Keith Emersoni vägev etteaste Tallinnas

Vladislav Reinfeldt

Vladislav Reinfeldt Ülemöödunud reedel esines Tallinnas legendaarne klahvpillimängija Keith Emerson koos oma ansambliga Keith Emerson Band. Enne kõnealuse kontserdi algust klubis Von Überblingen valitses omapärane atmosfäär, mis ühest küljest oli pisut pingeline ja teisest – üsna lahe. Ei julgeks täpselt määratleda, milline pool oli tingitud napi õllevaliku pärast baaris (mis? ainult kaks õllesorti?? you must be kidding!!) ja milline seetõttu, et saali olid kogunenud peaaegu kõik kuulsad eesti muusikud (eeskätt muidugi klahvpillimängijad). Kuid üks oli selge: kõik ootasid eelseisvast kontserdist päris palju, kuna Keith Emersoni puhul on tegemist ju tõeliselt silmapaistva rock-muusikuga, kes lõikas loorbereid juba 70-ndatel, olles legendaarse ansambli Emerson, Lake & Palmer (ELP) üks kolmandik.

Juba nende esimene plaat („Emerson, Lake & Palmer”, ilmunud 1970. aastal) tõi bändile hittloo „Lucky Man”, mis jäi ajalukku ka sellepärast, et sisaldas esmakordselt Moogi-süntesaatori soolot, erinevalt tuhandetest teistest lauludest, kus põhiline soleeriv instrument oli reeglina kitarr.

Ansambli looming tugines laiemas plaanis klassikalise muusika (eriti XX sajandi tõsise muusika, mille suur austaja Emerson on alati olnud) printsiipidele. Omaette kuulsaks said nad ka tänu omapärasele lava-show’le, mille käigus Emerson korraldas tõelisi wrestling match’e oma Hammondi oreliga, nii et muusikapress andis talle epiteedi „hämmondi Jimi Hendrix”. Ka tema arranžeeritud klassikaliste teoste julged rock-adaptatsioonid ei jätnud miljoneid melomaane ükskõikseks.

Ei saa mainimata jätta ka ELP-le eelkäijat, bändi The Nice, kus Keith Emerson näitas esmakordselt maailmale oma valmidust luua ennekuulmatuid klassika ja rock’i „hübriide”, mis panid nii mõnegi tolle aja muusikakriitiku kukalt sügama!

Nüüd kutsus Emerson üle pika aja taas ansambli kokku, et lindistada uut muusikat (septembris ilmub kaua oodatud stuudioalbum) ning uuesti mängida oma ustavatele fännidele ja proge-rock’i sõpradele. Tõsi küll, tema kuulsad kolleegid, trummar Carl Palmer ja basskitarrist/kitarrist/laulja Greg Lake sellest projektist osa ei võtnud, kuna tundub, et omal ajal võimsa ELP masina (1979. aastaks ületas nende plaatide läbimüük 30 miljonit eksemplari) torpedeerinud lahkhelid (eelkõige Emersoni ja Lake’i vahel) olid tekitanud liiga suuri kahjustusi, et asja oleks andnud restaureerida.

Seega on Keith Emersoni uuteks partneriteks kitarrist ja laulja Marc Bonilla, trummar Travis Davis ja bassimees Tony Pia. Täpselt selles koosseisus esines bänd ka Tallinnas, mis oli muide nende väikse Ida-Euroopa tuuri esimene peatus.

Pole ime, et kontserdi kava koosnes enamasti ELP-aegsetest lugudest, kuid kõlas ka paar (lootustandvalt head!) uut. Rütmisektsioon Travis Davise ja Tony Pia näol oli tugev ja täitis oma osa suurepäraselt, kuid mitte just kõige puhtama (kuid väga valju) heli tõttu kõlasid bassipartiid ähmaselt ja see vähendas pisut muusika nautimist. Vähemalt minu puhul oli see nii. Ka trummisoolo oleks võinud tol õhtul ära jääda: tehniliselt küll muljetavaldav, kuid sisu poolest siiski igavavõitu.

