm Royer’ klavessiinipala, millest “Sküütide marss”, oli lausa teatrietendus – nii virtuoosne kui dünaamiline plahvatus, mida sellelt instrumendilt ei oska kartagi.

Kontserdi lõpetas mahukas (seitsmeosaline) Montéclairi kantaat “Pan et Syrinx”, kus olid tegevad kõik õhtul osalenud interpreedid. Seekord demonstreerisid oma retsitatiivi kujundamise fantaasiat veel kord Reet Sukk ja Tõnu Jõesaar ning see oli nauditav. Kädy Plaasi sopranis oli nüüd pisut vähem metalli ning see sobis suurepäraselt süürinksi kaaslaseks.

Kui mõnikord tundub vaheajata tunnine kontsert ehk liiga pikana, siis seekordne, pooleteisetunnine, oli just paras mõõt. Arvan, et interpreetidel oli selles ajamasina maagias oma kaalukas sõna öelda.