Muljeid Sten Lassmanni klaveriõhtult

Ia Remmel

Sten Lassmann (klaver) kontserdisarjas ?Noored pianistid? Estonia kontserdisaalis 21. IX, kavas Beethoven, Mussorgski ja Hindemith. Tänavusel kontserdihooajal on suurt tähelepanu pööratud pianistidele. 21. IX algas sari ?Noored pianistid?, kohe on tulekul festival ?Klaver 2004?.

?Noorte pianistide? sarja avas Sten Lassmann. Olen tema esinemisi jälginud juba 2001. aastast, kui ta EMA esimese kursuse tudengina andis Kadrioru lossis ?Akadeemilise kammermuusika? raames sooloõhtu. Järgnenud on saavutused konkurssidel, eelmisel klaverifestivalil, mängimised ansamblis ja orkestriga. Paljude nende esinemiste põhjal on kujunenud Sten Lassmannist pilt kui tehniliselt laiahaardelisest, intellektuaali tüüpi noorest muusikust.

Sellest hetkest, mil algab muusiku teekond avalikkuse ees, pannakse tähele tema mõtlemises ja väljendusvajadustes toimuvaid kõikvõimalikke muutusi (või samavõrd nende puudumist). Paradoksaalne oli, et kaks Sten Lassmanni kavas olnud väga tuntud teost, Beethoveni Sonaat op. 27 nr 2 (?Kuupaistesonaat?) ja Mussorgski ?Pildid näituselt? võimendasid ja muutsid teisenemise kauged tuuled selgemaks kui mõni muu teos (kas või näiteks õhtu kolmas suurvorm, Hindemithi sonaat, mis Sten Lassmannile lihtsalt niivõrd hästi sobib). Vormumas on teiselaadsed kõlalised taotlused, tekkinud on vajadus teostele teise nurga alt läheneda, helidega teistmoodi identifitseeruda kui seni. Praegune on protsess, mis pole lõplikult kristalliseerunud ? võimalik, et see kristalliseerumine võtab mõned aastad aega. Muutused võtavadki aega, aga on vajalikud. Oma väljakujunenud musitseerimisse mugavalt kinni jääda on pikapeale üsna ohtlik.

Sten Lassmann on julgenud muutumise teele astuda, ent kas tema taotlused kohe mõistmist leiavad, pole kindel. Pigem tuleb mõistmine siis, kui otsitav on kätte leitud. Ning siis selgub, et protsess tasus end ära ja et see on saanud väärtuslikuks vundamendiks uuele arenguastmele.