Muusikal või ?päris? muusikal?

IGOR GAR?NEK

Tallinna Saksofonikvarteti kontsert ?Muusikal, muusikal?? Estonia talveaias 28. IV, solist Pille Lill (sopran). Tallinna Saksofonikvartett (koosseisus Olavi Kasemaa, Villu Veski, Valdur Neumann ja Hendrik Nagla) tähistas oma 20. tegevusaastat meeleolukalt. Kontsert ?Muusikal, muusikal?? tõi Estonia talveaeda nii palju kuulajaid, et vabaks jäi vaid mõni üksik istekoht. Publikumagnetiks oli kindlasti populaarsete muusikaliviisidega kava, ent küllap ka Tallinna Saksofonikvarteti teada-tuntud mängutase.

Kontserdi pidulikus esimeses pooles kuulis jazzi igihaljaid evergreen?e, mitte lugudevalikut muusikalidest. Õhtu juht Viktoria Jagomägi küsitles palade vahel järjepanu kõiki ansambliliikmeid ning sellistest intervjuudest koorus lõpuks välja tõde, et muusiku elu täidavad peale helide ka kurioosumid. Näiteks kui saksofonistile mingis lennujaamas kategooriliselt kinnitatakse, et pilli (kahtlane asjandus ikkagi) lennukisse kaasa võtta ei tohi, et ainus võimalus sihtpunkti jõuda on nii: ühe lennukiga lendab saksofonist ning teisega tema saksofon. Ja muud sarnased lood.

Sõna sõnaks ja muusika muusikaks ? impulsiivselt väljajoonistuva rütmimustriga Dizzy Gillespie? ?A Night in Tunisia? kaasahaaravad sünkoobid kõlasid kõik täpselt, vaatamata pisut ?õõtsuvale? kollektiivsele svingimisele. Selle kontserdipoole eredamatest momentidest rääkides ei saa mööda vaadata Paul Desmondi tuntud loost ?Take Five? Villu Veski soleerimisel; tema altsaksofonist kostis kohati ekstaatilisigi improvisatsioonipöördeid. Sama väljendusrikkalt kõlasid Villu Veski soolod ka järgnevas igihaljas traditsionaalis ?Amazing Grace?.

Kontserdi teises pooles kõlasid siis muusikaliviisid, hakatuseks kuus stseeni Leonard Bernsteini muusikalist ?West Side Story?. Tallinna Saksofonikvartett esitas seda süidina, kus nii mõnigi osa väga tuttav, mõni ehk vähem ning mõni päris ununenud. Samas üks osa kõlamas tundlike legato?dega, teine see-eest erksama rütmipulsiga. Kuid ometi mõjusid kõik need ?ümberkehastumised? musikaalselt ja orgaaniliselt tänu mängijate ansamblilisele ühiskeelele.

Ja siis saabus hetk, mida saalis oodati küllap ammu: lavale tuli sopran Pille Lill, kes esitas koos saksofonikvartetiga oma valiku muusikalinumbritest. Solisti suurepärane häälematerjal võimaldas neid ooperlikult avaraks laulda või siis, vastupidi, eriti lüüriliseks nüansseerida nagu loos ?Wishing You Were Somehow Here? Andrew Lloyd Webberi muusikalist ?Ooperifantoom?. Ansambliliselt jälgis saksofonikvartett solisti dünaamikat väga plastiliselt ja paindlikult ning eriti oli seda vastastikust muusikalist empaatiat tunda Gershwini loos ?Summertime?. Pille Lille suurepärases esituses oli kõike ? nii igatsust, kirge kui ka eksalteeritust. Järgnevas John Kanderi laulus muusikalist ?New York, New York? sarmikat bravuuri ja joviaalsustki. Siit ka siinkirjutaja tähelepanek, et tõeliselt hea rollitunnetusega laulja on tegelikult hea igas osas ? olgu siis tegemist ooperi, kammerlaulu või muusikaliga.

Ning paistis, et Pille Lille lavaline energia kandus edasi ka saksofonikvarteti kontserdi lõpuossa, kus Kurt Weilli muusika ?Kolmekrossiooperist? kõlas kelmikalt ning kohati kerglaseltki, ent igas episoodis eriliselt lennuka hooga.

Muidugi polnud see muusikaõhtu kavandatudki n.-ö. päris muusikaliõhtuks: kel publikust kõrvus orkestreeritud originaalid saksofonikvarteti seadete asemel, neil mõistagi ka teised assotsiatsioonid ja kujutluspildid. Nii et küsimus, et kas ?muusikal või päris muusikal?, võis korraks nii mõnelgi kuulajal ehk isegi teadvustuda. Ent kuuldud särtsaka kontserdi puhul ei tundunud see mõttelõng siinkirjutajale kuigivõrd oluline olevat.