Kas itkuline või pilliline?

Nukrust on igal pool ja see pole hea ega halb. Sellega tuleb õppida elama. Paratamatusega leppimist on kajastanud ka Tormis „Eesti ballaadides“.

GREGOR KULLA

Veljo Tormise „Eesti ballaadid“ 28. I Vanemuise kontserdimajas. Stsenaariumi koostanud Lea Tormis, tekstid seadnud Ülo Tedre, valguskunstnik Priidu Adlas. Solistid Pirjo Jonas, Karmen Puis, Rasmus Kull, Simo Breede, Katrin Kapinus, Eve Kivisaar, Siiri Koodres, Helen Hansberg, Helen Nõmm, Lembi-Liis Ebre, Kristiina Hovi, Grete Oolberg, Oliver Timmusk jt. Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester, dirigent Risto Joost, koormeister Piret Talts.

„Tormise muusika ei tööta taieldes hästi. Selle jaoks peab olema väga kõrge­tasemeline esitus – siis on ta kaunis ja siis on ta ilus. Pooletoobiline ettekanne seda muusikat kauniks ei tee. Seda peab palju harjutama ja lihvima, et ta kauniks saaks.“ Nii kostis Tõnu Kaljuste enne Veljo Tormise 80. sünnipäeva puhust kantaat-balleti „Eesti ballaadid“ kontsert­ettekannet Noblessneri valukojas.

Usun, et Eesti Kontserdi ja Vanemuise teatri iha saali täismahutavus tagada oli suur, sest helilooja tuntus on nüüdseks haaranud ka harrastuskuulaja ning kultuurikodade kukkur eeldatavasti juba karjub taskuraha järele. Sõnapaaril „hajutatud täissaal“ on minu sõnaraamatus juba peaaegu aasta kandev koht: piletid on küll vist välja müüdud, kuid saalis haigutavad tühjad pingiread. Turvalisusmeetmed süvendavad sümfoonilise muusika muidu kitsast intiimsust veelgi. Eesti talve südames ja riigi kultuurielu kohal rippuva Damoklese mõõga ajajärgul mõjus 1980. aasta XXII suveolümpiamängude kultuuri­programmi jaoks lavastatud „Eesti ballaadid“ kui Tartu tänavajää alt välja sulanud turvaline teekivi – või asfalt. See tõi irratsionaalselt meelde rohelisema muru ja sinisema taeva, kuigi mul ei saa tollest ajast mälestusi olla.

Hurda ja teiste eesti rahvalaulude kogumikest kokku korjatud tekstid, mida ehib vastuoluliselt romantiline määratlus „ballaadid“¹, toovad kuulajani kuus arhetüüpset lugu, mille keskmes on naine oma patriarhaadiaegses sünnitajarollis. Teos on korrastatud eeskujulike vormielementide ja sümfooniliste arendusvõtetega. Märgatavaim neist on teost raamiv rahvalaul „Tütred lindudeks“, kust on pärit ka suurteost sisse juhatav saatusemotiiv. Vaid sellele tuginedes on helilooja kasvatanud välja ligi kahetunnise nn kantaadi. Neljas läbivas epigraafis väntab moraali ema tegelaskuju, kes esimesel kahel korral meenutab tütardele, et pole sugugi kindel, kas nad üldse mehele saavad: „Kas tuleb elu itkuline / või saab pidu pilliline“. Muidu kiretuid runolaule saadavad olukorda dramatiseerivad ja illustreerivad kõlakujundid ning orkestraalne pingestatus.

