Mängu ilu nimel võib bluffida ka trumpidega
„Bridžikäe“ tegelaste banaalsus on viidud maksimumini ja selle väljendamiseks piisab üheksast minutist.
Kontsert „Kõrvaring IV: Kaardimäng“ 26. II Mustpeade maja valges saalis. Maria Listra (sopran), Annely Peebo (kontraalt), Mati Turi (tenor), Marko Matvere (bariton), Eneli Hiiemaa (flööt), Riivo Kallasmaa (oboe), Indrek Vau (trompet), Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste, lavastaja Mehis Pihla. Kavas Witold Lutosławski „Väike süit“, Bryce Dessneri „Réponse Lutosławski“ ning Samuel Barberi „Capricorni kontsert“ op. 21, „Canzonetta“ op. 48 ja kammerooper „Bridžikäsi“ op. 35.
Veebruarikuu viimastel päevadel pakkus Tallinna Kammerorkester lausa kolmel korral võimalust kontserdisaali õhku hingata. Kontserdisari „Kõrvaring“, mis on ellu kutsutud Eestis vähetuntud väärt muusika esitamiseks, oli sedapuhku pühendatud mängudele, mille ampluaa ületas kaugelt õhtu pealkirjas mainitud „Kaardimängu“ ja millest enamiku olid määranud Ameerika heliloojad.
Esimene oli Bryce Dessner, keda kavaraamatus tutvustati kui Ameerika heliloojat, kes muu hulgas mängib kitarri ansamblis The National. Tunnetuslikult õigem on öelda, et tegemist on ansambli The National kitarristiga, kes aeg-ajalt proovib kätt klassikalises heliloomingus. „Réponse Lutosławski“ on küll paljulubava pealkirjaga teos, kuid Bryce Dessner on panustanud rohkem, kui tal endal käes on. Helilooja inspiratsiooniallikas on olnud Lutosławski „Musique funèbre“, mille motiividega on Dessner julgelt bluffinud, kuid tema teoses mõjuvad need juhuslike ja fragmentaarsetena. Teose tutvustus kavalehel – „mängijale tehniliselt nõudlik, kuid kuulajale vaatemänguline“ – on pisut ebatäpne. Me kõik pingutasime!
Dessneri teose kolmandas osas „Jäljed“ on aga üks põnevam moment, kus helilooja on popmuusikale omase rütmiefekti saavutamiseks pöördunud laiendatud keelpillitehnikate poole. Teisisõnu, tšellorühm pidi mõnda aega lööma lahtise käega vastu pilli kõlakasti. Olgugi et helilooja taotlusest võib aru saada, paneb selline olukord muusikud dilemma ette. Ükskõik kui tugevasti nad ka ei löö, tšello trummi mõõtu välja ei anna. Teisalt ei soovi keegi selle avantüüri käigus oma instrumenti ära lõhkuda. Huvitav oli jälgida, kuidas TKO muusikud selle olukorra lahendavad. Julgema mooduse puhul jõuti peaaegu tulemuseni, ning pelgalt välise vaatluse põhjal oli võimalik tuvastada ka Eesti Pillifondi instrument, mis on liiga kallis, et selle vastu kätt tõsta. Oma võitlusi tuleb valida – parimat kitarri ei peksta puruks igal kontserdil.
Nii kui kõlama hakkas Samuel Barberi „Capricorni kontsert“, tuli Mustpeade maja valgesse saali elu. Orkestri kõla, mis enne oli pillirühmi pidi laiali, liitus üheks tervikuks. Keelpillikangale lisasid sära puhkpillisoolod (Eneli Hiiemaa, Riivo Kallasmaa ja Indrek Vau) ning üldse tundus, nagu voolaks saali vaikselt, kuid katkematult uut energiat. Witold Lutosławski rahvamuusikaaineline „Väike süit“ tõukas kontserdi tunnetuslikult maa küljest lahti. Sedavõrd selgelt ja puhtalt sõitsid pärimuslikud kujundid sisse Lutosławski omailma. Eks laiene kõrvaring samamoodi kui silmaring – tundmatu rullub lahti juba tuttava küljest ning enne järjekordset sirutust oli hea Lutosławskiga jalg korraks kindlale pinnale toetada.
Kuivõrd oli teada, et õhtu kulmineerub Samuel Barberi lühiooperiga „Bridžikäsi“, kujunesid ülejäänud teosed mõneti selle ettevalmistuseks. Seda tunnet kinnistas ooperile vahetult eelnenud Samuel Barberi „Canzonetta“, mille ajal Mustpeade maja valge saali vasakpoolsed uksed ootamatult avanesid ning sisse astus Marko Matvere (või tegus ja räige ärimees David), kes hakkas muusika taustal külalisi ootama. „Canzonetta“ kujunes ooperi proloogiks, sest publikul oli tarvis kaasa elada Davidile ja tema abikaasale Geraldine’ile (Maria Listra), kes vedas mehe abita bridžilaua lavale.
