Muusikalistel äärealadel Sten Lassmanniga

Sten Lassmann esitas Brahmsi „Paganini variatsioonid“ kadestamisväärse tehnilise üleolekuga, muusikaliselt olid kõige mõjuvamad mediteerivad variatsioonid.

ANDRE HINN

Sten Lassmanni klaveriõhtu „Non plus ultra“ 13. VI Estonia kontserdisaalis. Kavas Johann Sebastian Bachi, Johannes Brahmsi ja Ludwig van Beethoveni muusika.

Estonia kontserdisaalis andis ambitsioonika sooloõhtu pianist ja festivali „Klaver“ kunstiline juht Sten Lassmann. See kontsert oli üks esimesi pääsukesi, kes pääses pärast pärjakujulise (corona – lad kroon või pärg) musta pilve eemale puhumist või hajumist (kuidas keegi võtab) taas lendlema. Piletimüügi administraatori andmetel oli saalis kuulajaid täpselt 100 – omamoodi sümboolselt ilus arv –, kellest kõigist õhkus entusiasmi ja kes janunesid elava ettekande elamuse järele. Kahjuks polnud küll kohal kuigi suurt hulka väga rohkearvulisest eesti pianistide ja klaveriõpetajate või -õppurite kogukonnast.

Kontserdi pealkiri „Non plus ultra“ oli igati põhjendatud, kuivõrd mõlemad mastaapsel helisündmusel kõlanud variatsioonitsüklid – Johannes Brahmsi „Variatsioonid Paganini teemale“ op. 35 ja Ludwig van Beethoveni „33 variatsiooni Diabelli valsile“ op. 120 – kompavad inimvõimete piire. Kontserdi avalöögina kõlanud Johann Sebastian Bachi „Kromaatiline fantaasia ja fuuga“ d-moll BWV 903 võimaldab pianistil näidata eeskätt oma loomingulisust, fantaasiarikkust ja improviseerimisoskust.

Saksa kolme suurt B-d (ehk Bachi, Beethovenit ja Brahmsi) nimetas Sten Lassmann 11. juuni Klassikaraadio „Delta“ saates oma ajastute kõige suuremateks meistriteks. Kui barokiajastu ja klassikalise ajastu suurimad heliloojad on ehk tõesti objektiivselt Bach ja Beethoven – Bach kui kogu eelneva lõpp ja kogu järgneva algus ning Beethoven oma hilisloominguga kui muusikaajaloo kahtlemata kõige suurem filosoof (aga ka selles mõttes, et Beethoveni kõrgustesse kasvamine käis läbi tohutu isikliku loomingulise ponnistuse, Mozart oli aga siiski „avatud kanaliga“ meedium, kes tundus üles kirjutavat seda, mida talle kusagilt kõrgemalt anti) –, siis romantismiajastu on oma olemuselt palju subjektiivsem ja siin heliloojate tippude tippu välja tuua osutuks ehk liiga libedale jääle minemiseks. Minu arvates on romantismiajastu kõige suurem geenius Schubert, aga võimalik, et Brahms on Schuberti järel kohe teisel kohal.

Sten Lassmann andis kontserdi Bachi, Beethoveni ja Brahmsi muusikast. Saksa kolme suurt B-d on ta 11. juuni Klassikaraadio „Delta“ saates nimetanud oma ajastute kõige suuremateks meistriteks.

Gunnar Laak / Eesti Kontsert

Bachi kromaatiline fantaasia ja fuuga BWV 903 on klaverimuusikas kuulsaks saanud eelkõige tänu esimesele osale – fantaasiale, mis on barokiajastul n-ö kirja pandud improvisatsioonilise muusika vahest tuntuim näide. Selles fantaasias on nimelt lõigud, mis on noteeritud ainult akordidena ja klahvpillimängija ülesanne on improviseerida need arpedžo­deks ja passaažideks, kus pianist saabki oma fantaasial etteantud raamides vabalt lennata lasta ja oma loomingulisi võimeid demonstreerida. Sellega sai Sten minu arvates hakkama igati suurepäraselt ja traditsioonikohaselt, lastes passaažidel voolata eelneva ja järgnevaga väga sobituvas stiilis ja kompositsioonilises keerukusastmes. Kes teost väga hästi ei tunne, ei suutnudki ehk eristada, kust algab ja kus lõpeb Steni kujundatud improvisatsiooniline lõik. Üldiselt oli esitus eeskujulikul tehnilisel tasemel, muusikaliselt aga minu maitsele liiga lisztilikult romantiline, rohke pedaali ja laia pintslitõmbega. Samal ajal on selle teose puhul kindlasti ka oht sattuda teise äärmusse, takerduda liigselt detailidesse. Eri lähenemisviisid on selle teose puhul kindlasti väga teretulnud. Ka kõlatugevuses oleksin oodanud suuremat vaheldusrikkust ning fuugas paaris kohas temaatilise materjali selgemat valgusvihku tõstmist. Oktaavide lisamine bassiteemale fuuga lõpuosas andis kindlasti juurde oreli­likkust, kuid on vaieldav, kas see oli ilm­tingimata vajalik. Üldiselt sai aga esitusest väga meeldiva eepilise elamuse.