Võib-olla on kohatu võrrelda Tormise eluteost teekivi või asfaldiga, kuid las ta siis olla kohatu – austusega suhtun mõlemasse. Nendest hõnguv mõistusega haaramatus tuleneb minu ajukeemia paradoksaalsusest: turvatunne ja nostalgiline või perspektiivikas pilk seguneb vere ja nõutusega. Üks tajutu on justkui spektri ühes, teine teises otsas. Vanemuise jõudude ettekannet kuulates keskendusin muusikale, sest sõna, nagu pea iga vokaalteose ettekande puhul, läheb tihtipeale kaduma. Pealegi on keeruline oma tähelepanu hoida peaaegu kaks tundi kestval pideval „seletamisel“, kui taustal kostev muusika on oma orkestreeringult (ja esituselt) sõnulseletamatult koloriitne. Kodus kuuldu üle mõtteid mõlgutades – seniajani kergelt joobnud seisundis – keskendusin Ülo Tedre koostatud „ballaadide“ tekstidele. Instrumentaalmuusikat ja laulu eraldi vaadeldes jõudsin kaheharulisele tee­otsale. Kohati isegi karmi sõna illustreerib õhuline ja ilus (selle universaalses tähenduses) helitaust. Mõlemat tajudes võiks jäädagi langema koduteele jäävasse sopa-lopa-auku. Muudkui kukud ja upud, sest need kaks (väga) mahukat aspekti justkui kutsuvad minaga piike murdma. Nüüd juba ristteel paiknemise aim, mida pingestab krõbe tuisuiil ja raksatus, kui kõrval seisva männi oksalt sahiseb alla paks lumetekk. Võiksid ju valida teelahkme, aga ei pea (kangesti tahad!). Rahutu stabiilsus, sest tahad midagi teha, midagi vaadata. Tead, et igas lahknemiskohas vahib vastu tupik, juhul kui end valima sunnid. Omamoodi meditatsioon – rahu leidmine rahutust, rituaal –, mida Tormise muusika ka suuresti on.

Solistid, kes pigemini jutustasid publikule lugu kui laulsid nii, nagu nõuab klassikaline häälekool, mõjusid ehtsa ja kütkestavana. Fotol Kristiina Hovi ja Lembi-Liis Ebre.

Gunnar Laak / Eesti Kontsert

Või hüpnoos. Saalis istudes kerkisid mulle pähe napakavõitu paralleelid: Stravinski „Kevadpühitsus“, Volkonski „Carmen“ ja afromõjutustega tänavatants. Nendes kõigis on miskit, mis iseloomustab „Ballaade“. „Kevadpühitsuse“ sisu tugineb niisamuti (vene) folkloorile, olgugi et sõna sellesse balletti ei kuulu. Paide teatri ja Musta Kasti hiljutisel koostööprojektil oli camp’ilikke tahke ning see mõjus minule kuulajana nagu lavastatud vabavärss. „Carmen“ ehmatas, liigutas ja sakutas – sakutas puusi nõksutama, kuid märksa teistmoodi kui afromõjutustega tänavatantsus. Selles äärmiselt eklektilises liikumises leidsin end Vanemuise sümfooniaorkestri ees nii „Mehe-“ kui ka „Naisetapja“ aegu ümbrust tähele panemata karglemas – vaimusilmas. Samasuguse rituaalse tunnetusega nagu „Kevadpühitsuses“ tantsiskles valitu jumalale ohverdades seni, kuni kael murdus. „Carmen“ aga hingas vabalt, kohati improvisatsiooniliseltki. Midagi sellist tajusin ka Tormise teoses. Solistid, kes pigemini jutustasid publikule lugu kui laulsid sedasi, nagu nõuab klassikaline häälekool, mõjusid ehtsa ja kütkestavana. Küll aga tõi Vanemuise ooperikoori solistide kohatine ponnistus oma hääle efekti suurendada mu värvikast orkestreeringu ja hüpnotisööri rolli kandva runolaulu possession’ist² välja. Võõras oli säärases muusikas kuulda sedavõrd paksu vibraatot. Mõjus põhjendamatult. Vähemasti minu ema ei tee mulle moraali lugedes nõnda.

