Kuidas Dracula sulandus rahvapillidega

Kontserdikava, mida raamisid kaks väga eriilmelist eesti helilooja teost ja mille keskele asetus Vivier’ ja Feldmani muusika, moodustas väga huvitava terviku.

TALVI NURGAMAA

Ansambel U: vana-aasta uue muusika kontsert 29. XII Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone saalis. Ansambel U:: Tarmo Johannes (flööt), Helena Tuuling (klarnet), Merje Roomere (viiul), Levi-Danel Mägila (tšello), Taavi Kerikmäe (klaver) ja Vambola Krigul (löökpillid). Kavas Claude Vivier’, Morton Feldmani, Lepo Sumera ja Sander Saarmetsa muusika.

Ansambel U: traditsiooniline detsembri lõpus toimuv vana-aasta uue muusika kontsert on aastaid olnud sündmus, mida ootan suure huviga. Neil kontsertidel on U: pakkunud oma kuulajaskonnale vahel tagasivaatavalt põnevat kuulamist teostest, mida nad on värskelt juba ette kandnud, kuid üsna tihti on nendel kontsertidel publikule varuks ka midagi väga ootamatut ja üllatavat.

Enne kontserti kavaga tutvudes äratas huvi, kuidas neli esitatavat teost omavahel üldse sobivad ning milliseid akustilisi võimalusi pakub ajaloomuuseumi Suurgildi hoone pretensioonika reverbatsiooniga saal Lepo Sumera, Claude Vivier’, Morton Feldmani ja Sander Saarmetsa loomingu esitamiseks. U: oli meelitanud publiku Suurgildi hoonesse veel vahetult enne aasta lõppu – saal oli täis!

Rahvapillidel kõlas Lepo Sumera „Dracula ja Zombi laps“ muigamapanevalt ehedalt, tämbrilt väga rikkalikult ja värskelt.

Ansambel U:

Seekord oli esimene ja rabavaim üllatus kontserdi avalugu, Lepo Sumera teose „Dracula ja Zombi laps“ katke, mille U: esitas eesti rahvapillidel – seal võis näha mitut tüüpi kannelt, hiiu kannelt, roopille ja sarvepilli. Sumera teos on algselt kirjutatud renessansiajastu pillidele ja elektroonikale. Rahvapillidel kõlas „Dracula ja Zombi laps“ muigama panevalt ehedalt, tämbrilt väga rikkalikult ja värskelt. See oli väga leidlik kombinatsioon! Helisevad kandlehelid, kaeblikud sarve- ja roopillisoolod segunesid sahisevamate ja kähisevamate kõlavärvidega. Meisterlikult kandvate pausidega edasi arendatud muusikaline materjal lisas esitusele teatud pühalikkust, samal ajal kui mõnes sarve- ja roopilli soolos (Tarmo Johannes) oli midagi liigutavalt (taotluslikult) küündimatult nukrat ja ilule pürgivat.

Teisena kõlanud Claude Vivier’ teos „Paramirabo“ oli eelnevale väga suur kontrast. U: tõi oma esituses eredalt esile väga huvitavalt etteaimamatu vormi ja dramaturgia, kohati kõlaliselt homogeense ja kohati vastanduva materjali ning ka üllatuslikult eriilmelised viiuli- (Merje Roomere) ja tšellosoolod (Levi Danel Mägila). Kuigi Suurgildi hoone saalis hägustusid võib-olla just selles teoses mõned kuulajale väärtuslikud detailid, oli ometi huvitav kogeda „Paramirabod“ sellises akustikas, kuna just see Vivier’ teos on spektralismi mõjutustega. Selles saalis kostsid eriti ebamaiselt „Para­mirabosse“ sisse kirjutatud glissando’d, mida mängijad vilistasid. „Paramirabo“ päädib väga aeglaselt kulgeva unelevalt meditatiivse osaga, mis justkui ulatas käe järgmisena kõlanud meditatiivsele Morton Feldmani teosele „Four Instruments“ ehk „Neli instrumenti“.

Viimasena kõlanud Sander Saarmetsa „Confluence“ ehk „Kokkuvalgumine“ eristus nii kõlapildi kui ka helikeele poolest võib-olla isegi kõige rohkem. Seda soodustas elektroonika kasutamine (Taavi Kerikmäe) ja teoses toimus tõepoolest eri tämbrite kokkuvalgumine või sulandumine. Tajusin selles teoses aeglase häälte kuhjumise tulemusena tekkinud kaht suuremat kulminatsiooni, mis katkesid oma tipphetkel. Nende puhul tekkis mul piltlik seos kahe väga palju aeglustatud ja võimendatud ning tagurpidi keeratud heliga. (Justkui kaks atakiga heli oleks tagurpidi keeratud ja mikroskoobi alla võetud.)

Kontserdikava, mida raamisid kaks väga eriilmelist eesti helilooja teost ja mille keskele asetus Vivier’ ja Feldmani muusika, moodustas väga huvitava terviku. Jään põnevusega jälgima U: edasisi tegemisi, et nende rikkaliku uue muusika repertuaari seas näha ka seda, mis saab edasi rahvapillidest.