Kõrvaklappidest varjatud kaamerani

Enamik ettekandeid puudutas idabloki riikide külma sõja aja populaarmuusikat ja nõnda pakuti huvitavaid vaatenurki lähiajaloo muusikaelule.

MARJE INGEL

Rahvusvaheline seminar „Populaarmuusika uurimine ja allikad Põhja- ja Baltimaade piirkonnas“ 26. – 27. aprillil Tallinna ülikoolis ja Maarjamäe lossis. Esinesid Pekka Gronow, Aimar Ventsel, Egge Kulbok-Lattik, Berk Vaher, Dario Martinelli, Hannaliisa Uusma, Tõnis Kahu, Kim Emil Ramstedt, Hans T. Zeiner-Henriksen, Risto Lehiste, Michael Rauhut, Marika Koha, Maarja Merivoo-Parro ja Vaiko Eplik, Kirke Karja ning Tiit Lauk. Korraldasid Eesti Muusikakogude Ühendus, Tallinna ülikooli kultuuriuuringute keskus ja Rahvusvahelise Populaarmuusika Uuringute Assotsiatsiooni Põhjamaade haru.

Tallinna seminaril populaarmuusika uurimisest Põhja- ja Baltimaades oli esinejaid mitmelt maalt ja mitmel teemal, kuid enamik ettekandeid puudutas ühel või teisel moel populaarmuusikat idabloki riikides külma sõja ajal. Hoolimata kattuvast ajajärgust oli teemaring lai ning üldpilt väga kirju. Sestap tundub mõistlik seminarile tagasi vaadata mõningase ajalise distantsiga.

Oli teemasid, mis mulle eestlasena tundusid juba nii tuttavad, et silmapilkset entusiasmi ei sütitanud. Oli ka teemasid, mis teise riigi aktuaalse uurimisvaldkonnana jäid liialt kaugeks ja võõraks ega kõnetanud seetõttu. Sekka sattus isegi selliseid ülesastumisi, mis tekitasid soovi esinejaga vaidlusse astuda. Lõppeks leidus ka üldinimlikul tasandil kõnetanud ettekandeid.

Viimatisse kategooriasse liigitaksin Berk Vaheri kõrvaklappide teemalise mõtiskluse, mis omal moel andis võtme kogu kireva ettekandevaliku mõistmiseks.

Mitteametlikult Stasi heaks tegutsenute motivatsioon oli sageli isiklik kättemaksusoov, seega ei saa kogutud materjale võtta puhta kullana: faktid ja väljamõeldised võivad seal olla tihedalt läbipõimunud. Oma väite kinnituseks luges Michael Rauhut ette ühe tema enda kohta koostatud raporti, kus osa infot vastab tõele, osa mitte.

Kaie Viigipuu

Käesolev kümnend on kõrvaklapikümnend, nentis Vaher. Kõrvaklappide müük on kasvanud, tänavapildis võime näha, et need on laialdaselt kasutusel. Teatavasti saab kõrvaklappide abil end ümbritsevast isoleerida. Nii võib öelda, et terve põlvkond on end mingile lainele häälestanud, sisse lülitanud ja välja langenud (tuned in, turned on and dropped out). Selline helibarjäär võib olla kasulik ja anda turvatunnet. Näitena meenutas Vaher, kuidas ta lapsena üksi kodus olles tundis end julgemalt, kui pani raadio mängima. Tookord ei olnud tal veel kõrva­klappe ja kui olekski olnud, ei oleks ta neid kasutanud, sest turvatunde andis just see, et tuba oli helidega täidetud. Kõrvaklapid tulid mängu hiljem, nendest sai vahend, millega luua kodus oma isiklik eraldatud ruum, sest väikeses korteris ei olnud piisavalt privaatsust.

Teismelisena avasid kõrvaklapid justkui kanali mingisse teise maailma, lääne kultuuriruumi. See ei olnud Vaherile üksnes info saamine, vaid ka eneseavastamine. Kuuldud poplaulud moodustasid tänuväärse helitausta kõikvõimalikele kujutlusmängudele, mis aitasid oma reeglite ja soovide järgi tegelikkust filtreerida ning taasluua.

See üleminekuaeg oli oluline: teismelisena läbi kõrvaklappide uue muusika avastamine ja samal ajal ebaolulise, ebavajaliku, müra või koguni reostusena tajutava blokeerimine oli mingil määral võrreldav muutustega ühiskonnas samal ajajärgul. Kõrvaklappide abil võis kogu välismaailma tõkestada ning arendada oma identiteeti ja iseseisvust, luua endale omaenese (elu) heliriba. Teatud naiivsel-sümboolsel moel oli kõrvaklappide kasutamine (isiklik) iseseisvuse kuulutamine.

Vaheri arvates on sellesarnaseid lugusid tuhandeid. Tema sõnul on need väärt kogumist ja kuulamist, sest jutustavad sellest, kuidas toimusid pere­stroika-ajastul Eestis ja võib-olla ka kogu idablokis mõneti varieeruvad, kuid sarnased sündmused.

Saksa DV riigiarhiivides on populaarmuusikaga seonduvat materjali otsinud Michael Rauhut. Berliini müüri langemiseni olid Stasi (Ministerium für Staatssicherheit), sotsialistliku partei ja massiorganisatsioonide arhiivid suletud, kuid nüüd on neisse pea piiramatu sissepääs. Neis arhiivides puudub eraldi populaarmuusika sektsioon, kuid üht-teist huvitavat on Rauhut suutnud leida kultuuri-, haridus-, noorte-, meedia- ja riikliku julgeoleku poliitika alajaotustest. Omal ajal ideoloogilistel kaalutlustel kogutud ja talletatud info on nüüd saanud ainulaadseks väärtuslikuks materjaliks ning tagantjärele võib Stasit näha hoopis kroonikuna. Kokku oli Stasil 189 000 mitte­ametlikku kaastöölist. Nood olid imbunud kõigisse eluvaldkondadesse, sealhulgas ka omaaegsesse alternatiivmuusika ringkonda, tegutsedes näiteks helimeestena. Vaadeldes Stasi materjale ajastu potentsiaalse kroonikana, rõhutas Rauhut siiski, et mitteametlikult Stasi heaks tegutsenute motivatsioon oli sageli mingi isiklik kättemaksusoov, seega ei saa kogutud materjale võtta puhta kullana: faktid ja väljamõeldised võivad seal olla tihedalt läbipõimunud. Oma väite kinnituseks luges Rauhut ette ühe tema enda kohta koostatud raporti, kus osa infot vastab tõele, osa mitte. Allikakriitilisuse huvides soovitas Rauhut sama sündmuse või inimese kohta otsida mitmesugust arhiivimaterjali, et vasturääkivused tuleksid esile ja paika­pidav osa infost jääks sõelale. Stasi kogutud materjalide väärtuslikkuse tõendamiseks näitas Rauhut 1977. aastal varjatud kaameraga filmitud videolõiku, kus pikajuukselised bluusifännid ehk hipide Ida-Saksa analoogid jalutasid tänaval ja jutlesid. Tänapäeva uurijale pakub huvi, kuidas omaaegsed alternatiivkultuuri esindajad riides käisid ja kus ringi liikusid, sedasorti pisiasju ei pruugi aga tagantjärele keegi mäletada. Just seepärast võib Stasi rolli ja panuse teatud määral ümber hinnata. Võib-olla just ümberhindamise võimaluses peitubki ajaloo ilu.