Muusika väärtuspüramiidi konstrueerimine

Virgo Sillamaa

Evi Arujärve „Kui väärtuspüramiid on kummuli. Või kas ikka on?” on viimasel ajal Sirbis ilmunud muusikalise kõrgkultuuri temaatikat käsitlevatest artiklitest juba kolmas ning sellisena väga teretulnud.* Paraku tuleb möönda, et teises lõigus tolerantsena mõjuvale tõdemusele „... tegelikult me ju teame kõik, et muusikakultuur on rikas ja mitmekesine, põimumisi tulvil tervik” järgneb siiski traditsiooniliselt dualistliku kõrgkultuuri diskursuse taastootmine. Ikka „süva” ja „levi” ja kõrgem-madalam. Kultuurimaastikku selliselt kaardistav maailmavaade kipub paigutama kõik väga primitiivselt lineaar­sele teljele. Antud juhul on selleks kujundiks siis väärtuspüramiid. Mõtesta kui must-valgelt või varjundirohkelt tahes, ikka vastanduvad lai baas, kus toimetab mass, ning teravik, kus ruumiga väga kitsas. Tipukohad on seejuures justkui püsivalt broneeritud teatud eliidile, kes valdavad sealt avanevat laia vaadet ja nõristavad siis vaimuvalgust püramiidi alumistesse kihtidesse. Mis mind selles häirib?

Esiteks suutmatus sisukalt ja konkreetselt selgitada, mida üritatakse tabada epiteediga „süva”. See, et levimuusika kui termin on ennast ammendanud, peaks olema niigi selge – tänapäeval levib igasugune muusika massiteabevahendite kaudu ning see ei ütle muusika väärtuslike või muude parameetrite kohta enam midagi. Süvamuusika määratlemise asemel tuuakse artiklis esile kolm levinumat argumenti, mis peavad viitama objektiivsele kontekstile selle mõiste taga. Nendeks on: 1) süvamuusika tegijad (heliloojad ja interpreedid) on haritud ja seega avatuma maailmapildiga, 2) süvamuusika esindab kultuuris seda peenemat sublimeeritumat poolt, vastandudes instinktide toorele väljendusele ning 3) süvamuusika repertuaar on struktuurilt keerukam ja seega (miskipärast) objektiivselt väärtuslikum.

Süvamuusikute salaklubi

Kõigi nende argumentidega astuksin heal meelel dialoogi, kuid seda ei võimalda esiteks leheruum ja teiseks ikkagi asjaolu, et süvamuusika kui eristav kategooria on endiselt täiesti seletamata. Jääb saladuseks, kes on „süvamuusikute seltskond”, mille alusel liikmeid omaks võetakse ning miks just nemad süvamõõdet valdavad. Vihjete järgi võib eeldada, et süvamuusikute hulka kuuluvad need, kes on saanud vastava hariduse. Saanud seeläbi ligipääsu peenematele kunstidele ning laia maailmapildi ja tolerantsuse, on nad soovi korral võimelised tegutsema ka nn levimuusika vallas.

Viimane väide on lihtsalt eksitav ja võhiklik – ka magistrikraadiga „süvamuusik” osutuks popansamblis sama abituks kui mõni bändimees sümfooniaorkestris. Erandeid on ja järjest rohkem, kuid sellel pole palju pistmist kõrgemate koolide õppekavade või seal valitseva vaimsusega.

Kuidas võrrelda, millega mõõta?

Kogu artikli vältel on tajutav meie-nemad positsioon: süvamuusika võrreldes ülejäänud muusikaga. See ei ole objektiivne pilk mitmekesisele muusikamaastikule, vaid kitsa ringi eristaatuse taastootmine seestpoolt: me oleme haritumad, tegeleme keerulisemate asjadega ning valdame seega väärtuse ja maitse tõemonopoli. See kõik on ikkagi häirivalt primitiivne. Lihtne ning efektne on võtta suurvorm ja popballaad, haarata siis vormimalli ja struktuurisirkli järele ning tõdeda, et üks on paraku palju kõhnem. Suurvormi ja väikevormi võrdlemine ei anna muud informatiivset tulemust, kui et suurvorm on suurem. „Nii see lihtsalt on.” Struktuuritiheduse argument vihjab jällegi selgelt piiratud vaatenurgale – muusikast rääkides peetakse silmas kirjapandud teoseid.

