Keeruliseks osutunud lihtsus

Riho Esko Maimets annab helidele olemiseks aega. Ta oskab üürikestel helidel peatuda ning neist võimalikult palju kätte saada.

MEETA MOROZOV

Riho Esko Maimetsa doktorikontsert „Fantaasia“ 17. IX Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis. Arete Kerge (sopran), Mari Poll (viiul), Henry-David Varema (tšello), Mihkel Poll (klaver), klaveriduo Maila Laidna – Tiiu Sisask. Kavas Riho Esko Maimetsa „Neli Enno laulu“, „Fantaasia“ sooloklaverile (esiettekanne), „sinikõrgustele“ kahele klaverile, „Kolm mõtisklust“ klaveritriole (Eesti esiettekanne) ja „Neli klaveripala“ (esiettekanne).

Vahel võib muusikaeliidi kitsalt orbiidilt väljaspool asuvatelt kuulda hädaldamist, et nüüdisaegne helilooming on raskesti mõistetav ja liialt keerukas – milleks sellist muusikat üldse luua? Riho Esko Maimetsa uudislooming, mis kõlas helilooja doktorikontserdil, potentsiaalset nurinat põhjustavasse kategooriasse kahtlemata ei kuulu. Esimene kohtumine uue muusikaga oli korraldatud niivõrd lihtsaks ja mõistetavaks, et katsumuste ja aju ragistamisega harjunud kuulaja võis tundmatute teostega tutvudes aeg-ajalt isegi igavlema hakata ning uue avastamisega kaasnevast naudingust ja intellektuaalsest kõdist kippus veidi puudu jääma.

Helilooja sissejuhatus andis selgelt kätte lõngaotsa, kust otsast võiks tema muusikat hakata lahti harutama. Helitööde komponeerimise ajendeid ja tagamaid avades selgitas autor nii mõndagi oma maailmavaate, eelistuste ja muusikakäsitluse kohta. Kui vahel otsustab helilooja jätta kuulaja täiesti üksipäini terra incognita’t avastama, siis Maimets oli publiku uutel muusikalistel radadel turvaliseks rändamiseks varustanud piisavate juhtnööride ja teeviitadega ning peab ütlema, et tema muusika laskis endale väga kergelt ligi. Ühelt poolt teeb teostega suhestumise hõlpsamaks ja kergemaks, kui tunnistada tõsiasja, et lugude loomisel on omad lood, ja nende avalik jagamine on ka kunsti osa. Teisalt tabasin end aga mõttelt, et vahel tahaksin muusikat kuulata pigem puhta lehena.

Nagu helilooja kõneldes ka vihjas, tegeleb ta oma muusikas inimese sisemiste protsessidega, sügaval peidus olevate tundemaastikega, on vaieldamatult tugeva tunnetusega ja vaatab sissepoole. Tema teostes ei deklareerita valju häälega, mis on õige või vale, ega esitata tugevaid väiteid. Pigem pakuvad need oma survestamata tasase ja lihtsa kohalolekuga võimalust jagatud helimaailma kaudu meditatiivsetest inimhinge mõtisklustest osa saada. Lihtsus ja tagasihoidlikkus peegeldub nii teoste pretensioonitutest pealkirjadest kui ka minimaalsete võtetega koostatud kavast.

Kui vahel otsustab helilooja jätta kuulaja täiesti üksipäini terra incognita’t avastama, siis Riho Esko Maimets oli publiku varustanud piisavate juhtnööride ja teeviitadega.

Edyth Raamat

Erinevalt sellisest nüüdismuusikast, mis sageli osutub kuulajale kõvaks pähkliks ja vahel isegi üle jõu käivaks vastaseks, on Maimetsa helikeel tõeliselt kuulajasõbralik. Heakõlalisus, tihti­peale hõre ja läbipaistev faktuur, aja väärtustamine – kõik see teeb muusika vastuvõtmise lihtsaks. Maimets annab helidele olemiseks aega ja seeläbi ka kuulajale aega nendest osa saamiseks. Nii efemeerne kui see muusikakunst ka ei ole, oskab helilooja üürikestel helidel peatuda ning neist võimalikult palju kätte saada. Mitmel korral, näiteks teose „sinikõrgustele“ lõpus, täheldasin, et kuulan teadlikult kahe klaveri lõpu­akordide pikka kumisevat kaja ning see kõlaline kogemus omandab teoses uue, sügavama tähenduse.

Maimetsale omane muusikaline käekiri sai kiiresti äratuntavaks. Juba teise teose kõlamise ajal oli selge, et helilooja armastab oma muusikas sillerdavaid arpedžosid, korduvaid meloodilisi käike, kõrget registrit, selget intervallikat ning mingil määral staatilist, hetkes olemise seisundit. Vahelduv rütmika, klastrid, tempomuutused ja dünaamilised lainetused loovad impressionistliku ja mõneti romantilise mulje ning soodustavad voolava, ajavälise olemise tekkimist. Seda õrnust ja hõljumist tasakaalustavad ja toovad maa peale tagasi harvad karakteersed madalad bassinoodid. Samas ei valitse staatika igavesti: nii Mihkel Pollile pühendatud „Fantaasias“ kui ka klaveriduole loodud teoses „sinikõrgustele“ esines liikuvamaid ja intensiivsemaid osi, kus klaver sai kõlada täisvõimsusel ning kus kujutlusvõimes valitsev unelemine ja unistamine justkui põrkus taas maapealse elu kriipiva reaalsuse ja ebatäiuslikkusest tuleneva valuga.

