Pärt ja Pärt

Nii Arvo Pärdi kui ka Pärt Uusbergi loomingut iseloomustab heakõlalisus, muusikalise materjali nappus, hõre faktuur, suhteliselt aeglased tempod, pikad vältused.

SAALE KONSAP

Arvo Pärdi sünnipäevakontsert „Te Deum“ 11. IX Tallinna Jaani kirikus Pärdi päevadel. Kammerkoor Head Ööd, Vend, Tallinna Kammerorkester, dirigent Pärt Uusberg. Kavas Arvo Pärdi „Magnificat“, „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“, „Nunc dimittis“ ja „Te Deum“ ning Pärt Uusbergi „Keldi palve“ (esiettekanne).

Kontsert „Voces Musicales 20: Pärt ja Pärt“ 14. IX Tallinna Jaani kirikus. Kammerkoor Voces Musicales, keelpilliorkester, dirigent Risto Joost. Kavas Arvo Pärdi „Silouan’s Song“ ja „Adam’s Lament“ ning Pärt Uusbergi „Kiituselaul“ (esiettekanne).

(Arvo) Pärt ja Pärt (Uusberg) – kas ei kuulu need kaks mitte kokku? Isegi kui tegemist on lihtsa, juba aastaid keerelnud sõnamänguga, millel ei ole mingit teadlikku tagamõtet, kui tegelikult on lihtsalt nii, et ühele on sattunud perekonna-, teisele eesnimeks Pärt. Kas ometi ei tajuta neid kaht autorit kokkukuuluvana – ma mõtlen rohkem kui teisi nimekaime? Tõnu Kõrvits ei ole justkui sama suurel määral seotud Tõnu Kaljustega või – olgu et mõlemad oleksid samast valdkonnast – Tõnu Naissooga? Ehk on võimalik, et peale kvaasinimekaimluse on kaks Pärti seotud ka sisuliselt, näiteks loomingu kaudu.

Tõepoolest, kõnealuste autorite teoste välisilmed (Arvo Pärdi loomingu puhul on jutt siinkohal tintinnabuli-tehnikal põhinevatest töödest) jagavad võrdlemisi suurel määral ühiseid tunnuseid: mõlema helilooja teosed põhinevad valdavalt diatoonikal, s.t need on heakõlalised; mõlema autori loomingut iseloomustab muusikalise materjali nappus, hõre faktuur, suhteliselt aeglased tempod, pikad vältused. Loetelu võiks tõenäoliselt veel jätkuda. Ometi on selline väline sarnasus täiesti erineva kompositsioonilise mõtlemise tulemus, sarnase tunnuste avaldumise taga on isesugune lähenemine. Nimelt, kuigi mõlema autori loomingu alus, eriti vokaalloomingu puhul, tekst, on kahe autori suhe sellesse täiesti erisugune. Arvo Pärt kasutab eelkõige teksti kui struktuuri, s.t teksti lahus oma semantikast, ning tema kompositsioonimeetod seisneb selles, kuidas „teisendada“ see tekstistruktuur teatud matemaatiliste protsesside tulemusel muusikateoseks.1 Vastupidiselt sellisele teksti suhtumisele kirjutab Pärt Uusberg valitud teksti tähenduse muusikasse, s.t ta lähtub eelkõige sellest, mida tekst semantilises plaanis tähendab, ning keele kõlast, keeleintonatsioonist. See, kuidas autor need aspektid muusikasse kirjutab, tundub aga Uusbergi puhul suurel määral sõltuvat intuitsioonist, iseendast. Näib, et Uusbergil on esiplaanil just need teksti aspektid, millest Arvo Pärt, vähemalt kompositsiooniprotsessis, mööda vaatab. Üldistatuna: kui Arvo Pärt on (tundva) enda kompositsiooniprotsessist peaaegu täielikult taandanud, siis Pärt Uusberg on just selle (tundva) enda täielikult loomingusse sisse kirjutanud. Ometi tundub mulle, et nende vastandlikus suhtumises on midagi sarnast. Näib, et mõlema autori teosed on mingis mõttes tõlgendamatud, neis puudub teaterlik mängulisus. Arvo Pärdi teostes on karge matemaatilisus, mittemänguline paratamatus, mis tõstab tema loomingu teatavast teatraalsusest väljapoole; Pärt Uusbergi teostes on mänguline aga subjektiivsus – kuivõrd Uusbergi teosed on nii isiklikud, et puudub lõtk autori ja teose vahel, ei teki tõlgendamiseks vajalikku ruumi.

