Mis on saanud Peetrist ja Irinast?

Kuu uudisteoseks võib nimetada Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdil kõlanud Tõnu Kõrvitsa „Hüljatud tuletornide ajalugu“ Olari Eltsi juhatusel.

ÄLI-ANN KLOOREN

Veebruarikuu kontserdielu oli äärmiselt mitmekülgne: üritusi oli nii palju, et aeg-ajalt oli raske valida, mida võtta, mida jätta. Ometigi tahan enne muusikaelamuste vahendamisse sukeldumist rääkida ebameeldivast, aga väga kõnekast vahejuhtumist ühel kontserdil. Nimelt astus tänavusel „Mustonenfestil“ Niguliste kirikus üles Armeeniast pärit Gurdjieff Ensemble. Kontsert oli vaimustav, tipptasemel esituses sai nautida nii armeenia muusika mediteerivat kui ka tantsulist poolt. Publik oli seekord väga arvukas ja värvikas: kohale oli tulnud siinne armeenia kogukond ja kõrged külalised Armeeniast, aga ka hulgaliselt vene keelt kõnelevat publikut. Sealt see torm veeklaasis alguse saigi. Nimelt olid minu ees kaks vene keelt kõnelevat naisterahvast veel kolmandalegi koha kinni pannud. Miskipärast oli see koht kõige ahvatlevam ja nii mõnigi eesti keelt kõnelev kuulaja soovis istuda just sinna, kuigi sel hetkel oli veel pool saali vaba. Kui naised julgesid öelda, et koht on „zanjata“, siis see, mida nad kuulda said, tekitas minus kerge šoki. Neid tabanud vihalaviin ja igasuguste nimedega nimetamine (nõukaaegsed jms) oli olukorra tühisust arvestades täiesti ebaadekvaatne ning puhtalt keele­põhine. Oli kunagi selline reklaam nagu „Peeter ja Irina, palju toredaid inimesi“, mis oli mõeldud rahvustevahelise lõhe vähendamiseks. Peeter ja Irina võisid ju toredad olla, aga teineteisele ei ole nad küll karvavõrdki lähedasemaks saanud. Eriti irooniliseks tegi vahejuhtumi see, et kontserdil kõlanud muusika oli põhiliselt armeenia heliloojalt Komitaselt, kelle elu lõppes traagiliselt just rahvuste­vahelise vihkamise tõttu.

Õnneks on muusikud avatuma meelega ning tänu sellele saime veebruari­kuus kuulda selliseid suurepäraseid esinejaid nagu nõukaajast pärit Vadim Repin, juut Alon Harari, idaeurooplane Bojan Z ja mustanahaline Denise Fontoura (ta lausa elab Eestis!). ERSO ees soleerinud Repin esitas kontserdi põhiosas Gubaidulina ja Raveli teoseid, kõige suurema elamuse pakkus aga hoopis lisapala, Paganini „Variatsioonid Veneetsia karnevali teemal“. Selle teose kohta ütleks nii mõnigi „pealiskaudselt virtuoosne“, aga rõõm ja nauding, millega Repin seda mängis, kandus üle ka orkestrisse ja publikusse, sinna juurde veel ülipuhas toon tehniliselt keeruliste võtete esitamisel. Iisraeli barokk­ansambliga Barrocade astus üles kontratenor Alon Harari, kelle sügavalt läbi tunnetatud ja tehniliselt kõrgetasemelist esitust sai nautida Antonio Vivaldi kantaadis „Nisi Dominus“.

Suurepärase elamuse pakkusid kaks džässikontserti. Pianist Kirke Karja esines koos erinevatest Euroopa riikidest pärit muusikutest koosneva projekti­ansambliga, mida juhtis Serbia päritolu Bojan Z. Kõik projektis kaasa löönud mängijad on noored, aga kogenud muusikud, kel on välja kujunenud omanäoline stiil ning kodus ootamas oma ansamblid. Kontserdil Kumus oli igalt muusikult kavas paar lugu ning kuigi stiililt olid need üsna erinevad (kõige eksperimentaalsem meie Kirke Karja), hoidis selline eriilmelisus kogu kontserdi vältel mõnusat loomingulist pinget üleval. Raivo Tafenau ja Denise Fontoura kontserdil kõlas portugalikeelne bossanoova. Tafenau mängustiil mõjub oma improvisatsioonilisuse ja liikuvuse juures meeldivalt kompaktsena ega lähe tundmatutesse kaugustesse rändama. Üks selle kontserdi edu võti oli muusikute suurepärane üksteisemõistmine, samuti tuleb ära märkida Fontoura imeliselt pehme hääl.

Kuu teosena võib välja pakkuda György Ligeti tšellosonaadi, mille kandis ette Theodor Sink interpreetide liidu 20. aastapäevaks korraldatud festivalil „Virmalised“. Sonaat kõlas täieliku ilmutusena: selles teoses on Ligeti ühendanud talle omase modernse helikeele kummalise müstilise iluga.

