Kohavaimu kohasus ja kuuekümnese mängulust

Urmas Sisaski mängulust säilib ka tõsiseid ja ülevaid teemasid käsitledes. Isegi suured ja ajaloo rasket kaalu kandvad žanrid ei sunni Sisaskit vormipeenusega üle pingutama.

TAAVI HARK

Share this...
Share on Facebook
Facebook

Kontsert „Urmas Sisask 60“ 28. XI Pärnu kontserdimajas. Marcel Johannes Kits (tšello), Siiri Sisask (vokaal), Tiiu Sisask (klaver), Anu-Mari Uuspõld (sopran), Kaido Välja (viiul), Egmont Välja, Rudolf Välja, Tobias Välja (tšellod), Pärnu Linnaorkester, dirigent Aivo Välja. Kavas Urmas Sisaski teosed, sh tšellokontserdi „Must auk M-87“ op. 161 (2019) ja „Naage sümfoonia“ op. 164 (2020) esiettekanne.

Helilooja Urmas Sisask astus septembris üle oma seitsmenda kümnendi künnise ning see andis mõjuva põhjuse mahukaks autorikontserdiks Tallinnas ja Pärnus. Tänavu pälvis juubilar ka Eesti muusikanõukogu heliloomingupreemia, millega tunnustati Sisaski omanäolist ja kõiksusest inspireeritud loomingut. Urmas Sisaski jätkuva loometuhina tunnistuseks raamisid autorikontserti kaks värsket teost, äsjaste vahele mahtus parajalt paar tsüklit helilooja varasemalt loometeelt. Ettevõtmise mõõt sai selgeks juba esimesest pilgust kavale: loomingulise ainese ulatus sirutub külaproosast kosmoseni.

Õhtu avas sügavat salapära kiirgava pealkirjaga tšellokontsert „Must auk M-87“. Teos on küll üheosaline, ent koosneb arvukatest väiksematest episoodidest, mis osalt ka korduvad ja vahetavad nähtavasti kontrastiprintsiipi järgides üksteist välja. Tšellokontserdis on helilooja püüdnud anda aimu muljeringist, mis tekkis seoses gigantse raadiogalaktika M-87 hiljutise pildistamisega raadioteleskoopide abil. Muljendid, millest kontsert koosneb, mõjuvad mustale augule ja tohutule tumeainele mõeldes üllatavalt helgena.

Tšellist Marcel Johannes Kits seisis silmitsi tavatu soolopartiiga, mis ei paku solistile kuigi heldelt rambivalgust. Orkestratsiooni tihedus, registriline arhitektuur ja soolopartii iseloom tingisid tõiga, et solist taandus ajuti orkestrist eraldamatuks, üheks paljude seas. Kui orkestri mänguhool lasti teose teises pooles raugeda, sündis glissando’dest rikas kõlaväli. Just siis olnuks hiilgav võimalus anda soolotšellole mõned minutid mänguruumi, ent soolopartiis valitses painav vaikuse vaakum kuni teose mõttelise lõpuosani. Kitarri mažoorse arpedžeerimisega algaski finaal, mis lasi moto perpetuo kombel lõputute kordustena kõlada armastusväärsel muusikalisel lühilausel. Mõtet asusid peagi toetama keelpillid, lisandusid delikaatsed puhkpillid. Kulminatsiooniks kõlas juba kummitav meloodiapõim orkestri tutti värvides, seejärel taandus igiliikuv tuum kitarri ja tšello kahekõneks ning vaibus järjest kuni tšellosolisti poogna tardunud peatumiseni.

Sisaski üldilmelt toreda ja ideede poolest põneva tšellokontserdi edasist levikut võib soodustada meeldejääv meloodiajoonis ning eredad orkestrivärvid. Teisalt takistab soleeriva alge nappus selle jõudmist solistide lemmikute hulka. Tšellopartiid vaevab vähesevõitu individuaalsus, puudub muide ka tavakohane soolokadents. Tuumaka sisuga soolopartii, mis sündmuste käiku valitseb, on tõenäoliselt ühe mõjuva instrumentaalkontserdi eeltingimus.

Rahvusvaheliselt tuntakse Urmas Sisaskit enim tema koorimuusika kaudu, mis sel juubelikontserdil jäi viroloogilistel põhjustel hoopis kõlamata. Vokaalmuusika jõudis kiire vangerduse abiga õnneks siiski kavasse. Kuulda sai vokaaltsüklit „Ganymedes“ (1995), mis seisab koos üheksast Marie Underi armastusluuletuse põhjal kirjutatud laulust. Kodumaise soololaulu austajaile on mõnedki neist tekstidest varasemate heliloojate loomingu kaudu tuttavad, näiteks „Tähed“ Lepo Sumera või „Kuis võiksin magada“ Ester Mägi muusikalises kujutuses.

Hoolimata kosmilistest inspiratsiooniallikatest kõlab Urmas Sisaski looming läbivalt maalähedaselt. Fotol on helilooja pianistist tütre Tiiu Sisaskiga.

Gunnar Laak / Eesti Kontsert

Urmas Sisaski tõlgendus Underi lembeluulest mõjus rikkalikult ja köitvalt. Võrdse fantaasiaküllusega on helilooja lähenenud nii muusika horisontaalsele kui ka vertikaalsele olemusele, põnevaid avastusi pakkus harmooniliste teravuste kõrval ka leidlik meloodika. Tsükli seob tervikuks motiiviniidistik, mis eriti selgelt avaldub alguse ja lõpu klaveripartiis. Ei puudu ka ülimalt puhangulised hetked („Rõõmule“, „Õnne ootel“), mille Anu-Mari Uuspõld laulis sugestiivselt saali.