Õieti on see ju tantsumuusika. Esiteks, sest mina arvan nii (nii ta ju mõjub!), ja teiseks – see on loodud balletile. Kriminaalne on sundida vaatajad pehmes toolis viisakalt istuma. Nii väga oleksin tahtnud tantsida ja liikuda ja koori liikmena eeslaulja sabas laulda, aga ei julgenud. Võib-olla oleks keegi minuga ühinenud? Vahest Tormise hing, kes ennist minus resideerus. Juhul kui see oli tema. Loodan, et oli. Sestap oli veider täheldada, et solistid seisavad lavaveerel kui marmortulbad, liikumatult. Kuidas on võimalik end sellise muusikaga mitte liigutada? Selle puudujäägi kompenseeris aga kontserdi valdavalt läbimõeldud visuaal. Suurt rõõmu tundsin Eesti Draamateatri valguskunstniku Priidu Adlase valguslahendusest, sest üle pika aja nägin, et süvamuusika vallas kohtab meediume, mis annavad kontserdi summale suure hulga väärtust juurde. Seda tahaksin üha enam näha ka praeguseks põhjendamatult provintslike kontserdikorraldajate tööriistakastis. Hea oli näha ka interpreete, kes tunnevad muusika tegemisest rõõmu. Sümfooniaorkestri viimased puldid võiksid neist eeskuju võtta. Praegusel ajal ei ole mulle võimalik millegagi selgitada puuduvat lavalist liikumist, mida vähemasti teatri palgal muusikud võiksid vallata. Teemal „Kümme põhjust, miks muusik ei liigu“ võib arutleda nõrkemiseni, kuid koolis peetakse selleks tehnilise vabaduse või lihtsalt huvi puudumist – impulss peaks tulema ju seestpoolt. Vähemalt nõnda seal lajatati. Kas sellest on tingitud ka valitud vanemuislaste puisus?

Nõnda ma nüüd seisangi sel ristteel, mille ümber laiub kõige rohelisem muru ja kõige sinisem taevas. Mind ei liiguta, kas elu tuleb itkuline või hoopistükkis pilliline. Tuleb, määne tuleb. Tõnu Kaljuste sõnade juurde tagasi tulles usun, et Tartu vaim tegi tööd enamgi kui palju, sest sedavõrd hingematval kontserdil pole ma käinud ammu-ammu. Pooletoobilisusest oli asi kaugel ning oleks vale iseloomustada sellist muusikat ja ettekannet sõnadega „kaunis“ ja „ilus“. Õnneks ei peagi. Turvatunnet pakkuv ja soojemale tulevikule viitav jäärüüst vabanenud tänavakivi on paralleel, milles ma nüüd enam ei kahtle. Nukrust on igal pool ja see pole hea ega halb. Sellega tuleb õppida elama. Niisamuti nagu Damoklese mõõgaga, mis ripub meie kõigi pea kohal. Paratamatusega leppimist on kajastanud ka Tormis „Eesti ballaadides“, läbi rahvasuu. „Muusika pole mulle musitseerimine, vaid elamise vaev ja valu,“ on ta öelnud.

1 Ballaad – traagilisi või heroilisi ajaloo- või mütoloogiateemasid käsitlev lüroeepiline luule- või muusikateos (Sõnaveeb). Vastuolulisus tuleb välja ballaadide olemusest. Tormise ballaadid on justkui protest tollase maailma vastu: tollane etnograafiline rahvuslikkus, mida iseloomustas vaheldumisi romantiseerimine ja distantseerumine, poliitiline ärakasutamine ja (enese)eitus, tekitas intellektuaalset vastuseisu. Veel 1990. aastate teise poole Eesti kultuuriajakirjanduses sümboliseerisid rahvuskultuuri „konnatiik“ ja „pähe keevitatud muhu suss“. „Eesti ballaadid“ on sisult grotesksed lood. Tsüklit saadab heakõlaline ja justkui muretu muusika, mida uuest aastatuhandest peaaegu kummardatakse ja peetakse suurejooneliseks eesti rahvapärandiks.

2 Spirit possession – olukord, mil vaimud, tulnukad, deemonid või jumalad võtavad kellegi keha üle võimust.