Mees nagu vaal ühest unistuste saare magalast

Kaarel Kuurmaa, Helen Sildna

Intervjuu Valgeir Sigurðssoniga   Valgeir Sigurðsson on oluline figuur Islandi muusikaelus ning ühtlasi plaadifirma Bedroom Community juht, asutaja ja produtsent. Aastatel 1998–2006 oli Sigurðsson üks Björki lähedasemaid stuudiokaastöötajaid, osaledes albumite „Selmasongs”, „Verspentine”, „Family Tree” ja „Medulla” salvestusprotsessis. Kui ta seejärel otsustas pühenduda enda plaadifirmale Bedroom Community, sai Björki stuudioabiliseks tema asemel Michael Pärt (Arvo Pärdi arhiivi juhatuse esimees), kellel palusime mõne sõnaga iseloomustada Sigurðssoni ja tema plaadifirmat. Michael Pärt: „Island on intensiivne riik ja keskkond. Nii ka seal elavad inimesed – nad on ääretult hästi kõigega kursis, jälgivad uudiseid ja orienteeruvad maailma asjades. Nad on ka väga loomingulised ja leiavad selle väljendamiseks alati mooduse. Oma geograafilise eraldatuse tõttu on islandlased ääretult leidlikud ja aktiivsed välisilmaga  sidet pidama ja kontakti otsima. Kuna tegijaid on vähe, suudavad need, kes tegutsevad kirega nagu Valgeir Sigurðsson, teha kümmet asja korraga – see teeb nende karakteri rikkamaks ja mitmekesisemaks. Valgeir töötab oma plaadifirmas, muusikategemises ja ka -tööstuses tohutu intensiivsusega, kogudes seeläbi enda ümber hingesugulasi ja kaasamõtlejaid üle maailma. Tema stuudio on tipptasemel ja töö käib seal pidevalt. Bedroom Community ei  anna lihtsalt välja artistide muusikat, vaid on mingis mõttes väike kommuun, kus artistid mängivad üksteise plaatidel ja musitseerivad pidevalt koos – nii juhtubki, et nad saavad ka maailmas koos tuuritada.”

Sigurðsson, kes on kirjutanud muusika filmidele „Tantsija pimeduses” (Lars von Trier), „Olles John Malkovich” (Spike Jonze), Matthew Barney filmile „Drawing Restraint 9” ning hiljuti „DocPoint’i” festivali raames Eestis  linastunud Islandi keskkonnadokumentaalile „Unistuste maa”, töötanud koos rea innovatiivsete artistidega nagu Bonnie „Prince” Billy, múm, CocoRosie, Kronos Quartet, the Magic Numbers jms ning andis aastal 2007 välja oma sooloalbumi „Ekvilibrium”, jõuab täna esimest korda Eestisse, astudes festivali „Kumu öö” raames üles Bedroom Community „Vaalavaatamistuuriga” („The Whale Watching Tour”). Kaasa löövad Ameerika folklaulik Sam  Amidon ning tunnustatud Islandi dirigent ja helilooja Daníel Bjarnason. 

Bedroom Community kaubamärgi all annavad muusikat välja igat sorti inimesed mitmest riigist. Olete kõik globaalse ajastu inimesed eri kultuuridest, paikadest ja ajatsoonidest. Mis seob teid „kogukonnaks” ja kui tihti te üldse kokku saate, et koos muusikat luua?

Valgeir Sigurðsson: Kohtumised on väga olulised. Bedroom Community liikmed liiguvad palju mitmetel maadel ja ajavööndites, seepärast  on Internet loomulikult suureks abiks, näiteks äsja, kui lennuliiklus Euroopas oli halvatud. Kuid modernsetele võimalustele vaatamata on silmast silma kohtumine ääretult oluline ja intensiivne aeg, mille me veedame mu stuudios – ja see on alati parim. Kõige aluseks on usaldus üksteise tegemiste vastu, usalduseta poleks kasu ei kogukonna nimest ega Internetist. 

Kas „magamistuba” teie nimes kannab ka mingit filosoofilist mõtet või annab aimu teie stiilist?

