Looduse ja muusika meisterlik ühendus

Kontsert kandis alltekstina hingestatud suhtumist kogu loodusesse, täpsemalt, puude maagilisusse.

FARIŠTAMO ELLER

Kontsert „Child of Tree“ 30. X Arvo Pärdi keskuses. Vambola Krigul (löökpillid, heliobjektid), Tammo Sumera (elektroonika). Kavas John Cage’i „Child of Tree“, Tōru Takemitsu „Rain Tree“ ehk „Vihmapuu“ (Vambola Kriguli seade), Toshio Hosokawa „Sen VI“, Kaija Saariaho „Six Japanese Gardens“ ehk „Kuus Jaapani aeda“.

Laulasmaal Arvo Pärdi keskuses kõlas löökpillimängija Vambola Kriguli maagiliselt mõjuv kontsert „Child of Tree“, kus elektroonikal tegi kaasa Tammo Sumera. Kontserdile eelnes japanoloogi Alari Alliku loeng kõigile huvilistele „Kuidas kõlab ühe käe plaks? Muusikast jaapani kultuuris“.

Kontserdi nimilugu „Child of Tree“ Ameerika heliloojalt ja filosoofilt John Cage’ilt üllatas kõigepealt set up’iga. Kõlasid kaktused, puu, puulehed ja muu. Cage’i tekstid, loengud ja teosed on vaat et kõige enam mõjutanud seda, kuidas tänapäeval muusikat kuulatakse ja mida üldse muusikana mõistetakse. Tal olid muusikateoste loomiseks vahel praegugi imestust tekitavad meetodid, näiteks kasutas ta aleatoorikat ja eba­traditsioonilisi heliobjekte ning eeldas muusikutelt tohutut improviseerimisvõimekust. „Child of Tree“ löökpilli­solistile (1975) on heliloojal kirja pandud käsikirjalise tekstina (avaldatud koos mahatõmbamistega!), mis juba tänu harjumatule visuaalile aitab muusikale ja helidele läheneda tavapärasest teisiti. Partituuris kirjeldab Cage teose ettekannet, öeldes loo pikkuseks kaheksa minutit, kuid täpsustamata näiteks teose vormi või ka traditsioonilises mõistes muusikalist materjali. Esinejal tuleb kasutada „I Chingi“ ehk hiina muistse tekstide kogumiku „Muutuste raamatu“ juhuseoperatsioone, et saada teada, mida mängida. Vaja on (vaid!) kolme münti ning instrumente valides tuleb arvestada, et need oleksid taimset päritolu: kindlasti peab nende hulgas olema kuningleekpuu (Delonix regia) vili ja üks või mitu kaktust.

Kuulaja-vaatajana üllatusin joonistamisheli ja jalgadega tekitatud kuivade värviliste lehtede krabina peale, päris kaktustel tekitatud heli tõi silme ette vihmasabina, liiva maha raputamine mitmesugused tuule helid. Vahepeal silmad sulgedes ja ainult kuulates tekkisid lausa füüsilised aistingud tuulest ja tuule tugevnemisest põhjustatud temperatuuri muutumisest. Nii heli kui ka visuaali poolest oli tähtis puukujuline pill, millel eri helikõrgustel meloodia kõlas. Langeva lehe heli ja kujund tõid silme ette praeguse olukorra looduses, kus inimene vaid võtab andmata midagi tagasi. Teades, kui palju nõudis teose esitamine esinejalt improvisatsiooni, tekib ilmselt nii mõnelgi õigustatud küsimus: kes siis on selle loo autor? Kuulajana pole sel loomulikult mitte mingit tähtsust.

Kontserdi teine teos, Tōru Takemitsu „Vihmapuu“ on palju põnevam, kui teada, mida muusikud on selle esituse ettevalmistamiseks teinud. Lugu on 1981. aastal kirjutatud löökpillitriole, meie kuulsime Vambola Kriguli seade esiettekannet ühele mängijale ja interaktiivsele fonogrammile. Ansamblis mängides on loomulik osata oma osa suurepäraselt, seejuures tuleb teisi partiisid teada nii palju, et oma osa elegantselt mängida. Vambola detailsusaste teose tundmisel hämmastas: ilmselt oli teose solistina esitamiseks tehtud äärmiselt põhjalik ettevalmistus. Peale selle, et valminud oli uus seade, salvestasid ja töötlesid Vambola ja Tammo kogu materjali ette. Märkimisväärne on, et Tammo Sumera lõi ja programmeeris spetsiaalse tarkvara, et Vambola saaks teose üksi ette kanda ja sealjuures määrata reaalajas vormiosade pikkused.

