Introvertne voog

Marju Riisikamp

Kontserdisarjas „Vocalissimo” Risto Joost (kontratenor), Richard Sweeney (lauto) ja ansambel „väike rinG” koosseisus Peeter Klaas, Tõnu Jõesaar, Elar Kuiv, Arvo Haasma ja Leho Karin. 21. I Niguliste muuseum-kontserdisaalis. Seekordsel laulukunstile keskendatud „Vocalissimo” kontserdil olid tulipunktis kontratenori hääletämber ja laulja-dirigent Risto  Joost. Kava ajalised piirid ulatusid XVI sajandi lõpust aastasse 2008, kõrgrenessansist kaasaega – Toivo Tulevi uudisteosesse. Igavikulisi mõõtmeid kompav programm oli üles ehitatud Shakespeare’i kaasmaalase ja kaasaegse John Dowlandi lautolaulule „Flow, my tears”, mis, arvestades selle geograafilist levikut helilooja kaasajal ning arvukaid näiteid nii hollandi kui saksa muusikas, kujutab endast midagi meie mõistes biitlite „Yesterday” sarnast. Juba  minnelauljad ja rändmuusikud praktiseerisid lihtsat instrumentaalsaatega laulu ning 1512. aastal kirjutab sama valdkonna kohta sakslane Arnold Schlick: lidlein, ein stim zu singen, die andern zwicken (lauluke, kus ühte häält lauldakse, ülejäänuid „näpitakse”). Ühelt poolt naiivselt rahvalikud, teiselt aadellikult suursugused lautosaatega laulukesed olid XVI sajandi lõpupoole terves Euroopas väga populaarsed. Melanhoolia oli kõrgklassi „privileegina” moes  ning Dowlandil oli ka põhjust kurvameelsuseks, sest tema pürgimus saada kuninganna Elizabeth I kammermuusikuks ei teostunud ja helilooja lahkus kodumaalt kogunisti Taani Christian IV õukonda.

Kava ülesehituse ideeks valitud vana ja uue helikeele vaheldumine kujutas endast midagi ladina missa laulmise alternatim-praktikalaadset, mida oleme Nigulistes harjunud kuulama ansambli Vox Clamantis kontsertidel.  Gregooriuse koraal on üdini kontemplatiivne, ometi annab oreli ja ühehäälse laulu vaheldumine suhteliselt suure kõlalise kontrasti, lisaks veel mingi erilise ajatu fluidumi. Lähedane efekt tekkis ka Tulevi neljaosalise teose „Flow” („Voog”) ja Dowlandi laulude järgnevuses. Kummaski ajaliselt nii kauges teoses oli sama koosseis: gambade ansambel, lauto ja vokalist. Tulevi elitaarselt ekspressiivne vokaalstiil koos saatepartii klastrite võrgustikuga tekitasid  huvitavaid kõlakooslusi. Hiljem üldmuljet uuesti „reprodutseerides” tekkis mul siiski mõte, et Tulevi ülimalt tundlik laad nõudnuks ehk isegi mõõdukamaid temposid, et just sõlmpunktide lahendused jõuaksid oma mõju avaldada, eriti veel Niguliste suures akustikas. Tegelikult ütleksin sama ka Dowlandi gambaansambli muidu igati esteetilise musitseerimise kohta, s.t dissoneerivaid pidesid ja nende lahendusi oleks võinud rohkem läbi tunnetada,  ehkki tempod olid optimaalsed. Kava lõpuosa alates „Flow” II pean õnnestunuks just tänu headele üleminekutele ja sellele, et Risto Joosti „kaubamärk”, pikk kantileenne fraas, joonistus reljeefselt laulus All ye, whom Love or Fortune hath betray´d, samas kui tihedama teksti ja liikumisega Can she excuse my wrongs? jättis pisut rabedama mulje.

Noor inglise lautomängija Richard Sweeney suutis oma soolodes suure saali  akustika resoneerima panna ja oli ka saatjana sümpaatne. Oli tunda, et mees on õppinud tõeliste oma ala gurude juures, nagu seda on Nigel North ja José Miguel Moreno, kes mõlemad on Eestis esinenud (esimene küll minu teada juba aastaid tagasi). Lõpetuseks mainiksin veel, et kava ülesehituse vundamendiks valitud inglise madrigal „Flow, my tears” on tuntud ka pealkirjaga Lachrimae antiquae pavan. Pavaan oli teatavasti  aeglane kolmeosalise kordusvormiga tants, millega tavatseti avada õukonna tantsuõhtuid. Teades ja toonitades seda, et igasugune arvustus põhineb vaid autori subjektiivsel tajuotsustusel, tundus mulle intiimse lautolaulu viimine sakraalse taustaga ruumi ning terve kontserdi pavaanilik-nutune alatoon kuidagi võõrastav. Samas aga hindan väga seda kunstis nii vaevaliselt saavutatavat sünteetilist tulemust, mis antud õhtul kahe erineva ajastu  muusikastiili filtreerimisel tekkis.