Brahmsi „Paganini variatsioonid“ op. 35 kujutavad endast kahte vihikut variatsioone Paganini kõige kuulsamale kapriisile (sooloviiulile, nr 24 a-moll op. 1), kummaski on 14 variatsiooni. Teosel on ka alapealkiri „Studien für Pianoforte“ ehk „Etüüdid klaverile“. Nagu see viitab, on tolle virtuoosse helikunstivilja põhifookus klaverimängutehnikal kui sellisel, teos kuulub selles vallas kindlasti klaveriliteratuuri kõige alatumalt raskemate hulka. Evelin Kõrvits on kontserdibukletis tsiteerinud kriitik James Hunekeri, kelle sõnul „nõuab nende (variatsioonide) mängimine terasest sõrmi, põlevast laavast südant ja lõvi julgust“. Sten Lassmann esitas teose suure ja kadestamisväärse tehnilise üleolekuga, muusikaliselt olid aga kõige mõjuvamad aeglasemad, mediteerivamad variatsioonid – tehnilistes jäi minu mulje järgi prevaleerima siiski tehnika.

Kontserdi teises pooles kõlanud Beethoveni „33 variatsiooni Diabelli valsile“ op. 120 on Johann Sebastian Bachi „Gold­bergi variatsioonide“ kõrval üks kahest kõige sisukamast, väärtuslikumast ja ka kõige pikemast variatsioonitsüklist, mis eales on klaverile kirjutatud. Huvitav on selle teose puhul asjaolu, et Beethoven on saksakeelses originaalpealkirjas kasutanud hoopis väljendit „33 Veränderungen“, mitte terminit „Variationen“, osutades, et tegemist ei ole tavapäraste variatsioonidega, kus varieeritakse teemat või temaatilist materjali kogu tema pikkuses või vähemasti suuremates lõikudes. Sellest ideest lähtuvalt on eesti pianist, Kölni muusikaülikooli professor Arbo Valdma teinud huvitava tähelepaneku: selle Beethoveni teose puhul oleks täpsem ja tabavam kasutada pealkirjas sõna „variatsioonid“ asemel Beethoveni-lähedasemat vastet „ümbermuudatus“ – just nii oleks kõige täpsem edasi anda saksakeelses originaalpealkirjas esinevat sõna Ver­änderungen. Selgitan, mille poolest toob see teine sõnavarjund heliteose olemusse rohkem selgust. Nimelt on tervikliku temaatilise materjali varieerimise asemel luubi alla võetud hoopiski Diabelli valsi üksikud miniatuursed koostisosad, ehitusklotsid. Kõik lammutatakse algosadeks ja alles siis hakkab Beet­hoveni geenius nendest algkomponentidest – tihti konkreetses ümbermuudatuses vaid üksikule algelemendile keskendudes – helidest üles ehitama täiesti uut kvaliteeti, pannes need väljendama kõige sügavamaid filosoofilisi mõtteid. Banaalsest ja täiesti lihtsakoelisest külaõhustikust on üles ehitatud, lausa monument Euroopa muusikakultuurile. Sellisena on Beethoveni „33 ümbermuudatust Diabelli valsile“ teos, mis jääb selle esitajat saatma kogu eluks – pianist pöördub selle juurde ikka ja jälle tagasi ning avastab sellest taas uusi nüansse ja aardeid.

Kuivõrd olen „Diabelli ümbermuudatusi“ ka ise hiljuti Vanemuise kontserdimaja laval esitanud, mõistan Steni läbikäidud teed hästi. Üldiselt on „Diabelli ümbermuudatused“ klaveriliteratuuri kõikidest teostest kõige ülimuslikum selles mõttes, et võimaldab pianisti isiku­päral avalduda kõige eristuvamalt – vahest mitte üheski teises teoses ei ole interpretatsioonil nii kandev roll kui selles. Kui võrdlen enda ja Steni esitusi, siis saan rõõmuga tõdeda, et need ongi väga-väga erinevad ning seega oli mul auväärt kolleegi väga huvitav kuulata. Mil iganes seda Beethoveni tähtteost ka kusagil kontserdil ette ei peaks kantama (harva, aga siiski!), soovitan publikul alati kuulama minna. Miks mitte erinevate pianistide käsitlusviisi hiljem analüüsida või omavahel võrrelda, et saada ka kuulajana aimu interpretatsioonikunsti tohututest võimalustest ja rikkustest.

Pärast mammutvariatsioone, kui ehk osa kuulajate tähelepanu oli teise kavapoole lõpuks keskendumises jõudnud juba non plus ultra tasemele, oodanuks lisapalaks – kui üldse pärast säärast teost veel midagi mängida – küll mõnd Beethoveni lühivormi. Kuid esmalt kõlas väga suure sisemise energia ja nauditavate detailidega esitatud Beethoveni „32 variatsiooni“ c-moll WoO 80 ja päris lõpuks veel Chopini bravuurne etüüd C-duur op. 10 nr 1.

Igal juhul jääb loota, et inimeste avanemine ka klassikaliseks süvamuusikaks siiski jätkub ja mõne aja pärast saame jälle näha saalide suuremat täituvust.