Samuel Barberi lühiooper „Bridžikäsi“ on omaette kurioosum ühest küljest ooperi lühiduse ja teisalt libreto omapära tõttu. „Bridžikäe“ tegelaste banaalsus on viidud maksimumini ja tuleb välja, et üheksa minutit on selle väljendamiseks täiesti piisav aeg. Ooperi ettekandeks oli lavale palutud tõeline raskekahurvägi. Omamoodi tore on mõelda, et Annely Peebo oli Viinist kohale tulnud üksnes selleks, et korrata oma tegelase, kübaralembese Sallyna lugematu arv kordi „Ma tahan paabulinnusulgedega!“. Ereda hetkena jäi meelde Annely Peebo ja Mati Turi duett, kus abikaasade omavahel seostamata sisekõne („Merilin, Merilin, Merilin!“ vs. „Ma tahan paabulinnusulgedega!“) omandas lausa koomilise alatooni. Tekkis küsimus, kas maailma lühim ooper on ehk ooperi paroodia. Eestikeelne tekst (tõlkinud Doris Kareva, oma teksti on täiendanud Marko Matvere) toob tegelaste üheplaanilisuse veel erilise halastamatusega esile, nii et ühtäkki oli ooperi dramaturgiat võimatu tõsiselt võtta. Paroodia oleks eeldanud selgemat lavastuslikku otsust, kuid seda teed ei oldud mindud.
Seda suurema kontrastina mõjus Maria Listra kehastatud Geraldine, kes tegi ooperi jooksul läbi selge arengukaare tüdinud abikaasast suitsiidi äärele viidud tütreni. Tema tegelane on ilmselt ka ainus, kellele dramaturgia sellist arengut võimaldab, aga seda üllatavamalt see mõjus. Tagantjärele näib, et äkki ongi tegu geniaalselt orkestreeritud lavateosega, kus psühholoogilises võtmes lahendatud Geraldine tekitab kaastunnet, külla tulnud abielupaar Bill ja Sally edastavad oma ühte mõtet sellise vankumatusega, et omandavad commedia dell’arte stiilis koomika, ning neile kõigile teeb ootamatu vastukäigu peoperemees Bill (Marko Matvere). Matvere omakorda esitles oma tegelast veel täiesti teistsuguse näitlejatehnilise vahendi abil kui ülejäänud – täis energiat ja otse. Selline eelarvamuseta käsitlus sobib ooperile kui žanrile hästi, kuna ka Barber ise ei ole selle suhtes ilmutanud erilist respekti. Osavõtjate valik oli seega tervikuna läinud otse kümnesse.
Dirigent Tõnu Kaljuste mainis kontserdieelses intervjuus lavastusprotsessis välja koorunud tõsiasja, et kolm tegelast neljast ei osanudki bridži mängida.* Seesugune finess jäi kontsertettekandel bridživõhikule muidugi tabamatuks, aga tõepoolest – milleks meile bluff, kui tõeline trump on hoopis mänguoskus?
Sellelt mõttelt avastasin end ka lisaloo ajal, kui kostsid Lady Gaga laulu „Poker Face“ esimesed noodid ning Annely Peebo alustas sundimatult bridžilauale nõjatudes esimest motiivi („Mum-mum-mum-mah!“). Selle numbri puhul oli dramaturgiline ja lavastuslik aspekt viidud täiuseni. Kandvat rolli täitnud Peebo kõrval väärivad esiletõstmist Maria Listra peened koreograafilised lahendused ning episoodiliselt küljeuksele ilmuv tülpinud meesduett, kelle kanda jäi ühe-noodi-meloodia, mis ei lasknud unustada, millise lauluga on tegu. Lady Gaga lugu, mis oleks mõnel muul juhul mõjunud pretensioonikalt, lõi õhtu lõpuks Mustpeade majas vaba, omamoodi lausa süüdimatu atmosfääri. Maleruudus istuvad kuulajad võisid maski varjus mängu jälgides sundimatult naeru pugistada.
Väidetavalt on „Poker Face“ kirjutatud kümne minutiga. Kui selle ajaga on võimalik võita ka üks bridžimäng ja ette kanda ooper, omandab see ajaühik pärast kammerorkestri kontserti uue väärtuse.
* Kersti Inno, TKO sari „Kõrvaring“ neljas kontsert „Kaardimäng“. Delta. – Klassikaraadio 25. II 2021. https://klassikaraadio.err.ee/1608106951/delta-25-veebruaril-kaljuste-korvaring-kellerteater-regilaul-ivi-rausi/1204519