Pärnu „SUVEUNI” sisevaates

Diana Liiv

1. – 10. VIII toimus Pärnus juba seitsmendat aastat Kölni muusikaülikooli õppejõu professor Arbo Valdma korraldatud rahvusvaheline klaverikool „Klaveri SUVEUNIversiteet”, kus ka allakirjutanul oli võimalus osaleda. Koos kolm aastat tagasi alanud „TALVEUNIversiteediga” oli see juba kümnes Pärnus peetud Arbo Valdma kursus pianistidele. Klaverikoolis osales seekord rekordarvuna 25 pianisti Jaapanist, Hispaaniast, Austriast, Saksamaalt, Serbiast, Sloveeniast, Horvaatiast, Norrast ja Eestist. Tegemist on Eestis unikaalse üritusega. See on põhimõtteliselt ainuke pianistidele suunatud kursus väljaspool siinseid muusikaõppeasutusi ning ka ainuke Eestis regulaarselt toimuv rahvusvaheline pianistide kursus. Kursuse haare oli lai: see hõlmas väga erinevas eas (7–34) ja erineval arengutasemel klaverimängijaid. Osalejateks olid nii rahvusvaheliste konkursside laureaadid, imelasteks peetavad noored talendid kui ka uut tuult tiibadesse saama tulnud professionaalid, kel õpingud juba lõpusirgel või seljataga.

Eestist osales kaks EMTA tudengit, üks õpilane Tallinna muusikakeskkoolist, kolm õpilast Tartu Elleri muusikakoolist ja neli õpilast ning üks õpetaja kursuste üheks toimumispaigaks olnud Pärnu muusikakoolist, mille kunagine vilistlane on ka Arbo Valdma ise. Nii mõnedki pianistid olid kursustel juba mitmendat korda, tänu millele on Pärnu publik saanud kaasa elada ka lausa mõne pianisti arengule (ime)lapsest nooreks muusikuks.

Olulisena tahan esile tõsta Arbo Valdma loodud pingevaba õhkkonda, kus kriitika on konstruktiivne ja eesmärgiks mängurõõm ning julgus publiku ette astuda. Valdma karisma, ennastsalgav fanaatiline töökus ning võime anda tunde kella vaatamata varahommikust hilisõhtuni mõjuvad osalejatelegi väga innustavalt ja inspireerivalt, nakatades kõiki tõsiselt ning südamega tööd tegema.

Kursuslastele üheks tugevaks edasiviivaks jõuks oli kuus avalikku kontserti, kus publiku rohkus viitas ürituse olulisele rollile ka kohalikus kultuurielus. Nagu traditsiooniks saanud, kroonis kursusi koos Pärnu Linnaorkestriga antud lõppkontsert, kus osalejatel oli võimalus üles astuda orkestrisolistina (sel aastal olid kavas Saint-Saënsi ja Schumanni klaverikontserdid). See on võimalus, mida selletaolises ulatuses ei suuda oma õppuritele pakkuda isegi Eesti suurimad muusikaõppeasutused, kuigi see on ometigi kujunevale interpreedile üks suurem proovikivi ja elamus.

Tähtsat rolli mängib minu arvates Valdma kursustel see, et „suur kunst” ei jää ainult kitsasse antud ala professionaalide ringi, vaid elavad seosed on loodud ka laiemalt kohalikus keskkonnas. Küll on läbi aastate esinetud peale raekoja ja kontserdimaja ka näiteks kohalikes koolides ja isegi kohvikutes, mis on igal juhul suurepäraseks eluliseks kogemuseks eelkõige noorimatele pillimängijatele. Valdma klaverikooli võib võrrelda ka mitmeid aastaid, Klaipėdas korraldatud (nüüdseks küll siit ilmast lahkunud) legendaarse pianisti Lazar Bermani meistriklassidega.

Kuna olen ise osalenud mitmetel rahvusvahelistel muusikakursustel, on huvitav võrrelda ka nende organisatoorseid rõhuasetusi ning kultuurilisest keskkonda. Näiteks ühes Rootsi väikelinnas Vänersborgis toimuval Põhjamaade muusikakõrgkoolide vahelisel kammermuusikakursusel ei jõudnud ma ära imestada, milline oli sealne linna ja kohalike asutuste ning elanike toetus festivali korraldamisel. Peale kohaliku väikese muusikakooli paari tiibklaveri olid kaardistatud ja kursuslastele harjutamiseks pakutud kõik teised väikelinna tiibklaverid, mis leida koolides, kirikutes ning kultuurimajas.

Soome iga-aastasel Kuhmo kammermuusikafestivalil jällegi oli lisaks suurepärastele kontsertklaveritele veoautodega kohale toodud mitukümmend pianiinot, mis paigutati lihtsalt suvel tühjana seisva kohaliku koolimaja klassiruumidesse, et osalejatel oleks igal juhul kindlustatud võimalus tahtmist mööda harjutada.

Sellise suhtumise kõrval tundusid ootamatud situatsioonid, kus Pärnu kontserdimaja ja muusikakooli hoones teadmata põhjustel näiteks ei vaevutud mõningaid klaveritega klassiruumide uksi avama, kuigi kursuslastel oli väga raske omavahel jagada väheseid harjutamispindu. Kurb oli ka, kui linnavolikogu istung tõstis pooleks päevaks välja raekoja saalis toimuva kursuse, mis kaotas ümberkolimisega Kuninga tänava kooli nii ajaliselt kui ka suhtumise tõttu tekkinud enesetundes. Muide, raekoja saali suurepärane uus klaver on sinna muretsetud just professor Valdma eestvedamisel.

Arvan, et seesugustel üritustel ette tulevaid probleeme võiks näha pigem kui võimalust kaasa aidata millegi kauni sünnile, mitte kui tülikat igapäevarutiini rikkumist. Jääb vaid loota, et ajapikku nihkuvad siiski ka siinsed rõhuasetused õigemasse paika.

Üks aspekt, mis pani sellesuviste kursuste puhul veidi imestama, oli see, et EMTA tudengite osalus kursustel oli nii väike. Kas tegemist on halva infolevikuga või traditsioonide puudumisega tegeleda enesetäiendusega ka väljaspool kooli ettekirjutatud õppekava? Mõnevõrra võib tunnetada, et õhk on sel kevadel toimunud üleriigilise pianistide konkursi järel veel paks: Arbo Valdma oli selle žürii esimees ja kus tekkis tugev vastasseis seoses žüriiliikmete erimeelsusega konkursitulemuste osas. Isiklikult loodan, et väikeses Eestiski, kus kõik pianistid on omavahel seotud kas sugulus-, sõprus- või õpetaja-õpilase suhetega, suudetakse jääda piisavalt professionaalseks, et üle olla seesugustest juhtumitest.