„sinikõrgustele“, mis oli ka tänavuse LHV Au-tasu nominent, on tänuväärne lisandus klaveriduode repertuaari. Õrna sisemiste kõrguste poole püüdlemise realiseeris klaveriduo Tiiu Sisask ja Maila Laidna väga nüansirikkalt ja fili­graanselt, iga noot oli nagu kuldkandikul ette kantud. Helilooja äratuntava käekirja – milles ei ole iseenesest midagi halba – ja sarnase kõlamaailma tõttu sulandus aga teos eelnevalt kõlanud „Fantaasiaga“ mingil hetkel üheks ebamääraseks massiks. Kui olin peaaegu valmis tegema oma peas halastamatu otsuse, et muusika on liiga ühetaoline ja etteaimatav, suutis helilooja mind õnneks siiski üllatada ning anda teosele teistest eristuva identiteedi. Hapra ja õhkõrna alguse vastanduseks tuli lõpuosas äkki robustne, klaveri suhtes peaaegu vägivaldne ennastunustav, tervet klaviatuuri hõlmav trummeldamine, mis kinkis teosele efektse lõpu.

Seni on Maimets endale südame­lähedase vokaalmuusika puhul piirdunud peamiselt kooriteoste kirjutamisega. Nii on laulutsükkel „Neli Enno laulu“ häälele ja klaverile üks esimesi pääsukesi vokaalkammermuusika vallas. Kuna mulle väga meeldivad muusikasse seatud eesti autorite tekstid, siis ootasin, et laulutsüklist kujuneb mulle kontserdi kõrghetk. Paraku valmistas see teos ainukesena hoopis pettumuse. Olen seisukohal, et kui juba kasutada teksti, siis peab see selgelt ja mõistetavalt kostma ning selle esimene eeldus on elementaarne foneetiline arusaadavus. Kahjuks ei jõudnud mulle laule kuulates Enno luule sisu eriti kohale. Pidin korralikult pingutama, et mõista, millised eestikeelsed sõnad parasjagu kõlavad ja mis fraase need moodustavad. Ühekordsel kuulamisel jäi veidi selgusetuks, kas tegu oli konkreetses esituses, mis oleks võinud olla kindlasti õnnestunum, või oli osaliselt põhjus ka kuidagi ebamugavalt komponeeritud häälepartiis, mis raskendas selget hääldust. Arete Kerge on kahtlemata võimekas ja tal on ilus hääl, ent selle tsükli puhul oleks võinud valida laulude lihtsale iseloomule kohasema tämbri. Peale selle segas kohati ebapuhas intonatsioon pikkadel nootidel. Kompositsioonilises mõttes jättis aga tsükkel üsna sümpaatse mulje, eriti meeldis mulle harmoonia kasutus viimases laulus „Kui suri lill …“.

Kontserdi teine pool jätkus algul kehtestatud meeleoluga ning repriisina oli esile toodud mõtisklemise ja süüvimise ilu. Neljas koroonaajal loodud klaveripalas on siirust, teatud helget lapsemeelsust ja lihtsat kaunidust, mis pani kuulama ja kaasa unistama. Psalmis (esimene osa) võis aimata teatud rahvaviisilikkust, mis oli helilooja käsitluses vormunud värskelt mõjuvaks palveks. Mihkel Polli esitus oli hoolikas ja täpne, ometi jäi mulje, et pianist võttis pigem vahendaja kui aktiivse kaaslooja rolli, hoidudes tugevast tõlgendusest. Kolmes mõtiskluses klaveritriole tõusid esile Henry-David Varema veenvalt esitatud pikad lüürilised meloodialiinid tšellopartiis ning juba tuttava käekirjaga klaveripartii. Kogu kirjeldatud ilu juures kippus ometigi viimase osa ajal kuulajana kontsentratsioon hajuma ning tekkisid väsimusilmingud, kuna muusikaline materjal oli sarnane ja ühetaolisuse mulje hakkas vargsi ligi hiilima. Küllap ongi autorikontserdi suur proovikivi publikut lõpuni uudishimuliku ja aktiivsena hoida.

Kontserdimuljeid summeerida püüdes kerkib pinnale tunne, et lihtne suhestumine kuuldud teostega tundus algul väga tore, aga lõpuks väsitas ka. Oleks tahtnud koguda rohkem mõtte­ainet, et mind kuulajana pandaks rohkem proovile, isegi irriteeritaks, provotseeritaks veidi. Aga võib-olla peabki vahel tegema teistpidi pingutuse ja taasavastama lihtsuses peituvat võlu, mis ei nõuagi suurt enda panust?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht