Jüri Alperten – omadele oma

Toomas Velmet

Kolmkümmend aastat on dirigent ja pianist Jüri Alperten suutnud läbi lüüa eesti muusikaelus suuremate skandaalideta ja nüüd on see käes – 16. VI sai noormees 50aastaseks! Jüri Alpertenist armastatakse kirjutada kui ideaalse kasvatuse saanud muusikust ning see on tõsi. Isa Moissei Alperten oli suurepärane viiuldaja, kes töötas ERSOs 1953. aastast, ning ema pianist ja pedagoog Renate Goznaja. Edasi tuli pinginaaber muusikakeskkooli ettevalmistusklassist konservatooriumi lõpuni Kalle Randalu, perekonnatuttavad Anna Klas, Bruno Lukk, Frieda Bernštein, kunstiteadlased Boriss Bernštein ja Leo Gens. Ühes intervjuus on Jüri lausunud: “Juba lapsena meeldisid mulle intelligentsed inimesed ja sealt on ka pärit mu nõrkus tarkade inimeste vastu.” Dirigeerimisse süvenemisega tegi Alperten algust Roman Matsovi juures ning jätkas Leningradi konservatooriumis sealse legendaarse professori Ilja Mussini juures. Eelkõige tunneme Jüri Alperteni kui Estonia teatri dirigenti: ta on juhatanud seal rohkem kui 40 lavateost.

ERSO ees nähakse teda kord hooajal, aga hoopis vähem ja teenimatult pööratakse tähelepanu asjaolule, et ta on aastast 1998 Pärnu Linnaorkestri peadirigent. Siinkohal on vajalik veel kord tsiteerida juubilari, kes on vastanud küsimusele, mida pakub töö Pärnu orkestriga, järgmiselt: “Pakub palju, ma saan rahuldada oma vajadusi sümfoonilise muusika järele. See on minu orkester. Pärnus ma tean, et saan orkestrit vormida, ja teen algusest lõpuni kõik ise. Erilist rõõmu teeb see, et Pärnu orkestrile võib takistuseks saada väike koosseis ja rahapuudus, aga ammu juba mitte teose raskusaste.”

Seetõttu on väga loogiline, et 15. VI tähistas Jüri Alperten oma juubelit kontserdiga Pärnu kontserdimajas parimas mõttes akadeemilise sümfooniakontserdiga, kus ta juhatas Pärnu Linnaorkestrit koos Pärnu Kammerkooriga. Eriliseks tegi kontserdi ainult Alpertenile jõukohane asjaolu, et ta esines ühtlasi nii dirigendi kui pianistina. Kontserdi kava oli põnev: esimese poole sisustas Beethoveni Kontsert klaverile, viiulile ja tšellole, kus Alperteni partneriteks Andrus Haav (viiul) ja Henry-David Varema (tšello).

Beethoveni Kolmikkontserdi ettekanne oli vähemalt üks parimatest, mida olen üldse kuulnud, ja seda kõigist aspektidest. Eelkõige hindan teose vormilist teostust, sest vormi laialivalgumine on selle kontserdi esitamisel esimene hädaoht. Teiseks on üsna sageli komistuseks tšellopartii tehniline teostus, mis seekord oli laitmatu. Kolmandaks olen harva, õigemini peaaegu üldse mitte, kuulnud nii kompaktselt tasakaalustatud trio kõla eraldi võttes ja üldisemalt hinnates kogu partituuri tasakaalus. Viimast hinnangut võiks lausa võrrelda samas saalis kuuldud Deutsche Kammerphilharmonie Beethoveni esitusega, mida pean absoluutselt ideaalseks.

Ning ikkagi oli, andku partnerid mulle andeks, nauditavaim teose esitusel pianist ja dirigent ühes Jüri Alperteni esituses. Tuleb välja, et Pärnu kontserdimaja Steinway on vaat et Eesti parim kontsertklaver, kuigi üks austatud kolleegidest alles otse vastupidist väitis. Siinkohal kõigile, kes ka kavatsevad Alpertenile esitada umbes järgmise küsimuse, et millal te taipasite, et teist ei saa pianisti ning hakkasite dirigendiks. Ma loodan muidugi, et nii rumalaid küsimusi ei esitata, kuid mine tea. Tahan öelda, et Alperten on ja jääb suurepäraseks pianistiks, kes on ka meisterlik dirigent, aga eelkõige fantastiline muusik.

Kontserdi teine pool sisaldas Elgari “Serenaadi” keelpillidele ja finaaliks Brahmsi “Liebeslieder-Walzer” op. 52 1–9, seega esimene pool tsüklist. Põnev esitus Brahmsi teosest, mille originaal on vokaalkvartetile ja neljale käele klaveril. Orkestriversiooni juurde kuulub muidugi segakoor (Pärnu Kammerkoor). Põnevust lisas asjaolu, et esitatud üheksast laulust seitsme orkestriseade kuulub Brahmsile, aga “O die Frauen” ja “Die grüne Hopfenranke” seade autoriks on Jüri Alperteni õpilane, tasemel orkestreerijana tuntud Mati Põdra ning tundub, et originaali autor oleks võinud aktsepteerida ka selle töö.

Kuulates ja nautides Jüri Alperteni koos Pärnu Linnaorkestriga, on absoluutselt mõistetav, et selles koosluses on dirigent orkestrile kui omadele oma ja sellest valemist võidab Suur Muusika.