Rasmus Kooskora

Kui saaksin jagada kuu parima tiitleid, siis kuulub veebruari solisti preemia vaieldamatult Iris Ojale. Schönbergi „Kuu-Pierrot’d“ ei võta lauljad just sageli oma repertuaari, seetõttu on iga selle ettekanne teose austajatele suur maiuspala. Oja esitus täitis ja isegi ületas kõrgele kruvitud ootused. Ettekande muutis veelgi mõjuvamaks napp lavastuslik moment: parukas (ning selle äravõtmine esituse lõpupoole), riietus, valgustus – kõik oli sisu teenistuses. Kui natuke viriseda (osa põhjustest võib ka Mustpeade maja saali akustika kaela ajada), siis kõlas ansambel kohati liiga valjult ning oleksin oodanud dünaamiliselt rikkamat ja nõtkemat mängu. Kuigi olen ise just üks nendest veendunud „Kuu-Pierrot’“ austajatest, siis veelgi mõjuvam oli Oja kontsert „Vene aeg“ vaid nädal aega hiljem Suurgildi saalis, kus ettekandele tulid vene laulud ja romansid, samuti mõned Tobiase ja Saare palad. Laulud olid seatud häälele ja kitarrile, mida mängis Kirill Ogorodnikov. Modest Mussorgski laulud olid oma isikupärase ja värvika helikeele ning Oja ülimalt nüansseeritud tõlgenduse ja jäägitu sisseelamisega nii eredad, et varjutasid natuke Rahmaninovi, Tšaikovski ja Tanejevi palasid. Huvitav oli seade Tobiase laulule „Miks sa nutad, lillekene?“: kitarr andis sellele hispaanialiku koloriidi. Oja kohta peab välja tooma veel ühe joone: kui „magistrikraadiga ooperilauljad“ (nii oli kavalehel Oja hariduse kohta kirjas) n-ö tavalise häälega naljalt enam ei laula, siis Oja suudab seda teha suurepäraselt. Arvo Pärdi „Vater unser“ ja Sergei Tanejevi „Hällilaul“ olid esitatud poiss-soprani häälega ning olid oma lihtsuses ülimalt liigutavad.

Kuu teoseks pakun György Ligeti tšellosonaadi, mille kandis ette Theodor Sink interpreetide liidu 20. aastapäevaks korraldatud festivalil „Virmalised“. Sonaat kõlas täieliku ilmutusena: selles teoses on Ligeti ühendanud talle omase modernse helikeele kummalise müstilise iluga. Kiitma peab ka esitust, mõjusust suurendas veelgi kontserdi valguskujundus. Samalt kontserdilt tõstan samuti esile Milhaud’ „Scaramouche’i süidi“ Virgo Veldi ja Ralf Taali esituses. Olen alati kurvastanud, et Milhaud’ muusika kõlab meie kontsertidel nii harva. Nüüd siis sain ühe oma suure lemmiku muusikat kuulda ka elavas (ja suurepärases) ettekandes.

Kuu instrumendiks valin kontrabassi. Kummalisel kombel peab selle eest tänama kaht naiskontrabassimängijat, Kirke Karja projektis osalenud belglast Anneleen Boehmet ning meie Mingo Rajandit. Stiililt täiesti erinevad, näitasid mõlemad, milliseid võimalusi see pill endas soolopillina kätkeb. Boehme sai näidata end parimates džässitraditsioonides, Rajandi esinemine vabaimprovisatsiooni kontserdil „Improtest“ koos Ekke Västriku ja Ahto Abneriga avas aga kontrabassi võimalused löökpillina ning näitas, et ka keelpillina võib sel uusi mänguvõtteid leiutada. Peale selle tuleb esile tõsta Taavo Remmelit, kes juba mainitud orkestri Barrocade koosseisus n-ö varastas oma kirgliku mänguga show’: teda vaadates kippus aeg-ajalt ununema, et laval on ka teised mängijad.

Kuu uudisteoseks võib nimetada Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdil kõlanud Tõnu Kõrvitsa „Hüljatud tuletornide ajalugu“ Olari Eltsi juhatusel. Teose on inspireerinud mahajäetud majast leitud samanimelist pealkirja kandev joonistusvihik, kus on seitse pliiatsijoonistust tuletornidest. Kuigi teosel puuduvad programm ja osad, võib selgelt eristada nelja lõiku, mis tekitavad oma eriilmelisuses ja kujund­likkuses tunde kindlast süžeest, mida aga kuulajale ei avatud. Teose algus on lummav: vaiksed gongilöögid ja nende taustal kõlanud keelpilli-glissando’d haakuvad hästi pealkirjaga. Filmikunstist rikutud kuulajana kerkis mul kohe silme ette „Prantsuse leitnandi tüdruk“, kus peategelane uitab inimtühjal uttu mattunud rannikul. Samasugune meeleolu valitseb ka teose neljandas lõigus, moodustades nii vormiliselt hea terviku. Küsitavamaks jäid kaks keskmist osa. Neist esimene koosneb puhkpillimotiividest, mis justkui kuhjuvad arusaamatult üksteise otsa. Tundus, et ka orkestril ei olnud päris selget ettekujutust, mida selle materjaliga peale hakata. Järgnev lõik on üllatuslikult hoopis teistsuguses stiilis, oma meloodilisuses kohati lausa romantiline, ning toob muusika arengusse ootamatu pöörde. Lõpuosa viib aga tagasi alguse müstilisse maailma.

Veebruari suurim (loe: kallim) muusikasündmus oli loomulikult Eesti laulu valimine. Selle aasta võidulaulu kohta ütles tabavalt üks muusikainimene, et see on ideaalne JO-LE-MI-süsteemi õpetamiseks. Miks ka mitte: eks sealgi ole uus repertuaar teretulnud …