Kas sa ka tead, millest ilma jäid?

Leelo Kõlar

EIL i 10. hooaja avakontsert „Viiuldajad ja pühendused”: Sigrid Kuulmann-Martin ja Marko Martin 13. X Mustpeade majas, Kammermuusika mammutkontsert 14. X samas, organistide galakontsert 15. X Niguliste kirikus ning parimate pianistide kontsert „Tallinna Muusikakeskkool 50” Eestile esindusklaveri ostmise toetuseks 16. X Estonia kontserdisaalis. Muidugi, sa ei võigi teada, sest sind ei olnud sellel festivalil näha. Sa ei teinud targasti, kui ei tulnud kuulama vaheldusrikast ja sisukalt esitatud kammermuusikat. Sa ei tea, et avakontserdil mängiti Fritz Kreisleri ja Eugène Ysaÿe nime ümber keerlevaid teoseid – ilusat Ysaÿe soolosonaati nr 4 op. 27, mis eriti kütkestavalt esitatud. Kus sa siis olid? Kas ilm oli kontserdile tulekuks liig tuuline ja vihmane? Su tool oli tühi ja sa ei kuulnud César Francki Sonaati, kus on nii palju armastust, kurbust, õrnust ja kirge, et võiks nende helide sisse lausa ära sulada.

Järgmisel päeval sind jälle ei olnud. Sa jäid veel rohkemast ilma, sest seekord oli kahes saalis mammutkontsert, mis kestis neli väga huvitavat tundi. Nii ulatuslikust väärtkontserdist ei ole võimalik üksikasjalikult rääkida, aga võib siiski tõdeda, et meil on väga häid puhkpilli- ja klavessiinimängijaid. Näiteks Virgo Veldi, kes esitas oma saksofonil koos Ralf Taaliga eredalt ja meisterlikult Alfred Desenclos’ „Prélude, Cadence et Finale”. Kui me pärast mängu vestlesime, ütles Veldi, et tal on alati Taaliga väga hea klapp ja et ta mängib meelsasti uut muusikat. Tal on ka eriline lemmikteos – Galina Grigorjeva „Palve”, mida ta on esitanud orkestriga. Talle meeldibki väga mängida orkestriga, mida kahjuks ei juhtu sageli. Veldi ütles enesel olevat hea kontakti Tõnu Kõrvitsaga, kes on talle teoseid kirjutanud ja teeb seda lähiajal jälle. Veldil on käsil mitu liini: ansambel SaxEst, millega anti sellel aastal kaks kontserti Norras, teised ansamblid kas oreliga, harfiga vm, samuti popjazz-kooslused. Veldil on unistus – mängida täissaalile! Kuidas saab saali täis, kui sinutaolised ei tule?

Sa ei kuulnud meie lauljaid Iris Oja, kes koos Kadri-Ann Sumeraga esitas Lepo Sumera ja Sergei Rahmaninovi muusikat, Pille Lille esitamas soojalt ja südamlikult Urmas Sisaski laule Piia Paemurru peenetundelisel klaverisaatel. Ja sa ei kuulnud õhtu suurüllatust – Pirjo Püvi! Teame, et tema tähelend sai alguse Pärnus Klaudia Taevi laulukonkursist ja praegu on ta Vanemuise teatri solist. Temaga tuli jutuks, et tal seisab ees sõit Kanadasse, kus tuleb neljal järjestikusel päeval esineda galakontsertidel. Väga erutav ja põnev. Pirjo Püvi artistlik esinemine oli kaunikõlaline ja väljendusrikas, ta esitas koos Imbi ja Raivo Tarumiga XVII sajandi muusikat. Üllatuslikult sobitusid barokktrompet ja vokaal oivaliselt, Püvi kõrge hääl helises eriliselt. Ta ütles enese ootavat palju esinemisi, küll orkestri, küll koori solistina. Tema unistuseks on laulda koloratuuri repertuaari.

Kahju on, et sa ei kuulnud huvitavat ansamblit nimega Una Corda: klavessiin, harf ja kannel, vastavalt Ene Nael, Liis Viira ja Kristi Mühling. Sündis väga omapärane kõlakombinatsioon, kus mõnikord esines klavessiin lausa löökpillina. Sealjuures oli selles koosluses täiesti olemas ka meloodiline joon, kuigi neilt pillidelt seda nagu ei ootakski.

Mühlinguga vesteldes selgus, et kandlemängijana on ta hästi hõivatud esinemistega küll ansamblites Resonabilis ja Una Corda, küll orkestri ees. Ta armastab aktiivselt tegeleda eesti heliloojate uudisloominguga, kusjuures heliloojatega tuleb vahetevahel kandle mängutehniliste võimaluste osas ka koostööd teha. Temalgi on unistus – tuleks ometi paar esinemisvaba nädalat!

Seekordne mammutkontsert lõppes Ludvig van Beethoveni Trioga op. 11 B-duur Toomas Vavilovi, Marius Järvi ja Lea Leiteni esituses, mis pani väärika punkti kogu õhtule.