Palju sisukam oleks käsitleda aga muusikat kui loomise-esitamise-osasaamise/retseptsiooni tsüklit. Muusika konkreetsed tähendused ja väärtused luuakse selle tsükli sees, asjaosaliste omavahelistes suhetes. Subkultuuriti toimib see tsükkel erinevalt ja vaid läänemaises akadeemilises muusikas on kirjalikult fikseeritud muusika nõnda fetišeeritud. (Tõsi, see tendents on ka akadeemilises muusikateaduses muutumas.) Paljudel muudel juhtudel on loomine-esitamine palju rohkem ühte sulanud ning kirjalik noteerimine, vähemalt sellisel määral, nagu see XIX sajandi jooksul järjest täpsemate esitusjuhistena välja kujunes, ei ole sootuks vajalik ega väärtustatud. Seega polegi fikseeritud struktuuri, mis saaks selles kategoorias „võistelda”. Samuti on loomise aspekti põhjalikult transformeerinud tehnoloogilised vahendid. Vihjata, et popmuusika (mis see üldse on?) vormid on kergema kaaluga kui akadeemilise muusika teosed ja seega ka vähem sublimeeritud või kerglasemad, on sama meelevaldne kui nt jazzmuusika seisukohast pidada akadeemilist interpretatsioonikunsti väljasurnud kultuuripraktika ebaõnnestunud elustamiskatseks, sest see on minetanud igasuguse improvisatsioonilisuse, mis küll ajalooliselt sinna juurde kuulus.

Teistmoodi dualism

Kõrgkultuuri diskursus on kujunenud ning püsinud aastakümneid ning ühe kirjatüki raames seda ei dekonstrueeri. Asjaosalistele on see sageli usuküsimus: igaüks võib ju uskuda, et ta lihtsalt on parem kui teine ja väärib kõrgemat positsiooni. Kui vaadelda kirevat muusikaelu elitarismikompleksist vaba pilguga, siis võib avanevat pilti näha ka sootuks teisiti. Mõttemänguna pakun ühe viisi välja.

Muusikakultuur jaotub laias laastus kaheks: kultuuripärandi säilitamine (pideva taasesitamise tõttu) ning uue muusika loomine. Esimene on sisuliselt klassikalise muusika valdkond, mis hõlmab vastupidi levinud mõistekasutusele ka jazzmuusika ja nüüd ka juba popmuusika ilminguid. Selle lähenemise kunstiväärtuslikumas otsas on kindlasti klassikalise muusika interpretatsioonikunst, kuid ka traditsioonilise ehk klassikalise jazzmuusika esitamine. Isegi popimaailmas on arenemas aina kõrgemal tasemel n-ö tribute-ansamblid, kes esitavad möödanikuaegade kuulsamate ansamblite loomingut võimalikult tõetruuna. Tõsi, popiringkondades seda praegusel ajal ei väärtustata, kuid ka see võib ajaga muutuda. Mõned akadeemilised muusikud panevad võib-olla pahaks, et nad paigutatakse samasse lahtrisse n-ö kaverdajatega, kuid funktsioonilt on möödaniku kunsti (ehk klassika) interpreteerimine ju žanrist sõltumata sama. Teine suund on uue muusika loomine, mida on kindlasti keerulisem mõõta, kvalifitseerida ning määratleda. Uue loomine on olemuselt suunatud kategooriate ja siltide lõhkumisele, ümberkujundamisele või lihtsalt vältimisele. Loov energia ei küsi vanust, haridusdokumenti ega muretse ideoloogilise või normatiivse korrektsuse pärast. Seega on eri žanrites ja stiilides omaloomingut viljelevate ansamblite (kui akadeemilisele alternatiivse loova mudeli) tegevus meie kultuurikeskkonnale tervikuna sama väärtuslik kui noorte heliloojate koolitamine muusikaakadeemiates.

