Kuidas mängida saatanat?

Age Juurika kontsert pakkus palju mõtteainet sellistel igavikulistel teemadel nagu jumalikkus ja saatanlikkus, armastuse võimalikkus ning inimlikkus.

KAI TAAL

Age Juurika klaveriõhtu sarjas „I nagu interpreet“ 9. VI Estonia kontserdisaalis. Age Juurikas (klaver). Kavas Ludwig van Beethoveni, Richard Wagneri (Zoltán Kocsisi transkriptsioon) ja Ferenc Liszti muusika.

Mäletan eredalt esimest korda, kui kuulasin tervikuna läbi Wagneri „Tristani ja Isolde“ – see hingeliselt ja füüsiliselt raputav elamus ei unune. Mida teeb armastus inimestega, mida tehakse armastuse nimel, mida nimetada armastuseks – pole vist muusikateost, kus käsitletaks neid küsimusi kirglikumalt ja mõjuvamalt. Just sel päeval sai minust wagneriaan. Age Juurika sooloõhtul tundus teist kontserdipoolt alustanud Wagneri ooperi „Tristan ja Isolde“ avamäng ungari pianisti Zoltán Kocsisi seades teiste teoste, pikemate ja kaalukamate kõrval tähtsusetum. Kuid tegelikult? Kontsert kui niisugune ei ole midagi sellist, millest on ainult üks õige arusaam – kontserdimulje sõltub kuulaja isikust ja elust. 10. juunil tähistavad kõik pühendunud wagneriaanid „Tristani ja Isolde“ sünnipäeva, sest just sel kuupäeval 1865. aastal toimus Münchenis Wagneri igihalja ooperi esietendus. Kui sel päeval tollest ooperist kõneldakse ja seda kuulatakse, siis on see sama endastmõistetav, et lihavõtted mööduvad „Parsifali“ seltsis. Juurika kontsert leidis aset „Tristani“ sünnipäeva eelõhtul.

I nagu interpreet. Kahtlemata. Eesti keel on rikas keel: kui inglased ütlevad interpreter, siis eestlasele võib see tähendada nii tõlki, tõlkijat kui ka tõlgendajat, millest igaühel on ise tähendus. Muusikas võiks tõlkeks pidada esmakohtumist teosega: interpreet toob kuuldavale võõra loo noodid ning suures osas jäävad teose sügavused veel hoomamata ja tabamata. Valdavalt muusikutest koosnev publik Juurika kontserdil nende lugude tõlget kahtlemata ei vajanud, maailma muusikaliteratuuri kullafondi kuuluvate teoste puhul huvitas tõlgendus, muusiku visioon. I-tähega algavad ka sellised sõnad nagu „intrigeeriv“, „inimlik“, „igavikuline“, „illusoorne“, „idealistlik“, „imposantne“, „intellektuaalne“ ja „intensiivne“, mis kõik iseloomustavad seda õhtut. Tõlgenduse võtme andis intrigeeriv seik, et Juurikas mängis Wagneri-Kocsisi teose ja Liszti sonaadi h-moll attacca. Lisapalana kõlas Skrjabini „Saatanlik poeem“. Liiga irriteeriv, et olla vähetähtis. Wagneril ja Lisztil on loomulikult palju kokkupuutepunkte: Liszt oli Wagneri äi ning suur toetaja, Liszti ja Wagneri ümber koondunud heliloojaid nimetati uueks saksa koolkonnaks ehk Weimari koolkonnaks, nad pooldasid programmilist muusikat ning Wagneri ooperireformi. Kuid mis seob nende heliloojate eespool mainitud teoseid, et oleks põhjendatud selline esmapilgul üsna meelevaldne üheks teoseks sulatamine?

Age Juurikas mängis Beethoveni sonaate lausa saatanliku üleolekuga, väga professionaalselt ja kindlalt. Tema tehniline meisterlikkus, suur kõlajõud, sihikindlus ja jõulisus ning oskus faktuuri ja vormiga töötada on kadestusväärsed.