Möödunud nädalal leidis aset kaks Pärtide muusikaga täidetud kontserti: Pärdi päevade programmi kuuluv Arvo Pärdi sünnipäevakontsert „Te Deum“ (kammerkoor Head Ööd, Vend, Tallinna Kammerorkester, dirigent Pärt Uusberg) ja kammerkoori Voces Musicales sünnipäevakontsert „Pärt ja Pärt“ (kammerkoor Voces Musicales, keelpilliorkester, dirigent Risto Joost – kõnealuse teema huvides oleks olnud muidugi põnev, kui teist kontserti oleks juhatanud Arvo Pärt). Mõlemal kontserdil tuli ettekandele üks Pärt Uusbergi uudisteos: „Keldi palve“ kammerkoori Head Ööd, Vend ning „Kiituselaul“ kammerkoori Voces Musicales esituses.

Mõlemad uudisteosed kandsid endas neidsamu uusbergilikke tunnuseid, mida eespool põgusalt kirjeldasin. Ühe üldise tendentsina võib Uusbergi uuema loomingu puhul märgata asjaolu, et mingi helgus on asendanud varemalt domineerinud ängi ja maailmavalu.

Pärdi päevadel kõlanud Uusbergi uudisteos „Keldi palve“ ei pääsenud paraku kõige paremini esile. Nimelt on tegemist suhteliselt väikesemahulise teosega. Kõlades pärast ligi tunniajast kava Arvo Pärdi muusikast, kadus see justkui eelnevasse ära. Hiljem lugesin küll, et see oligi mõeldud pigem väikese lisapalana Arvo Pärdi autorikontserdile,2 aga natuke kahju oli ikka – sest kes esitaks Uusbergi muusikat paremini kui Head Ööd, Vend.

Kammerkoori Voces Musicales juubelikontserdil oli aga kahe autori looming paremas proportsioonis: enam-vähem poole kontserdist moodustasid Arvo Pärdi teosed („Silouan’s Song“ ja „Adam’s Lament“) ning poole Uusbergi teosed („Kiituselaul“ ja vaimuliku rahvaviisi seade „Et kiitke Jumalat, kes on nii helde“). Uudisteos „Kiituselaul“ oli Uusbergile iseloomulikult teksti- ja ühtlasi koorikeskne tsükkel segakoorile ja keelpilliorkestrile. Orkestripartiis oli tunda Uusbergi õpetaja Tõnu Kõrvitsa mõjutusi, mida ma varem pole (vähemalt mitte nii selgelt) Uusbergi loomingus tajunud.

Suhteliselt sarnaste kavadega kontserte juhatasid siiski võrdlemisi erinevad dirigendid. Pärt Uusberg on (eespool kirjeldatud mõttes) mitteteatraalne ka dirigendina. See tähendab, et ka dirigendina puudub vahe tema ja teoste vahel, s.t tema tõlgitsuses kõlavad teosed sellistena, nagu Uusberg on neid intuitiivselt tajunud – ütleksin isegi, et loomulikult, kuigi see sõna kõlab kunstmuusika puhul mõneti vastuoluliselt. Erinevalt Uusbergist on Risto Joost dirigendina äärmiselt teatraalne. Teatraalsust ei tule siin mõista millegi negatiivsena, pigem tuleks sellena näha teatavat distantsi dirigendi rolli ja inimese enda vahel. Umbes nii, et ennast rollist distantseerival dirigendil on mitmesuguste muusikaliste sündmuste puhul võimalik teatud esitusvõimaluste hulgast valida üks vastavalt sellele, mis tundub huvitavam, paremini kooskõlas üleüldise teosest arusaamisega jne. Mittedistantseerival dirigendil on aga põhimõtteliselt üks õige tee, s.t sisemise intuitsiooniga kokkulangev tee. See ei tähenda, et mittedistantseeriv dirigent ei näeks eri võimalusi või et distantseeriv dirigent midagi ei tunneks, vaid pelgalt seda, kas dirigent usaldab rohkem oma sisetunnet või ratsionaalset mõistust.

Just sellistest hoiakutest (või ka hoiaku puudumisest) oli tingitud kahe kontserdi erisugune esteetika. Nii näis Uusbergi juhatatud kontserdi üks põhitaotlusi olevat täpsus ja voolavus, Joosti juhatatud kontserdil aga eri muusikaliste kujundite reljeefsus. Samuti väljendub eelpool kirjeldatud erinevus kooride vokaalesteetikas: kammerkoori Head Ööd, Vend puhul seisneb see kõikide häälerühmade ühtsuses, mahedas ja soojas kõlas, see-eest kammerkooris Voces Musicales tuleb rohkem esile eri häälerühmade omapära.

Mida sellest kõigest järeldada? Tore, et meil on Pärdid ja Joost ja Head Ööd, Vend ja Voces Musicales ja Tallinna Kammerorkester ja …

1 Vt lisaks Leopold Brauneiss, Arvo Pärdi tintinnabulistiil: arhetüübid ja geomeetria. Toim Toomas Siitan ja Kai Kutman, Arvo Pärdi Keskus 2017.

2 Marge-Ly Rookäär, Pärt Uusberg: Arvo Pärdi muusikas on vaikuse kohalolu ülimalt oluline. – ERRi kultuuriportaal 11. IX 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht