Pealelend – Aivar Mäe, rahvusooperi Estonia peadirektor

MARIA MÖLDER

Paides arvamusfestivalil peetud vestlusring „Muusikateatri järelkasv – kelle mure?“ on muusikarahva ärevile ajanud. Sirbis on arutelust juba kirjutanud Auri Jürna (19. VIII), selles lehenumbris lisandub Tui Hirve arvamuslugu ning muusikateatri järelkasvu teemat on käsitletud ka Klassikaraadios. Rahvusooper tervitab diskussiooni jätkumist ja Aivar Mäe esitab meeleldi ka oma nägemuse.

Mida tehakse Estonias süsteemselt selleks, et hoida silm peal kõikidel Eesti ooperivaldkonnas kujunevatel talentidel ja nad järk-järgult rahvus­ooperi töösse kaasata, teatud erialadel ka nende küpsemist toetada?

Estonia teeb pidevalt koostööd nii Eesti muusika- ja teatriakadeemia kui ka Tallinna balletikooliga. EMTA laulukateedril on võimalus kasutada igal nädalal meie lava praktikaks, mitu lauluõpetajat on samuti kogu aeg kohal, aeg-ajalt anname koostöös ooperietendusi ja kuulame eksameid – seega on meil ülevaade toimuvast ja arengust olemas. Balletikooli õpilaste arengut jälgime ka, nemad saavad mitmes meie lavastustes kaasa lüüa. Ise oleme muusikahariduse toetamiseks viimastel aastatel algatanud kaks suuremat programmi ja neid ka finantseerinud: need on Estonia ooperiakadeemia (kestis kaks aastat) ja „OPERAtsioon Vox“ (7 kuud). Esimesega kaasati EMTA laulutudengid teatris tegevusse, teisega otsiti Eestist noori talente ning anti neile muusikateatrialast algõpet Estonia majas. Üle aasta oleme maakondades (Paides, Kuressaares, Narvas) läbi viinud veel lastegala projekti, et anda laulust, tantsust ja pillimängust huvitatud noortele võimalus koos estoonlastega mitme kuu jooksul harjutada ja suur galakontsert lavale tuua.

Estonia ooperiakadeemia läbimisel lisandusid solistide ridadesse Kristel Pärtna ja Kadri Kipper. Üldiselt saadakse solistideks siiski põhiliselt ooperikoori kaudu. Nii on viimasel ajal solistirolle jagunud näiteks Pavlo Balakinile ja Olga Zaitsevale. Neil, kes tulevad EMTAst otse, puudub piisav lavakogemus. „OPERAtsioon Voxi“ lõpetanutest jätkab laulmise või muusikaõpingutega kaheksa noort.

Küsimus, kas ja kuidas peaks Estonia aga selliste programmidega jätkama, oligi ajendiks arvamusfestivali arutelu algatamisel. Sisulise aruteluni me kahjuks ei jõudnud, kuid arutelu jätkub mitmel rindel ja selle üle on mul hea meel. Mulle tundub, et muusikalisel haridusteekonnal on kuskil auk: pole talente, pole piisavalt kooli sisseastujaid. Kui varem mindi EMTAsse Otsa koolist ja muusikakeskkoolist, siis nüüd võetakse vastu ilma muusikalise taustata inimesi – peaasi et keegi tuleks.

Haridusasutused peaksid ehk korra peeglisse vaatama ja mõtlema, mis toimub. Selle üle tuleks koos arutleda, kas ja miks on mõni eriala ebapopulaarne, mida saaks ette võtta erialade ja kooli maine tõstmiseks jne. Kui meile ei tule tegijaid, kellega edasi töötada, siis … Teatris on puudu orkestrante, koorilauljaid ja soliste. Mina leian, et järjepidevus peab tulema haridusinstitutsioonidelt, tööandja ei peaks otseselt tegelema noortele artistidele hariduse andmisega. Meil puuduvad selleks võimalused: korraldame pidevalt koolitusi oma lauljatele, aga stuudio loomine muusikaakadeemia kõrvale ei tundu otstarbekas.

Ehk võiks Estonia töökorraldus olla tulevikus projektipõhisem? See lubaks lihtsamini leida igasse rolli sobivad lauljad ja katsetada uusi soliste, enne kui nad päriselt palgale võetakse.

Estonia on repertuaariteater ja projekti­teatrit sellest ei saa – rahvaarv on liiga väike. Soome mudel, kus ühes kuus mängitakse ühte balletti ja ühte ooperit … Meie turg seda välja ei vea. See ei sobiks ka koosseisu arvestades: osal hääleliikidel või tantsijatel poleks vahepeal üldse tööd ja seda me ei saa lubada.

Kuidas tagada, et kõik Estonia mängukava lavastused oleksid ka pärast mõningast lavapausi tippvormis?

Lavastuse taas väljatulekule eelnevad proovid ja läbimängud ning me ei tee millegi puhul hinnaalandust – kõik esitatakse kõige paremal moel. Lavastused muidugi muutuvad ajas, sest muutuvad osatäitjad, dirigendid ja tõlgendused. Ka etendused on järjest dünaamilisemad ja kiiremad. „La traviata“ jõudis lavale 1997. aastal. 20 aastat hiljem on sel hoopis teine hingamine ja see on normaalne.