Piia Ruber

Liszti sonaat h-moll on üks klaveri­literatuuri tähtteoseid. Age Juurikas on kavatekstis tunnistanud: „See hiigel­taies on vist kõige enam mind mõjutanud teos. Õppisin selle ära 15aastaselt. [—] Nüüd, kakskümmend viis aastat hiljem, tunnen, et olen valmis selle päriselt avama!“ See teos ei ole programmiline, kuid mõjutatud Goethe „Faustist“, põhiteemad seostuvad selle kirjandusliku šedöövri tegelastega, omaette muusikalise materjali on Liszt andnud Faustile, Mefistofelesele ja Margaretale. Sonaat on meeleolult üpris pessimistlik, teemad on põimunud ja n-ö teevad koostööd (nagu Faust ja Mefistofeles). On arvatud, et Liszt käsitles Fausti ja Mefistofelest kui ühe inimese kahte mina ning niimoodi mängis nad välja ka Juurikas. Ka armastuse või Margareta teema ei olnud kantud soojusest ega südamlikkusest, vaid jätkas meestegelaste jaheda tundetooniga, kandes endas jääkristalle meenutavat kirgast ja külma ilu. Siinkohal tekib tugev kontrast „Tristanit“ iseloomustava kuuma ja hullumeelselt kirgliku armastusega, kuid normaalsusest (kui üldse saab rääkida normaalsusest armastuses) eemal on need mõlemad. Fausti tegelaskuju kui suurte tõdedeni, elu mõtteni pürgiv tippteadlane, kes kogu aeg otsib ja kahtleb, võib muusikaliselt kirjeldatuna tõesti sarnaneda „Tristani“ pidevalt moduleeriva harmooniaga, kus toonikasse jõudmist lükatakse pidevalt edasi. „Tristanis“ tajume pidevat tunglemist, lahenduse otsimist … ning lahenduseks on pakutud dissonantne akord. Võib öelda, et kogu ooper on nagu hiigelpikk kulgemine a-mollist H-duuri ning, kas juhuslikult või mitte, H-duuri lõpeb ka Liszti sonaat h-moll. Mõlemas teoses on tegemist võlujookide manustamise ja selle hukatusliku mõjuga ning õnnelikku lõppu ei ole kummalgi. Päris sonaadi h-moll lõpus kolm korda kõlav H-duuri akord on tihtipeale mängitud kui kirgastumine, kui lootuskiir, mis lubab lahendust. Juurika variandis jäi valitsema pessimism ning õhku küsimus, kas armastust üldse oligi või oli see pettekujutelm.

Kontserdi esimeses pooles kõlanud Beethoveni teostest ei tasu vahest musta puudlit otsida. Juurikas on kavavalikut kavalehel põhjendanud nii: „Just need kaks teineteisest väga erinevat sonaati on minu erilised lemmikud. [—] Usun, et kuulaja jaoks võib olla põnev jälgida teekonda varasest Beethoveni muusikast hiliseni.“ See muusika oleks pidanud Age Juurika esituses kummardusena Beethovenile kõlama juba rohkem kui aasta tagasi, kuid pandeemia tõttu lükati kontsert mitu korda edasi ja jõudis hilinenud aastapäevakingitusena lavale alles nüüd. Sonaat nr 3 C-duur op. 2 nr 3 on 25aastase Beethoveni elurõõmus teos, ilmselgete Haydni ja Mozarti mõjutustega, virtuoosne ja vaimukas. Beethoveni eelviimane sonaat nr 31 As-duur op. 110 on juba kurdistunud helilooja romantilise klaverikäsitlusega oopus, loodud samal ajal, kui ta töötas selliste suurteoste kallal nagu „Missa solemnis“, üheksas sümfoonia ja „33 variatsiooni Diabelli valsile“. Juurikas mängis need sonaadid lausa saatanliku üleolekuga, väga professionaalselt ja kindlalt. Tema tehniline meisterlikkus, suur kõlajõud, sihikindlus ja jõulisus ning oskus faktuuri ja vormiga töötada on kadestusväärsed. Kogu kontserdikava oli mängitud väga puhtalt, tehnilisi pisivääratusi esines ülivähe. See on üpris haruldane praegusel ajal, kus kõigil interpreetidel on esinemisi palju vähem kui vanasti, ning seesugune enesekindel mäng on juba iseenesest muljetavaldav.

Eestlastel on kuradi kohta selline tore väljend nagu vanatühi. Öeldakse ka, et saatan on jumala puudumine ning et kui inimene suudaks saatanat armastada, siis lakkaks viimane olemast. Mulle meeldib mõttekäik, et kunstiteos on alati targem kui selle looja. Ei valitse helilooja täielikult oma loomeprotsessi ega valitse seda ka interpreet – ja parem ongi. Kas see on tingitud headest või kurjadest jõududest? Kui tähtis on usaldus? Age Juurika kontsert pakkus palju mõtteainet sellistel igavikulistel teemadel nagu jumalikkus ja saatanlikkus meie elus, armastuse võimalikkus ja selle eri kujud ning inimlikkuse koht meie praeguses ajas. Ei maksa ka unustada, et mõnikord on must puudel siiski üksnes must puudel.