Kuulajana oli minu esimene mõte, et see on väga huvitav viis karaoket teha, kuid tegelikult kujunes esineja ja video vahel üllatav ja kaasahaarav dialoog. Tajus tekkis omamoodi ajaline nihe, sest Vambola mängis ansamblit justkui iseenda minevikuhetkedega. Suur osa muusikalisest materjalist videol oli mängitud läbipaistva otsaga pulkadega – justkui vihmapiiskadega –, mille tõttu tekkis visuaal, kuidas muusika kaudu on võimalik minna vihmapiisa sisse, mille sees omakorda on lõpmatus. Videol nägime ka päris vihmapuud vihmas koos tekstiga: „Teda nimetatakse vihmapuuks, kuna tundub, et ta justkui tekitaks vihmasadu. Kui öösel sajab vihma, siis terve järgmise hommikupooliku tilgub tema rikkalikelt lehtedelt vihmapiisku. Kui teistel puudel kuivavad pärast vihma lehed kiiresti ära, siis vihma­puu – kuna tema lehed, mis pole suuremad kui sõrmeotsad ning kasvavad nii tihedalt koos – laseb vihmapiiskadel oma lehtedesse koguneda. Tõeliselt geniaalne puu!“*

Olles täiesti visuaali lummuses, jahmatas Toshio Hosokawa 1995. aastal loodud teose „Sen VI“ ettekande puhul visuaalse heli kontseptsioon. Kogu loos tundus visuaal olevat heli osa. Igatpidi ringid, täpid ja heliringid justkui vees, õhus ja kauguses, mürsuheliväljad … Helilooja on partituuris mõnd žesti ka kirjeldanud, et helile eelnevat vaikust pingestada. Mulle mõjus see heli laiendamisena, sest ka visuaali võib kuulda helisevana.

Helilooja looming on paljuski inspireeritud jaapani traditsioonilisest muusikast ja kultuurist üldisemalt. Siinkohal tuli meelde Alar Alliku loengu tutvustuses välja toodud zen-õpetaja Hakuini (1686–1769) välja mõeldud ülesanne oma õpilastele: „Ühe käe plaks teeb häält – kuula seda!“ Hosokawa loos on väga teravaid ja järske dünaamilisi muutusi: vahepeal on teos tohutult vaikne, vahel vaid nähtav. Põnevalt ja vabastavalt mõjus see, helile oli lähenetud täiesti teise nurga alt.

Hosokawat ja Saariaho, kelle teos oli kavas järgmisena, seob näiteks see, et nad on täiendanud end Saksamaal Freiburgis Brian Ferneyhough’ ja Klaus Huberi juures.

Kaija Saariaho „Six Japanese Gardens“ ehk „Kuus Jaapani aeda“ (1994) on pühendatud Tōru Takemitsu mälestusele ja on inspireeritud Kyōtos asuvatest aedadest, kus helilooja oli käinud 1993. aasta suvel. Erinevalt kontserdi esimesest teosest, mille partituuris on kirjeldatud pigem protsessi, mistõttu interpreedile on antud meeletu vabadus otsustada, milline lugu lõpuks kuuldavale tuleb, on siin tegemist tavapärase solistile ja eelsalvestatud fonogrammile loodud teosega. Erinevalt „Vihmapuust“, mille jaoks loodi lausa eraldi tarkvara, ei saa esineja siin fonogrammi tõttu loo ajalist kulgu mõjutada. Ainuke esinejale antud vabadus on mõnede instrumentide valik helilooja muusikalise materjali järgi.

Nautisin võimalust näha inimvõimete kõrget taset. Loo alguses liikus heli ühelt pillilt teisele, justkui kõnniks rannas kivilt kivile, taustaks üksinduse müra (fonogramm). Vambola Krigul pidi heli liigutama ja ka dünaamikat muutma kord üht, siis teist kätt kasutades, pulki vahetades ja heli liikumist mitte katkestades. Mõnel teisel on sedalaadi nauding ilmselt siis, kui vaadatakse jalgpalli või tennist, mille n-ö tehnika on teada ja arusaadav. Teose partituuri saateks on Kaija Saariaho öelnud, et Jaapani aedades käies mõtles ta rütmi üle ning teoses need mõtted kõlavadki. Teose vältel muutub rütm järjest keerukamaks. Kuulajana tajusin lugu nõnda, et see jõudis kaosest selgusesse läbi n-ö meeletu andmise, jäädes siiski omamoodi viisakaks. Seepeale küsisin endalt: kas see ongi jaapanlikkus? Polegi nii lihtne täpsemalt kirjeldada loos kõlanud värve, kilinatest-kolinatest kiireid rütme, tormlevat justkui kaarikuga sõitu, sisemist põlemist ja välist kiirust, tõsist-rahulikku kirglikku süvenemist kõrvuti teispoolsusse minekuga ja muusikaga, mis tuli ufolaeva meenutavate taldrikutega justkui kosmosest.

Olen hakanud järjest enam mõtlema sellele, miks just see teos, miks just selline kontserdi ülesehitus, mis inspireeris ja käivitas just neid teoseid ühtekokku siduma. Mida mulle kontserdiga öeldakse? Seekord ma esinejatelt neile küsimustele vastuseid ei saanud, ja ei küsinud ka. Seepärast on mul luksus teha täiesti meelevaldne järeldus, lähtudes vaid iseendast. Elame tohutuid katsumusi täis ajal ning järjest rohkem on inimesi, nende seas ka kunstnikke, kes ei suuda enam mööda vaadata elurikkuse kaost, mida meie ümber iga päev majanduskasvu nimel põhjustatakse. Kahjuks haarab juba peaaegu kogu Eestit metsade kallal toime pandav vägivald. Cage’i „Child of Tree“ kõlas kui nukker metsavaimu lugu ja metsa enda lugulaul. Kontsert kandis minu meelest alltekstina hingestatud suhtumist kogu loodusesse, täpsemalt, puude maagilisusse.

* Kenzaburo Oe „Atama no ii Ame no Ki“ ehk „Geniaalne vihmapuu“.