Jubilate – Heljo Sepp 90

Tiia Järg

„Eesti muusikas on rida võimsaid daame ja üks neist saab just täna 90,” avas rektor Peep Lassmann oma õpetaja Heljo Sepa 90. sünnipäevale pühendatud kontserdi 15. X EMTA kammersaalis. Esinesid veel Urmas Vulp ja Marje Lohuaru, Sten Lassmann, Nadia Kurem ja Niina Maiorova ning Iren Lill ning sõnavõtuga muusikateadlane Tiia Järg. Sirp toob siinkohal tema sõnad laiema auditooriumini. Heljo Sepa keerukate ja mõnikord dramaatiliste käänakutega elu ei ole täna põhjust üle rääkida. Esiteks on see enamikule siinviibijatest teada, teiseks on sellest lugeda varasematest ilmunud artiklitest ja täna esitlusele tulevast raamatust „Kodumaine viis. Heljo Sepa muusikutee”. Kui nädal tagasi tehti mulle ettepanek täna siin sõna võtta, andis see põhjust jälle mõelda teemadel, mis nõuaksid filosoofi: kunstnik ja ühiskond, õpetaja ja õpilane, inimese pärisosa – millise missiooniga on igaüks meist siia ilma saadetud. Filosoofi puudumisel tuleb läbi ajada muusikateadlasega. Kas ja kui palju toimib noorele kujunevale inimlapsele regulaarne kokkupuude suure isiksusega? Mõtlen eaka Goethe ja noore Mendelssohni kohtumistele. Goethe oli kuulnud ju Mozartitki!

Kui Heljo Sepp mängis ERSO raadiokontserdil Mendelssohni Kontserti g-moll, kirjutas Heino Eller 27. detsembril 1937 oma sõbrale Emil Ruberile: „Anna Aleksandrovna ühes Heljoga sõitsid Tallinna 22. detsembril. Järgmisel päeval oli nendel proov, kus Mendelssohni kontserdi kaks korda läbi mängisid ilma ühegi peatuseta, samuti õhtusel esinemisel. Kõik oli hästi. Kull oli väga rahul, avaldas oma imestust Heljo kindla mängimise kohta esimest korda orkestriga. Peale esinemist sai Heljo suure aplausi Kulli ja orkestrantide poolt. Heljo on ikkagi üks tore tüdruk, nii kindel oma rütmuses, samuti selgus ja puhtus mängus – need on suured voorused. Tema ei ole nõndanimetatud imelaps, vaid normaalselt võrsuv anne, tüüpiline põhjamaa laps – suure tahtejõuga ja targa arusaamisega”.

11. aprillil 1934 kirjutab Eller Ruberile tähendusrikka veendumusega: „Pühade ajal meil oli kahju, et Sind siin ei olnud. Nimelt pühade laupäeval ja esimesel pühal olid meil külalised ja meie väike õpilane mängis mitmed korrad ette. Selle väikese klaverimängija mäng on haruldaselt lihtne ja liigutav, siiski seejuures küllaltki teadlik oma aastate kohta”. Heljo Sepp oli siis üheteist ja poole aastane.

Arvan, et Elleri elu-, tõe- ja kunstikriteeriumide najal kujunes ka Heljo Sepa oma pilt elust, inimestest, täiuslikkusest muusikas. Elleri karge tundetoon, tõsidus, mis on jõuline, aga mitte kunagi agressiivne, Elleri polüfoonia, mis elavdab klaverifaktuuri, aga sunnib ka rangusele. Ja tundlemisele polegi kohta …

Eelmises Sirbis rõhutab kirjanik Ülo Tuulik, et kultuuri obligatoorsed osad on mälu ja tänulikkus.

See, mida Heljo Sepp on teinud Heino Elleri klaveriloomingusse süvenemisel aastakümnete vältel, on andnud tulemuseks Elleri kui helilooja mõtte täpsema mõistmise tänuliku õpilase poolt.

Heas kunstis teatavasti ei ole ebaolulisi pisiasju. Täpsust detailide lahtimõtestamisel ja tervikusse sidumisel on Heljo Sepp õpetanud tähele panema nii oma mängu kaudu kui pedagoogilises töös, ja mitte ainult Elleri muusika puhul.

Ellerid õpetasid valmisolekut, silmapilkset reageerimist, terviku haaramist. Ei mingit poputamist. Loomult iseseisev – kuidas Eller kirjutas: küllalt teadlik oma aastate kohta –, soovis Heljo Sepp näha ka oma õpilasi sellistena, paraku ei kehti see kunagi kõigi kohta.