Festivali raames toimus ka organistide galakontsert väga mitmete ansamblitega. Loodan, et käisid Niguliste kirikus seda head orelimuusikat kuulamas, et sul kujuneks festivalist vähemalt osalinegi mulje, sest järgmise päeva pianistide galakontserdil sind ju jälle ei olnud. Küll aga olid sa sinna õnneks kuulama saatnud ohtralt sõpru ja saal oli neid peaaegu täis. See kontsert oli välja kuulutatud „parimate pianistide kontserdina Eestile esindusklaveri ostmise toetuseks”. Kuidas sulle meeldib, kui keegi tuleb esinema ja tal on silt küljes „parim pianist”? See oleks nagu pääsukese märk toidukaupluses. Sa võiksid teada, kes on need parimad: Peep Lassmann, Age Juurikas, Mihkel Poll, Kai Ratassepp – Mati Mikalai, Sten Lassmann, Marko Martin, Ralf Taal, Lauri Väinmaa, Rein Rannap – Mihkel Mattisen. Tore, aga kas need ülejäänud, kes seekord ei esinenud, on siis halvemad nagu Ivari Ilja, Kalle Randalu, Irina Zahharenkova, Aleksandra Juozapenaitė-Eesmaa, Tanel Joamets, Vardo Rumessen, Hando Nahkur, Ave Kruup, Hanna Heinmaa jt?

Olgu nende paremate ja halvematega lugu nagu on, aga parimad mängivad absoluutselt kõik väga hästi klaverit, esinevad kindlalt ning mõttekalt. Ah, sa ju ei kuulnud … Seekord jäid sa ilma hurmavast ja salapärasest kõlade mängust Olivier Messiaeni teoses „Jeesuse suudlus”, sisemise kirega mängitud Isaac Albénize palast „La Vega”, kujundi- ja kõlarikkast Frédéric Chopini Ballaadist f-moll, teravmeelsest Arvo Pärdi Sonatiinist nr 2, säravast värvimängust Maurice Raveli Valsis kahele klaverile, mõttevärsketest Heino Elleri paladest. Ja veel – mitmeid ilusaid Schuberteid oli kuulda. Niisugune kolmetunnine pianistide paraad võimaldab kuulajal otsustada, kelle kontserdile edaspidigi minna, kui mäng erilist mõju avaldas. Iseasi, mis mulje saab lühike 15minutine esinemine üldse jätta. Kui pead end muusikainimeseks, oleksid võinud kontserdile tulla vähemalt kolleege moraalselt toetamagi. Kui sa aga muusikainimene ei ole, oleksid kindlasti saanud ainulaadse ülevaate ja muusikalise elamuse.

Selle mitmekesistest kavadest tulvil mahuka ja hästi organiseeritud festivali kokkuvõtteks võib küll rahulikult ütelda, et meil on rikkalik valik isikupäraseid arvestataval tasemel üksikesinejaid ja kooslusi, kes võivad interpreetide liitu väärikalt esindada ükskõik millal ja ükskõik kus. Kõige hea juures võib tahta meie muusikute esinemisele morni akadeemilisuse asemel rohkem artistlikku vabadust, löövust, nakatavust ja särasilmset pakkudatahtmist. Jääb vaid korraldada rohkem kontserte ka väljaspool Tallinna – teistes Eestimaa linnades ja kaugemalgi. Kui rääkida muusikakeskkooli 50. tegevusaasta valguses, siis sobib lugeda kooli direktori Timo Steineri mõttetera kontserdi kavalehelt: „Mõeldes täna üles astuvatele pianistidele, võib kindel olla, et ka igavust ei maksa klaveritel karta. Akadeemilistest traditsioonidest on võrsunud omanäolised, julged ja karismaatilised kunstnikud, kes innustavad oma musitseerimisega mõtestatumale ja sügavamale maailmanägemisele nii publikut kui ka nooremaid, alles kooliklaveritel harjutavaid kunstnikuselle”.

Aga nüüd läheb jutt päris tõsiseks. On oluline märk, mis seostub otseselt selle festivaliga. Eesti Kontserdi klaverihäälestaja Ants Saluraid on avaldanud mõtte, mis kirjas ka kontserdi kavalehel: „Kümme aastat tagasi tellis Eesti Kontsert kontserdisaali Steinway klaverile Soomest hooldaja, kes omab Steinway akadeemia litsentsi, too spetsialist hindas meie esinduspilli kümnepallisüsteemis hindega 7. Eelmise aasta rahvusvahelisel klaverifestivalil leidsid välismaised pianistid, et klaver väärib hinnet 5”. Kas sa teadsid seda? Siinkohal ei ole mõtet järjekordselt üle rääkida Tiina Mattiseni, Rein Rannapi ja Marko Martini põhjalikke selgitusi raadios, TVs, ajakirjanduses ja festivali kavalehel meie esindusklaveri olukorra ja uue vajaduse kohta.

Tuleb korrata peamist. Ja see on eriti sinule teadmiseks! Eesti Interpreetide Liit alustab rahakogumist Eestile uue esindusklaveri ostuks. Loodame fondide, firmade ja jõukate inimeste peale, kellel on kutsumust kultuurimetseenluseks. Annetada võib Eesti Interpreetide Liidu arvele 10220004474017 (SEB ), selgituseks: Klaverifond. SUL ON SEE VÕIMA LUS!