Mind isiklikult üllatas ansambli frontman Marc Bonilla. Tema hääl pole nii ainulaadne nagu Greg Lake’il, kuid ta esitas kõik Lake’i poolt kuulsaks lauldud laulud veenvalt ja puhtalt. Ka tema kitarrivaldamine oli pigem virtuoosne ja heavy-toon lisas metalset värvi vanematele lugudele, mis varem ju ei sisaldanudki elektrikitarri partiisid.

Kuid loomulikult olid selle kontserdi tõelised staarid Keith Emerson ja tema klahvpillide keskne, intensiivne, väljakutsuv ja jõuline muusika. Maestrol olid kaasas mõned päris haruldased pillid, näiteks theremin ja mitte vähem legendaarne Moog Modular System. Kasutamata ei jäänud ükski, isegi kohalik valge klaver: sellel esitas Keith Emerson ühe soleeriva kompositsiooni ja saatis Marc Bonillat (kui ma ei eksi) laulu „From the Beginning” esitamise ajal.

Moog Modular System’i „sein” oli laval pilkupüüdlev ja justkui ulmefilmist pärit ehitis, kuid see polnud tema ainus väärtus. Põrand värises iga kord, kui Emerson puudutas pilli klahve – nii võimsad on selle „monstrumsüntesaatori” ostsillaatorid! Ühe pikema soolo ajal pidin minema kaugemale, lava eest ära, et anda kõrvadele pisut puhkust ning kontrollida, et ega nendest ometi verd ei jookse! Muide, rahvast oli palju, kuid mitte liiga palju, nii et ringi sai liikuda küll.

Tuntud ELP lugudest, mis tulid esitamisele, võiks veel mainida järgmisi: „Karn Evil 9” („1st Impression – Part 2”, plaadilt „Brain Salad Surgery”), „Tarkus” ja „Bithces Crystal” („Tarkus”), täiesti uues arranžeeringus „Lucky Man”, „The Barbarian”, „Touch and Go” (plaadilt „Emerson Lake & Powell”, ainukese albumi pealt, kus Carl Palmerit asendas trummitoolil varalahkunud Cozy Powell), „Hoedown” („Trilogy”), ning lisaloona „Nutrocker” („Pictures at an Exhibition”). Ei puudunud ka „traditsioonilised” klassikalise muusika töötlused: fragment Sergei Prokofjevi balletist „Romeo ja Julia” (see ilmus 1992. aasta plaadil „Black Moon”) ning adaptatsioon rock-ansamblile argentina helilooja Alberto Ginastera klaveripalast „Malambo” (tulevaselt Keith Emerson Bandi debüütalbumilt).

Kahjuks (või õnneks) ei toimunud kuulsat duelli maestro ja Hammondi-oreli vahel. Selleks on kaks põhjust: üks nendest kindlasti see, et ükskord läks kontserdi ajal Bostonis pill, mida Keith Emerson väänas ja veeretas mööda lava, põlema (arvatavasti elektrilühise tõttu). Tema enda sõnade järgi: kui põleng oleks alanud siis, kui ta lamas oreli all (mõnikord sai Hammond Emersonist jagu!), oleks ta elusana kremeeritud. Pärast toda juhtumit ei kipu ta arusaadavatel põhjustel enam eriti sääraseid „võitlusstseene” esitama.

Teine põhjus on märksa proosalisem. ELP kuldaeg, kui nad esinesid suurtel lavadel ja staadionidel, on pöördumatult möödas ning praegustes esinemiskohtades pole lihtsalt piisavalt ruumi, et niisugust tsirkust teha.

Kuid ka ilma kurikuulsa „kakluseta” muusikariistadega oli see üks vägev etteaste, mis jääb küll kauaks meelde.