Laulan üle järvede

Tõnu Kõrvitsa muusika on metsas ritsika- ja konnahäälitsuste vahel kahtlemata leidnud oma õige keskkonna.

MARIA MÖLDER

Tõnu Kõrvitsa loominguga muusika­line metsarännak „Thule mustrid“ 2. VIII Leigo teatrimetsas XXII Leigo järvemuusika festivalil 1. – 3. VIII. Lavastaja Andri Luup, valguslavastajad Indrek Leht ja Tõnu Tamm, näitleja Toomas Täht, tantsija ja koreograaf Anna Kristin McCarthy, Virgo Veldi (saksofon), Ulla Krigul / Kadri Toomoja (orel), keelpillikvartett (Egert Leinsaar, Linda-Anette Verte, Sandra Klimaitė, Theodor Sink), Kammerkoor Helü (dirigent Küllike Joosing).

„Maitsekas“ on vististi esimene meenutus metsarännakult „Thule mustrid“ Leigo suure järve ümber, kus sai kuulda Tõnu Kõrvitsa muusikat ning vaadata selle muusika tõlget kehakeelde. Peeni sõnavõtte sai raskesti hõlmataval alal mängitud suvelavastuse kohta vahest palju, kuid vähehaaval vormusid neiski esmajoones absurdsena näivates liinides loogilised seosed.

Hämmastaval kombel puistati lavastuses ohtralt märksõnu (muusikalised mustrid, isikupärane helikeel jne) ja küsimusi, millele olen Tõnu Kõrvitsa muusikaga seoses mõelnud sageli. Ometi kõlasid need lavastuses tihti kuidagi õõnsalt ja liiga pidulikult. Pigem tagasihoidiku ja introvertse mulje jätva Tõnu Kõrvitsa isiksust ja loomingut on lihtsalt raske seostada pompoosse ülisuurte valgustatud ratastega vankriga või suurte valget värvi õhupallidega, samamoodi nagu need mõjuvad täieliku võõrkehana looduses. Ilmselt on aga tarvis meeles hoida, et Leigo maaliliste järvedega maastik ongi tehislik ja nii tuleb Kõrvitsa muusikagi lavastusega liita kunstlikult, sest muidu jääbki tema kammermuusika järveveel või metsa­katedraalis peegeldumise kogemus saamata. Mis sellest, et ideaalis tahaksin seda kuulata teistmoodi ja päris kindlasti väiksema publikuga, saatjaks vaikus.

See muusika on metsas ritsika- ja konnahäälitsuste vahel kahtlemata leidnud oma õige keskkonna. On põnev jälgida, kuidas Kõrvitsa muusika suhestub loodusega, ühtlasi luuakse improviseeritud muusikat puukingadega ja sellele omakorda vastab metsast tööka rähni toksimine. Edasi sõltub paljuski publikust, kas sellest saab romantiline muusika nautlemine metsavaikuses või kohati pisut piinlik oksapraksumine, taustal tšellohelid. Kas inimene oskab hinnata tšello ja metsa kohtumist või on see talle midagi võõrast, võib-olla koguni pealesunnitut, mis võiks juba rutem mööda saada? Teisalt pääseb muusika võlu mõjule just tavapäratus olukorras ja see risk tasub ära, kui ka ilmneb mõni segav faktor. Kust läheb aga piir muusika võimestamisega looduse, liikumise ja teksti abil ning magususe ja soise sügavuse vahel, kuhu jalg võib ohtlikult kinni jääda?

Lavastaja on justkui vahemees publiku ja looduse vahel: tema määrab, kuidas publik peaks loodust igal ajahetkel tajuma. Ainult et põhivahendiks on ta valinud Tõnu Kõrvitsa muusika – see teeb suurema osa tööst ja seetõttu on tähtis, kuidas on fookusesse seatud muusikat esitavad interpreedid. Kõige paremini saigi lavastuses esile tulla tšellist – ja Theodor Sink mängis pisikesel metsalaval soolopala „Rändaja laul“ nii tundlikult, et pausid ja kaja toitsid rammusalt subliimset kõlakude. Virgo Veldi, kes alustas talle sünnipäevakingiks loodud altsaksofonilugu „Laulan üle merede“ paadis seistes, lõi samuti erilise hetke, kuid lavastus lõhkus selle, sest umbkaudu 300 inimest kutsuti juba loo ajal rännakut jätkama. Ka Ulla Kriguli soolo ja tema duo Virgo Veldiga jäid lavastuses saatemuusikaks – väärinuks enamat, kuid ju ei saanud jalutuskäiku seada iga pala järgi neid tervikuna kuulates.