Just uue kultuuri loomise ja seda võimaldavate institutsioonide võrgustiku (koolid, festivalid, töötoad, kultuurikorraldus ja – jah! – loomemajandus) ülevalpidamine või toetamine nõuab riigilt kõige suuremat usku, sest kriteeriume uue alles sündiva helikunsti hindamiseks pole ega saagi olla. Seega on paratamatu, et koos heade heliloojatega lõpetab kooli ka mõni, kellest asja ei saa, või et paremate bändide vahel sünnib ja tegutseb mõni saamatum, keskpärasem või mingil põhjusel lühiajaliseks jääv kooslus. Mõlemat on vaja: hoolitseda, et mineviku väärtlooming oleks alles ja seda saaks soovi korral nautida elavas ettekandes ka praegu, ning et kultuuriruumis oleks energeetiline, vilgas ja toimekas loomerinne, kes ei luba ennast tasalülitada mingil sildistamisel, mineviku normidel ega eelarvamustel.

Väärtuspluralism ja tururusikas

Evi Arujärve artiklist ei puudu ka viimasel ajal juba kohustuslikuks repertuaariks saanud loomemajanduse demoniseerimise ilmingud ning hoiatused, et kui minevikust pärandiks saadud väärtuspüramiid ära lõhkuda, siis hakkab meid juhtima kalk turumajanduslik loogika. Selliseid hoiatusi on kuulda juba viimased kolmveerand sajandit. Kui oleks tõeks läinud see apokalüpsis, mida nt Adorno ja teised frankfurtlased maalisid ameerika massikultuuri katkulikust levikust üle maailma, siis käiksime juba kõik mitu sugupõlve ringi, Mikihiire kõrvad peas, ning mõmiseksime zombina „Coca-cola” ja „Hollywood”. Tegelikult on aga kultuuri valdkond sama kirev või kirevam kui enne. Primitiivsest kõrge-madal mudelist loobumine ei tähenda, et poleks üldse võimalik või põhjust rääkida väärtustest või muudest kvalitatiivsetest parameetritest. Arusaamatuks jääb Arujärve kriitiline noot nimetu kultuuriametniku lakoonilise vastuse kohta väärtuste üle, mis peaks kultuuripoliitika aluseks olema. Millist vastust siis õigupoolest oodati? Kas mitmekesisus on halb siht? Mulle jääb mõistmatuks hirm, nagu oleks ühtse väärtusmonopoli lõhkumise järel kõik justkui võrdne (loe: ühtsustatud). Mitmekesisus tähendab pigem just seda, et erinevused on nii suured ja olemuslikud, et ilmingute kvalitatiivne võrdlemine on lihtsalt mõttetu. Saame endiselt arutleda muusika kunstiväärtuslikkuse ja kommertslikkuse üle. Selgelt on olemas ja omavahel dünaamilises toimimises vastandlikud lähtekohad: muusika kui kunstiline eneseväljendus ning muusika kui tulus toode. See võib küll kõlada mõnele kohutavalt, aga võib ette kujutada muusikat, mis on mõlemat! Kuid see arutelu saab käia ühe subkultuuri piires ja mitte teise arvelt. Kuidas sellist väärtuspluralismi ning mitmekesisust kultuuripoliitiliste vahenditega sisukalt toetada, on keerukas ja arutlemist vääriv teema. Loodetavasti vaetakse nende küsimuste eri tahke edaspidi rahulikult ja ratsionaalselt analüüsides, mitte emotsionaalse ja poeetilise udu varjus ikka ja jälle samu müüte restaureerides.

* Vt ka Saale Kareda „Muusika on inimese süvamõõtme avaja” ning Andrus Kallastu „Rahastamine kõrgkultuurikeskseks!”, mõlemad ilmunud Sirbis 20. juunil.