Mitte nii magus, kui võiks arvata

Kui üldse keegi end Usedomi muusikafestivali püsiesinejaks on mänginud, siis Läänemere Filharmoonikud, kes edastavad ajalooliselt mitmeks jagatud piirkonna vaimse ühtekuuluvuse võimsat sõnumit.

MARIKA VILLA

Usedomi muusikafestival 21. IX – 12. X. Muu hulgas kavas Jüri Reinvere tšellosonaat, esitajad David Geringas (tšello) ja Jan Fountain (klaver).

Kui suplushooaeg läbi saanud ja mererannad tühjaks jäänud, algab ühel saksa suvitajate meelissaarel Usedomil kaua oodatud klassikamuusika festival. Küsimusele, miks mitte suvel, kui saarel on üle miljoni puhkaja, tekib vastus iseenesest: tänavu XXVI korda toimuv muusikapidu, sündinud kohalike muusikaarmastajate algatusest, on kasvatanud publiku, kes tuleb saarele ka maa kaugemast nurgast just muusika, mitte mere, rannaliiva ja päikese pärast. Kuid meri, kellele Ida-, kellele Läänemeri, on see, mis ühendavalt kogub siia ümbritsevatest maadest interpreete ja heliloojaid, kes esinevad kolme nädala jooksul 27 paigas üle saare. Kui esimene festival sai hoo sisse Kurt Masuri kontaktide kaudu rahvusvahelise noorte interpreetide konkursiga, mille laureaadid esinevad 1995. aastast Usedomi publikule, siis rahvusvaheline tuntus saabus 2002. aastal Britteni „Sõjareekviemi“ ettekandega Mstislav Rostropovitši juhatusel. Maailmanimega interpreetide, dirigentide ja orkestrite loetelu, kes peavad Usedomi festivali endale vääriliseks esinemispaigaks, saaks pikk: Krzysztof Penderecki, kõik Järvid, Gidon Kremer oma Kremerata Balticaga, Borodini kvartett, Esbjörn Svenssoni trio, Anja Silja, David Geringas, Andrei Hotejev, Christian Lindberg, Bo Skovhus, Peter Jablonski, Jan Garbarek, Põhjamaade Kammer­orkester, Põhja-Saksa Ring­häälingu (NDR) Elbphilharmonie orkester, Taani Raadio sümfooniaorkester jt.

Alati on üks mereriikidest olnud läbiv teema, Eesti oli festivali keskmes juba 2005. aastal, kuid päris eesti muusikuteta pole vist jäänud ükski pidu. Kõrvuti muusikaga toimuvad ka seda maad tutvustavad kirjandusõhtud ja kunstinäitused. See on igati hästi läbi mõeldud ja korraldatud üritus, mille üht algatajat ja dramaturgi, muusikateadlast Jan Brachmanni tuleb tunnustada.

Tänavune, Saksamaa-teemaline festival algas Kristjan Järvi juhatusel kümne maa noori muusikuid ühendava Lääne­mere Filharmoonikute uue põneva programmiga, kus vastandati barokimeistreid Bachi ja Händelit – „mõlemad põhjala hansa tipptegijad“, seisab kavalehel – Ameerika minimalistidega. Philip Glassi klaverikontserti mängis USA pianist Simone Dinnerstein, Steve Reichi „Muusika ansamblile ja orkestrile“ oli Saksamaal esiettekandel. Kui üldse keegi end Usedomi muusikafestivali püsiesinejaks on mänginud, siis Läänemere Filharmoonikud, kes edastavad ajalooliselt mitmeks jagatud piirkonna vaimse ühtekuuluvuse võimsat sõnumit. Ei saa unustada, et Usedom kuulub Saksamaale ja Poolale. Loomulik seega, et festival on kahele maale ühine ja kaasatud on ka Poola muusikud. Noorteansambel Baltic Neopolis Virtuosi Szczecinist on võtnud eesmärgiks taaselustada saksa kultuuripärandit. On ju kunagine Pommerimaa sajandeid pika rikkaliku muusikapärandiga: siin on tegutsenud Dietrich Buxtehude, Heinrich Schütz, Johann Vierdanck, Christof Bernhard, Johann Gottlieb Goldberg, Heinrich Albert, Carl Loewe, Emilie Mayer, Felix Mendelssohn Bartholdy, Fanny Hensel, Johannes Brahms, Johann Strauss ja Arnold Schönberg, keda siin ikka ja jälle mängitakse. Tänavu meenutatakse kohalikku romantismiajastu heliloojat, 150 aastat tagasi surnud Carl Loewet, kelle loomingut saab kuulda Liepe, Szczecini ja Krummini kirikutes. Poola poolel, Świnoujścies ehk Swinemündes on Usedomi muusikapidu aasta noorem, sääl tähistatakse selle XXV aastapäeva.

Jüri Reinveret vaimustab suure töövõime, hea maitse ja sügava tunnetusvõimega David Geringas muu seas sellega, kuidas ta ühendab endas leedulasena kultuuripatriotismi ja kosmopoliitse mõtteviisi. Reinvere tšellosonaadi esitasid David Geringas (tšello) ja Jan Fountain (klaver).