Bedroom Community ei tähenda muusikategemise stiili – see muusika ei tule magamistubadest – ega ka sahisevat lo-fi muusika  lindistamist. Isegi pigem vastupidi, taotlen alati ka tehnilist puhtust ega pelga suurejoonelisemat läbikomponeerimist. Nimi tuleb pigem linnasotsioloogiast, kus bedroom community tähendab magalat, piirkonda, kust inimesed sõidavad tööle ja tagasi, aga kus iseenesest midagi uut ja väärtuslikku ei looda. Selles mõttes on nimi veidi kiiksuga, sest meie loome ühes sellises tavalises elamupiirkonnas just kunsti. 

Kuidas sattusid tegema filmi „Unistuste maa” („Dreamland”) heliplaati? Kas teadsid sellest teemast ka enne filmimuusikaga töö alustamist?

Olin enne lugenud Andri Snæri raamatut, mis  avas mu silmad ja puudutas mind sügavalt. Kirjutajana oli ta need küsimused väga selgelt läbi mõtelnud (teemaks on suurte energiamahukate alumiiniumtehaste rajamine Islandi looduskaunitesse kohtadesse – K. K.) ja raputas ka mind: kuidas saab maailmas, meie lähedal ja ümber, olla nii palju lollust? Kui filmi produtsent Hanna Björk ühel päeval helistas ja kutsus selle raamatu järgi tehtavale filmile muusikat looma, olin kohe väga õhinas. Me kohtusime koos Andri Snæriga, sain kaasa filmi musta materjali ja kui seda kodus vaatasin, hakkasid mul kohe peas jooksma muusikalised ideed, kuidas seda tugevat lugu helide abil veel mõjuvamalt jutustada.       

Kas see oli taotluslik, et „Unistuste maa” muusika kõlab kaunilt ja mõjub võimsalt ka ilma filmitaustata, või lihtsalt kukkus nõnda välja?

Aitäh, jah, kindlasti. Ma ei tahtnud teha lihtsalt ja ainult filmile ühtlast fooni, vaid luua täiesti teadlikult eri meeleolu kandvaid eraldi lugusid, mida saaks välja anda ka albumina. Tähtis on meeleolu ja filmimuusikale iseloomulik  dramaatilisus. Mulle oli väga oluline, et tekiks pildi ja muusika dialoog.     

Filmi lõpus on maagiline ja kaunis Sam Amidoni laul – olen selle ajal näinud inimesi pisarates. On see islandi rahvalaul või  kust selle leidsite?

See on üsna tuntud rahvalaul, mida õpetatakse vist juba lasteaialastele. Aga meie versioonis laulab seda ju USAs sündinud Sam Amidon, kes ei räägi islandi keelt. Õpetasin talle sõnasõnalt laulu selgeks, arranžeerisin loo ümber ja võtsime linti. Selles mõttes on tegu mitmekihiliselt huvitava palaga, et see mõjub ilmselt erinevalt neile, kes räägivad islandi keelt ja neile, kes seda ei räägi. Kuna laul on filmi lõpus  ja kõlab väga imeliku aktsendiga, on see nagu veidi tulnuklik, sümboliseerides seega ka välismaised suurkorporatsioone. Aga olen nõus, et lugu kõlab tõesti veidi maagiliselt, kindlasti esitame seda ka kontserdil Eestis.       

Kust tuleb teie tuuri suurepärane pealkiri „Vaalavaatamistuur” – miks just see sümboolne ja mitme tõlgendusvõimalusega pealkiri?

„Vaalavaatamistuur” on pigem hea leid ega kanna teadlikult valitud keskkonnakaitselisi  või merebioloogiaga seotud mõtteid. Otsisime midagi hästi kõlavat ja meid iseloomustavat, et ei peaks tuuridel ja esinemistel alati nimesid loetlema, mis teeks plakatid lohisevalt pikaks. Siis meenusid mulle suured mustad vaalalaevad, mis sõitsid mu kodusadamasse: kui väike olin, meeldis mulle neid vaadata – need olid kuidagi nii suured ja müstilised. Ma ei ole ise tegelikult vaalavaatamistuuril käinudki, kuigi see on Islandil suur äri  ja populaarne ajaveetmisvorm. Kokkuvõttes leidsime, et oleme ka veidi nagu vaalad, keda inimesed võiksid vaatama tulla. Kontsertidel päris vaalu ega ka muid liikuvaid pilte ei näe, kogu nägemus on valatud muusikasse.       