Muusikud astusid üles paadis, järve kaldal ja väikestel metsalavadel. Enamasti mängiti soololugusid, ka mõned duod ja teosed keelpillikvartetile, lavastuse lõpuosas kõlas koorimuusika. Kas koorimuusika metsa toomine on hea mõte? Nii ja naa. Mõnikord võib-olla tõesti, aga vahel on nii, et kõiki tundeid ei pea verbaliseerima ja sel hetkel oli eelnev meeleolu häälestatud nõnda, et sõnu ei olnud muusikasse sugugi tarvis, ehkki teosed olid mõistagi head ja esituski enam-vähem. Siiski, Tõnu Kõrvits on omandanud väärtusliku oskuse: tal on haruldaselt hea taju, kuidas kirjutada muusikat vastavalt interpreedi isiksuse ja ka koosseisu omapärale ja võimekusele, nii et ka lihtne muusika ei kõla sugugi banaalselt. Seetõttu on mul mõneti kahju, et lavastuse muusika­valikus oli selle asjaolu üht tähtsat tahku eiratud. Paratamatult panid peamiselt tublil tasemel asjaarmastajatele loodud sobilikud koorilaulud, ehkki väga elusas esituses, pärast professionaalsete tipptasemel kammermuusikute etteasteid – mida pealegi toetas Kõrvitsa muusika mõju veelgi ergastav saladuslik õhkkond – õlgu kehitama. Imekaunis harmoonia petab küll sageli ära, kuid kuna puhas kõla on neis lauludes ülitähtis, siis kriipis esitus juba kuulduga võrreldes paratamatult kõrva.

Huvitav on jälgida, kuidas vahel tekib kontserdil selline pühalik õhkkond, et publik ei tule plaksutamise pealegi, seekord aplodeeriti aga ka tsükliliste teoste osade vahepeal rahumeeli ja pikalt, kuigi muusika oli üksnes lavastusliku rännaku osa. Muusikuga jäädi pikalt pausi kuulama vaid Theodor Singi soolot kuulates. Kummalisel kombel jäi ühel hetkel mulje, et delikaatne lavastus, nagu nõuab Tõnu Kõrvitsa muusika, algas, kui intensiivsem kõnnak ja ka kehakinnitus olid läbi saanud. Siis aga ilmnes, et algab hoopis eriti selge formaadiga kontserdi­osa ühel kauni tiigiga ümbritsetud sümpaatsel, suurte pallidega ilmestatud katusealusel metsalaval, kus lavastuslik nüanss oli hoopis kõrvaline, hoolimata sellest et sai näha vägevat tulevärki. See justkui ütleb, et lavastus oli nüüd veelgi teisejärgulisem ja peamine roll oli muusikal, mida lavastus mõnikord harva aitas esile tuua, kuid sagedamini segas nautimast.

Natuke kahju, et Tõnu Kõrvitsa uudisteos „Järvede laul“ keelpillikvartetile oli pärast lavastuse lõppu ühte kavasse kokku pandud Tiit Kikka elektrooniliste ja multiinstrumentaalsete improvisatsioonidega Terry Riley teosel „Half-Wolf Dances Mad in Moonlight“, mille ajal läks metsas suuremaks tule- ja valguspargiga mürgeldamiseks. See oli Kõrvitsa loominguga võrreldes otsekui teisest maailmast, ehkki laval oli tõesti sama keelpillikvartett. Kui enne said muusika ja loodus vähemalt ideeliselt kenasti läbi, siis nüüd algas loodusliku ja kunstliku vahel karm võitlus, kusjuures ka muusika ja valguse võitluses jäi peale valgus (nii tehislik valgus kui ka elav tuli), tühja sest Rileyst ja Kikkast.

Samal nädalavahetusel Märt-Matis Lille „Suidsusannasümfooniat“ jälgides jõudis mulle kohale, mis oli Tõnu Kõrvitsa muusikaga lavastuses Leigol puudu: tõsidust ja sügavat muusikat tasakaalustav kiiks, kerge, kuid stiilne huumor, mis teeks hingamise kergemaks ning olemise pühalikkuse kergemini vastu­võetavaks, kuid mitte labaseks.

Festivalil, mille kuvandi põhiosa seostub loodusega, on 2019. aastal, mil ümberringi suuremad festivalikorraldajad rõhuvad keskkonnasäästlikkusele, pisut kummastav näha toitlustuses täisplastist nõusid ja – veelgi enam – lava ümber arutut metsapõletamist, aga ju on eriti sellisest vaatemängust raske loobuda, kui see on Leigo publikut nii pikalt festivalile toonud ja korraldajatele harjumuspäraseks saanud.

Pakun välja, et Leigo tulevärkki võiks viimaks jõuda XXI sajandisse, aga mõistan ka, et tegu on Leigo talu rahateenimisvahendiga ja noh, show must go on. Igatahes on kahju näha kümnete lõkete ja ulatuslikult põlema pistetud metsaaluse varjus elusloodust suremas. Nii on see Leigol käinud nii kaua kui mäletan: elusloodus on hukkunud ainult meelelahutuse pärast, mitte kellegi suurema ellujäämise nimel. Paralleeli võib tuua tsirkusega: veel mõni aeg tagasi tundus jalgrattaga ringi tiirutav karu normaalne nähtus, tänapäeval on see loomade väärkohtlemisena keelatud. Kas poleks ka metsameelelahutuses aeg teha korrektiive? Leigo peremees võib ilmselt oma maalapil teha, mida soovib, aga milleks siis kirjutada kavaraamatusse publikule sõnum „hoia metsa“, kui festival ise õieti millegagi eeskuju ei näita ning Leigo metsa loomulikust olekust ja sealsetest elukooslustest lugu ei pea?