Geert Maciejewski / Usedomi muusikafestival

Läänemere muusikafoorum avati kontserdiga hoolega restaureeritud Stolpe lossi umbes 200 kuulajat mahutavas salongis. Lossiplatsil parkinud autonumbritelt võis näha, kui kaugelt oli tuldud kuulama saksa, eesti ja vene heliloojate teoseid. Clara Schumannil oli nädala eest olnud 200. sünniaastapäev, seda meenutas klaveritrio g-moll Erika Geldsetzeri, David Geringase ja Jan Fountaini esituses. Juba trio koosseis näitab musitseerimise taset: neist igaüks on olnud mitme konkursi laureaat, saavutanud tunnustuse nii soolo- kui ka ansamblimängijana ja rohkete heliülesvõtetega ning aktiivse kontserditegevuse kõrval on nad õpetanud noori. 26aastane Clara oli kinkinud trio oma abikaasale pulmapäevaks, aasta hiljem sai ise samasuguse kingituse vastu. Miski ei sunni tegema mööndusi helilooja noorusele, pigem hämmastavad noore naise küpsus ja oskused ajal, mil loovus ei olnud naiste pärisosa (1846).

Võib-olla selle teose kohta käib Roberti märkus: „Pärl ei uju pinnal, seda peab ohust hoolimata sügavusest otsima. Clara on sukelduja.“ Sukeldujad olid kõik kolm, kes tõid nauditavas kokku­mängus pärleid kuulajateni. Kui kogenud klassikakuulaja on Usedomi publik, nägi sellest, et keegi ei kippunud osade vahel plaksutama, nagu juhtub aeg-ajalt Berliini kontserdimajas.

David Geringas ja Jan Fountain tõid esiettekandele Jüri Reinvere sonaadi tšellole ja klaverile. Geringasele pühendatud heliteos on ühtlasi temast inspireeritud. Duo Geringas–Fountain on esitanud ja mänginud plaadile vahest enamiku tšellosonaatide repertuaarist, just ühel Usedomi kontserdil tekkis heliloojal selge ettekujutus, milline võiks olla tema loodu. Geringase mängu kõrval oli Jüri Reinvere teine inspiratsiooniallikas muusikateadlase Christiane Wiesenfeldti raamat „Zwischen Beethoven und Brahms“ ehk „Beethoveni ja Brahmsi vahel“ XIX sajandi tšellosonaatidest. „Hakkasin seepääle intensiivselt uurima seda ulatuslikku repertuaari, Mendelssohni ja Brahmsi, Chopini ja Rahmaninovi suuri sonaate. Nad kõik olid tšello võimalustest nii vaimustuses, et unustasid oma varasema tõrjuva suhtumise kammermuusikasse,“ selgitas Reinvere. Ta uuris, millised olid omas ajas need suured romantilised tšellosonaadid, millega köitsid need kuulajat siis ja kütkestavad praeguseni, millised ambitsioonid ja probleemid on seotud žanri ja esitusega. Nõnda valmis heliteos, milles helilooja on teadlikult hoidunud romantilisi sonaate üle pakkumast ning selle ajalisi mõõtmeid ja mängutehnilisi oskusi süvendamast. „Pigem oli mulle tähtis koondav tihendus, mis areneb 22 minuti jooksul vastupidistest teemadest, kuuldavate kujundite kontrastist sonaadi nimetust õigustava tulemuseni. Kõik mitmeosalise vormi võimalused, karakterid, meeleolud ja tehnikad on koondatud siin ühte lausesse, virtuooslikkus efektsuse mõistes jääb mõttetegevusele ja emotsionaalsele pingele taustaks. Ei tšello ega klaver saa siin soolopilliks, kes ennast esile tuues teist tagasi hoidma sunniks, vaid nad täiendavad teineteist.“ Nii on Reinvere rääkinud intervjuus noodikirjastuse Sikorski pressiesindajale Helmut Petersile.

Kahe virtuoosi ansamblimäng on alati nauditav. Geringase fännina on mulle häiriv ja üleliigne ikka veel igas retsensioonis-annotatsioonis lugeda, et ta on Rostropovitši õpilane. Kunstnik on ammu õpetajaga üheväärne, on ammu aeg aru saada, et kunagine õpilane on asunud maailma esitšellisti kohale. Reinveret vaimustab suure töövõime, hea maitse ja sügava tunnetusvõimega interpreet muu seas ka sellega, kuidas ta mõistab endas leedulasena kultuuripatriotismi ja kosmopoliitset mõtteviisi ühendada. Ka Saksamaal loova Reinverega saab Eesti nimi festivalil alati kirja.

Olemata nii magus, nagu sonaadiosad dolce, un poco avvivando, dolce, sempre con grazia, vivace ja dolce võib-olla aimata lasevad, haarab see kuulajat esimestest taktidest ning kasvab dramaturgilise sisepingega, et siis finaaliks rahunenuna vaibuda. Beethovenist Prokofjevini kehtinud traditsioonilisi mängutehnikaid kasutades klassikalisena kirjutatud teos defineerib sonaadivormi uuesti. Usedomi malbe loodus ja lossi­atmosfäär lisasid emotsionaalsust niigi tundeküllasele, meeli haaravale teosele.

Geringas oli sonaadist vaimustuses, kiitis selle võimsat helivärvipaletti, mis meenutavat talle looduse stiihiat. „Mängides tundub, et teos on poole lühem,“ ütles ta 23minutilise teose kohta. Järgmisena esitab Geringas Reinvere sonaati juba 2020. aasta algul Šveitsis Interlakenis.