Üks näide valmisolekust. Tuletagem meelde: Eller – 100. 1987. Tallinna raekoda. 4. märts. Kontsert Elleri klaverimuusikast.

Heljo Sepp mängis Teist klaverisonaati, Peep Lassmann Neljandat. Kui Seppa õnnitlesin, ütles ta, higine ja pisut õnnetu: „Oleks nad ometi mulle varem seda öelnud … Aga nii, ainult paar päeva … ”

Juhtus, et üks noorepoolne, kolmekümnene ja andekas pianist, kes Elleri juubelikontserdil pidi mängima Teist klaverisonaati, sõitis märtsi alguseks Eesti NSVst hoopis ära ja pani korraldajad olukorra ette: mõni päev enne kontserti tuli programmis teha kiireid ümbertõsteid, et kõik plaanitud teosed ikka esitatud saaks. Ainus, kes Elleri Teist sonaati tundis, oli Heljo Sepp …

Tema selle teose kontserdil ka esitas, mängis selgelt, reljeefselt, hea vormitundega, nagu talle omane. Kontserdist tegi Eesti Raadio otseülekande, Einar Kraut teadustas eesti ja vene keeles iga loo ja interpreedi (Eller oli ju olnud NSVLi rahvakunstnik).

Mõni nädal hiljem võis ajalehest Rahva Hääl lugeda tol ajal väga nimeka muusikakriitiku arvustust. Eriti kõvasti sai kiita too ärasõitnud pianist Elleri Teise sonaadi eriti hea esituse eest … Kontserdil kriitikut ei olnud, raadioülekannet kuulata pidas ta paljuks. Retsensioon oli kirjutatud juubeliürituste koondkava järgi, see anti trükki juba veebruaris. Trükitud kava ja ajaleheartikkel – kas see ongi ajalugu?

Teine näide mälust ja kohusetundest. See oli aasta pärast Elleri juubelit. Teisipäeval, 7. märtsil helistasin heliloojate liitu, et teada saada, millist muusikat teisipäevasel töökoosolekul kuulatakse. Mulle öeldi, et Heljo Sepp mängib Elleri Kolmandat sonaati. Ütlesin seda Kivimäel ka oma kolleegidele. Mart Humal, Elleri muusika hea tundja, kahtles, kas informatsioon äkki polnud ekslik: „Sepp mängib Teist, Kolmandat ta pole mänginud. See on nii raske teos, kes seda niisama ikka õppima hakkab, Bruno Lukk on seda kunagi mänginud”. Läksime õhtul kohale. Muidugi mängis Heljo Sepp Elleri Kolmandat sonaati. Mängis huvitavalt, kaasakiskuvalt. Aga märkasin üllatusega, et ta närveeris tugevasti. Avalikult esineda polnud ta tükk aega saanud …

Kuidas sündis klaveripala „Kodumaine viis”, sellest võib üksikasjalikult lugeda Iren Lille koostatud raamatust, mis on Heljo Sepa elust, tööst ja tegemistest ja mida täna esitletakse.

Mul on hea meel, et Heljo Sepp soostus nii sageli tulema esinema, mängima üliõpilastele Ellerit. Enamik neist üliõpilastest nägi esmakordselt lähedalt, kuidas mängib Ellerit pianist, kes on olnud Elleri õpilane sõna kõige täpsemas mõttes.

Ka Beethoveni kümme sonaati klaverile ja viiulile 1990. aastal ajaloomuuseumis oli tore tsükkel, paljudele esmakordne võimalus kuulata Heljo Seppa, kes oli vahepeal ju pikaks ajaks avalikest kontsertidest kõrvale jäänud.

Mul on hea meel, et ERR salvestas Heljo Sepaga Brahmsi Händeli variatsioonid ja Elleri „12 pala eesti motiividel” – see oli ju hoopis uus kvaliteet, mida kuulsime Sepa 75. sünnipäeva kontserdil Mustpeades majas.

Kui kuulata neid teoseid plaadilt, siis pidage silmas, et pianist oli salvestuse ajal juba 76aastane …

Vahel mulle tundub, et on mingi kõrgema käega korraldatud rida sündmustest, millest joonistub saatusekaar. Üks Valgast pärit koolitüdruk Londonis Briti Nõukogu konkursi võitjana aastal 1938 ja selle võidu edasine toime eesti muusikale. Sten Lassmann plaadistab Londonis kogu Heino Elleri klaverimuusika. Jääb paluda õnnistust selle hiigeltöö lõpuleviimiseks.