Mustoneni festivali varjus

Toomas Velmet

Pärnu Linnaorkester, solist Franz Ortner (tšello, Austria), dirigent Kaisa Roose 10. II Mustpeade majas. „Mustonenfesti” vahetus sabas külastas Tallinna Pärnu Linnaorkester koos külaliste dirigent Kaisa Roose (Taani) ja tšellist Franz Ortneriga (Austria). Pärnu LO kontsert pealinnas pole enam haruldus. Küll paneb imestama asjaolu, et seekordne külastus toimus nagu põrandaaluse klubi kokkutulek – s.t absoluutselt ilma reklaamita. Selgus, et ka nii on võimalik asi ära ajada, kuigi PLO selle kava ja nende külalistega väärinuks palju suuremat tähelepanu. Kava oli äärmiselt põnev ja erakordselt huvitav, arvestades PLO koosseisu võimalusi. Esimese poole täitis Igor Stravinski looming ning teise austria helilooja ja pianisti Friedrich Gulda (1930–2000) Tšellokontsert. Stravinski „Danses Concertantes” (1942) ja süit „Pulcinella” (1922), mis pole küll uudised meie kontserdielus, on PLO repertuaaris kindlasti olulisel kohal ja nende võimaluste ehe demonstratsioon. Gulda Tšellokontsert (1980) kõlas meil minu teada kolmandat korda ja seekord ligi sajaprotsendilise õnnestumisena. Mäletan päris täpselt, millal jõudis meieni selle austria pianisti ja helilooja nimi: selle tõi kui sensatsiooni Eestisse oma külaskäigult Viini Heljo Sepp 1960ndate alguses, soovitades nimi meelde jätta ja mitte segi ajada Glenn Gouldiga. Mees, kes tegi kõike, oli tol ajal erakordne nähtus. Kõike selles mõttes, et mängis Beethovenit ja Mozartit ning asutas hinnatud džässpianistina festivale ja isegi moderndžässi konkursi. Muide, tema õpilastest tuleb eelkõige nimetada Martha Argerichi. Minu tähelepanu fookusse jõudis Gulda taas paarkümmend aastat hiljem, kui siin ringles heliplaat, kus Mozarti Kontserti kahele klaverile esitasid siis ülikuumad nimed Friedrich Gulda ja Chick Corea ning Concertgebouw’ orkester Nikolaus Harnoncourti’i juhatusel. Olin siis kuulnud ka Gulda kirjutatud Kontserdist tšellole ja puhkpilliorkestrile, kuid teos ise polnud veel meieni jõudnud. Kümne aasta pärast õnnestus mul muretseda CD (välja antud 1982. aastal), kus teose esitab maailmanimega austria tšellist Heinrich Schiff (1951). Tuleb siiski märkida, et kuigi Gulda teostest nimetatakse eelkõige Tšellokontserti, siis Schiff seda oma arvukate esmaesituste ritta ei paiguta. Eesti maaletoojana tuleb nimetada Peeter Saani ja Kaitseväe orkestrit, kes esitasid teose koos saksa tšellisti Martin Ostertagiga.

Alustan PLO kontserdi teisest poolest: Gulda Kontserdi esitus oli väga hea. Kui rääkida esitusraskustest, siis esimene on ju tšello ja puhkpilliorkestri kõlaline ebavõrdsus, mis eeldab tšello võimendamist. See on aga alati keeruline ja kipub kaasa tooma rohkesti tämbrimoonutusi. Seekord olid need minimaalsed – aitäh Margus Heinsoole Pärnu kontserdimajast. Kuigi Tallinna kohal lehvib veel Miša Maiski kahe kontserdi vari, on ka suhteliselt noor Franz Ortner (1980) kindlasti see tšellist, kelle nimi tuleb mällu salvestada. Viini ja Berliini muusikaakadeemia haridusega, on ta suure repertuaariga ja ka meid huvitanud (aasta tagasi) Esbjerg Ensemble’i tšellist, keda julgen ka teistele meie orkestritele soovitada. Gulda Kontsert on lustlik lugu, mis kõnnib läbi roki, džässi, tirooli ja alpi puhkpillimuusika – virtuoosne eklektika, mis seob sobimatu sobilikuks, kutsudes esile rõõmsa muheluse. Miks ka mitte lõbutseda saalipoolel, kuid see pole lihtne ülesanne eelkõige solistile ega väiksem probleemipundar orkestrile ja dirigendile. Ortner koos Kaisa Roosega olid nauditavad ja haarasid kaasa ka PLO puhkpillikoosseisu + Jorma Puusaag (kitarr), Tauno Õun (bass) ja Olav Kund (löökpillid).

Kuid meenutagem, et kontsert algas hoopis Stravinski teostega. Nii ühes kui teises teoses on suur osakaal puhkpillidel ja see asjaolu on Mustpeade maja Valges saalis murekoht. Kui oboe kõlab nagu D-trompet, siis päris trompetid hõiskavad ju kui tõelised „Jeeriku pasunad” ja muud olulist on juba raske märgata. Kui lisada veel Stravinski muusika ansambliline keerukus, siis tuleb Kaisa Roosele ja orkestrile au anda, sest eriti „Pulcinellas” oldi ikka päris löögivalmis ning „Jeeriku pasunad” Chris Sommer ja Raimond Vendla olid tõeliselt head. Nii Ortner kui meie oma dirigent Taani kuningriigis Kaisa Roose peaksid olema eesti korraldajate orbiidis pidevalt – nad on kõrgprofessionaalid. Pärnu Linnaorkestrile tahan aga soovitada – ärge mängige oma edu Tallinnas maha pelgalt reklaamilt kokku hoides! Te väärite enamat ja saavutate seda, kui olete pildil.