Teie kontserdil on laval mitu andekat ja eriilmelist muusikut. Kas üritad laval olles rohkem keskenduda oma kaaslastele või tajuda publiku suhtumist?

Publik ja kõik see, mis meie kontsertidel juhtub, on meile väga tähtis. Ka see, kuidas publik end tunneb, kas istub või seisab, ning lavalt tulevale reageerib. Oleme laval väga spontaansed ja muudame lugusid vastavalt õhustikule.  Eriti tundlik on laulja Sam. Seekord olemegi laval vaid kolmekesi: mina, Sam ja Daníel Bjarnadson – Daníel on tõusev täht nii pianisti kui heliloojana, ühtlasi ka Bedroom Community uusim liige – kolm tundlikku meest, kes kõik oma suunda ajavad, ent kummalisel kombel väga hästi kokku sobivad.       

Island on nii mentaalsuse poolest kui ka puhtalt loovtööstuse seisukohalt Eesti-sugusele väikeriigile justkui unistuste maa: edukas, üleilma tuntud, julge ja omanäoline. Millel põhineb Islandi loovtööstuse edu?

Ega sellele ei ole üht vastust, viimase paarikümne  aasta ühtlane tõus on loonud kõige tähtsama – positiivse imago. Kindlasti on selles hindamatu roll Björki edul. Ta on justkui ukse avanud ja tekitanud selle tunde, et „seal on midagi head, ehk on seal midagi veel?” Iseenesest nii väikesel turul nagu Island ei olegi õieti ei turgu ega muusikatööstust, mis ongi hea, sest siis teevad loovad inimesed asju rohkem iseendale kui mingile umbmäärasele „turule” ega tooda poodi mingit „produkti”.  Aga oleme islandi muusikutena väga õnnelikud sellise edu ja positiivse kuvandi üle, sest tänu sellele on palju kergem rahvusvaheliselt tegutseda. Mul ei oleks sedasama loovust ja neid võimalusi ainult Islandi inimestega suheldes. Island on justkui üks portaal või koduleht, millel on väga hea kaubamärgi kuulsus.     

Oled töötanud koos Björkiga mitme tema albumi juures. Mida oled sellest kogemusest õppinud?

Tõepoolest, koostöö Björkiga oli väga lähedane ja õpetas tohutult, nii muusikaliselt kui inimlikult. Temaga on leitud palju andekaid inimesi, kes kõik on uskunud ja usuvad headesse ideedesse ning panustavad palju, et  need ka ellu viia. Ma sain temalt ka hulgaliselt enesekindlust ja mõistmist, et loomingus kompromisse teha ei maksa. Tuleb teha julgelt oma asja. Kuna ma ei ole käinud ülikoolis, siis loen Björkiga koos oldud aega oma kõrghariduseks. Kui on võimalus teha midagi loovalt kellegagi koos, tuleb end avada ja sellest õpib palju. Neil hetkedel on 1+1 rohkem kui 2, pigem 3.     

Kui oluline on väikeriigile toetada ja arendada oma talente?

Absoluutselt oluline, sest siseturgu ju väikeriikidel  peaaegu polegi. See loob midagi. Kohalik loovtööstus on nagu kohalik põllumajandus – kõik me ju teame, kuidas maitseb oma merest püütud ja ise valmistatud kala. Sama on muusikaga. Tähtis on ise teha, mitte lihtsalt tarbida, tarbida, tarbida.     

Ja lõpetuseks. Kas Island on sulle endale unistuste maa?

Väga hea küsimus. Mitut pidi – jah, kuigi ma olen väga õnnelik, et saan palju reisida. Paratamatult olen palju ära, aga südames tean, et mu kodu on alati seal. Võiks öelda, et Island on kõikide mu unistuse keskpunkt.

Küsinud Kaarel Kuurmaa ja Helen Sildna