Sopran Anu-Mari Uuspõld näitas end võimeka ja sisuka solistina, kelle laulumaneeri püsitunnused on vokaali selgus, olemise helgus ning intonatsiooni täpsus. Mõnegi laulu puhul soovinuks enam vokaalse värvigamma sügavamaid toone, teisal aga rohkem häälikute ühest allikast tulekut, mis lubaks pikema mõttekaare ühtlasemalt välja joonistada. Jõulise veenvusega kõlasid kõik kulminatsioonid, iseäranis kõrgemas registris. Tõsi, kammerlaulu toomine kontserdisaali on alati risk. Intiimne õhkkond kipub lahustuma, laulja peab enda kõlaliseks kehtestamiseks laulma mõned mõtted üleelusuuruseks. Pärnu kontserdimaja saal näis siiski just parajalt avar ja samal ajal piisavalt tubane, et võib selle kiire kavamuutuse lugeda toredaks õnnestumiseks. Tundliku ja empaatiliselt toetava klaveripartnerina väärib esiletõstmist Tiiu Sisask, kelle mängus avaldus soojalt julgustav kaasaelamine igale fraasile.

Sisaski huvi astronoomia vastu olevat sama vana kui tema tegevus heliloojana – esimesed tähistaevateemalised teosed klaverile sündisid heliloojal juba lapsepõlves improviseerides. Hoolimata kosmilistest inspiratsiooniallikatest kõlab Urmas Sisaski looming läbivalt maalähedaselt: seal valitseb intuitiivne elamuslikkus, mis põhineb ilmekatel ideedel, minimalismisugemetega kordustel, rituaalsel mõtlemisel, vahel kohtame ka sõna parimas mõttes toredalt rahvalikku ütlemislaadi. Sisaski mängulust säilib ka tõsiseid või ülevaid teemasid käsitledes. Isegi suured ja ajaloo rasket kaalu kandvad žanrid (sümfoonia või kontsert) ei sunni Sisaskit mõtteid liialt konstrueerima ega vormipeenusega üle pingutama. Jääb juba iga kuulaja südameasjaks, kas ta peab neid iseloomulikke omadusi puuduseks või plussiks.

Just niisuguse vaba sulega on kirja pandud ka värske „Naage sümfoonia“ (2020), mis on olemuselt midagi kohavaimu kajastuse ja helilooja helilise mälestusteraamatu vahepealset. Nimelt on Naage üks Harjumaal paiknev küla, kus on üles kasvanud hulgaliselt kutselisi muusikuid, eelkõige kahest sugu­võsast – Väljad ja Sisaskid.

Muhe ja rahvalikus toonis episoodide jada on žanrilt pisut ambivalentne. Nimelt asetses orkestri ees solistide grupp, mille moodustasid Väljade perekonna keelpillimängijad. Laval oli ka helilooja ning tema õde Siiri Sisask, käes akordion. Selline asetus viis esmalt mõtted concerto grosso žanrile. Peagi selgus, et orkestri ja soolo­grupi vahekord on lahendatud hoopis teisel moel. Kõige sagedamini sai grupi patriarhina „sõna“ Egmont Välja, kelle tšellomängus kangastus midagi toredalt siirast ja maamehelikku. Kapriisse hooga repliike sisaldas Kaido Välja mängitud viiulipartii. Rudolf ja Tobias Välja tšellol olid pigem truude taustajõudude rollis.

„Naage sümfoonia“ eesriie kerkib reipalt galopeeriva tantsuhooga, millele keerab külapeoliku vindi peale hetkeks tahtlikult määritud vaskpillide toonika-dominant-hüplemine. Järgnevalt rulluvad lahti momendid Naage külas kasvamisest, kus domineerivad lõbusad ja nostalgilised viivud, millele vahelduseks pakutakse tõsisemaid mõttemaastikke. Viimaste seas jäid meelde Siiri Sisaski kaeblikud häälutused, taustal keelpillide glissando’d ja mitmesugused kellakõlad, mis omandasid puhkpillide salapäraste akordide lisandudes hetketi lausa ängistava varjundi. Episoodidel ja mälukatketel põhinev pastoraalne sümfoonia andis Urmas Sisaskile võimaluse mängida välja oma loominguline tugevus ning talle iseomased suundumused. Sisaski muusika on ju oma olemuselt mänguline, filmimuusikale sobiva motiivistiku ja faktuurifantaasiaga. See on ühtaegu „Naage sümfoonia“ tugevus ja nõrkus. Klassikalise kontserdiõhtu sümfooniale määratud ruumi sisukaks täitmiseks jääb muusikaline materjal (ja selle sage ristkasutus) mõneti lahjaks, teisalt pakub Sisaski muusika meie sajandi orkestriteostele valdavalt võõraks jääva võimaluse vilistada kontserdilt lahkudes mõnd meelde sööbinud viisijuppi – ja see ei ole ühele publikuosale kaugeltki tähtsusetu.

On kõigiti kohane ja väärtuslik, et Naage küla genius loci sai Urmas Sisaski vahendusel ühe teose võrra selgemini tajutavaks. Muide, 28. novembri kontserdiga tähistas aastapäeva ka Pärnu kontserdimaja – üks ääretult tähtis muusikalise kohavaimu majakas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht