Igatsedes vooluga kaasa

Pärnu Linnaorkester on võtnud kodumaiste instrumentaalkontsertide tellimisel eesrindliku rolli ja selle üle saab vaid rõõmustada.

TAAVI HARK

Kontsert „Kruusmaa – Mozart – Ravel“ 28. I Pärnu kontserdimajas. Johan Randvere (klaver), Pärnu Linnaorkester, dirigent Kaspar Mänd. Kavas Alisson Kruusmaa klaverikontsert „Justkui jõgi oleks laulnud …“ (2021, esiettekanne), Wolfgang Amadeus Mozarti sümfoonia nr 40 g-moll (1788) ja Maurice Raveli „Le tombeau de Couperin“ ehk „Couperini haud“ (1919).

Pikale veninud puhkusest tüdimuseni väsinud muusikasõbrad võisid viimaks taas orkestrimuusika luksust kogeda, kui Pärnu Linnaorkester tõi 28. jaanuaril esitusele kalendriaasta esimese täispika kava. On kõigiti paslik, et suure paisu tagant päästis kõlavood välja just voogavusele, avarusele ja peentele kontrastidele keskendunud programm, kus ühes voolusängis kohtusid Maurice Raveli, Alisson Kruusmaa ja Wolfgang Amadeus Mozarti muusikalised mõtted.

Kandev kammerlikkus

Avamängu koha hõivas Maurice Raveli (1875–1937) meisterlik orkestrisüit „Le tombeau de Couperin“, mille pealkirja eesti keeles levinud tõlge „Couperini haud“ raputab maha olulisi tähendusvarjundeid. Muusikaline termin tombeau tähistab kellegi mälestuseks kirjutatud helitööd, prantsuskeelne sõna ise viitab aga hauakambrile või hauakivile, mitte otsemalt suremise traagikale ega kalmukünkale endale. Neile tähenduste harudele mõtiskledes saab ehk pisut selgemaks, miks valitsevad Raveli teoses itkevate toonide asemel hoopis tantsulised, mänglevalt eredad ja kerged muusikalised kujundid. Neljaosalise orkestrisüidi partituuris puuduvad ka pühendused helilooja Esimeses maailmasõjas hukkunud tuttavatele-sõpradele, mis on algversiooni – kuueosalise klaverisüidi – juures üks võimalik tõlgenduse võti.

Küllalt kammerlikule orkestrikoosseisule kirjutatud helitöös tõuseb pillidest enim esile oboe, mille kaunistatud meloodiajooksud ilmestavad nii avaosa (Prélude) kui ka kolmandat (Menuet) ja neljandat osa (Rigaudon), omandades nõnda peaaegu solisti funktsiooni. Oboist Anna Šulitšenko valitses kapriisset pilli vapra osavusega, pakkudes eriti eredaid hetki peenelt hillitsetud menueti meloodiajoonises ning lõpuosa lüüriliselt pastoraalses episoodis. Avaosa pisikesed voolukatkestused näisid kuuluvat loodusjõudude ja paratamatuse valda ning hoopis kasvatasid teadliku kuulaja pinevat kaasaelamist ja poolehoidu.

Emotsionaalsus näib Maurice Raveli loomingus avalduvat sügaval muusikaliste kihtide vahel ja sageli vaid vihjeliselt, jõudmata välise žestikulatsiooni tasapinnale. See asjaolu toetas Kaspar Männi maitsekaid tempovalikuid, mis hoidusid mõnelgi kuulsal salvestisel esile tulevast tormakusest ja püüust kontraste partituuris nõutust tugevamaks kujundada. PLO oli ansamblina meeldivas balansis, keelpillide õhuline ja looritatud mängu­maneer toetas pehme padjana puhkpillide värvimänge, valitses üksmeelne rütmirõõm.

Voolavate vete ääres

Pärnu Linnaorkester on võtnud kodumaiste instrumentaalkontsertide tellimisel eesrindliku rolli ja selle üle saab vaid rõõmustada. Kui sügisesel hooaja avakontserdil võis kuulda Rasmus Puuri värsket ja vaimustavat viiulikontserti, siis kalendriaasta esimesel muusika­õhtul pakuti esiettekandes Pärnust pärit Alisson Kruusmaa klaverikontserti, mis kannab vihjelist pealkirja „Justkui jõgi oleks laulnud …“.

Kruusmaa metafoorne muusikaline jõgi voolab läbi avaosa justkui aegluubis, aina millelegi keskendudes, lubades voogamisel sageli peatuda, et nautides peegeldada iseenda vulinat, vete­võbinat. Temaatilise materjali asemel leiame eest kõlavärvide kuulatamise korduvatel nootidel, õrnad ja mõneti estermägi­likud kitsa ulatusega meloodiakatked, mida ilmestab karge laadiline ehitus. Klaveri gravitatsiooni eiravaid ja vastupidivoolus üles kulgevaid kaskaade jääb lõpetama harf, justkui oleks tegu sama pilli õrna helijoaga.

Avaosa viimasel kolmandikul toimub meeldiv orgaaniline kulminatsioon, mis ehitab end keelpillide flažolettide õrnusest aina intensiivistuvate noodivahetusteni. Puhkpillide peaaegu märkamatu lisandumise ilmsiks tulles saavad alguse keelpillide üles tunglevad jooksud. Are kõlaväli kasvab kogu orkestri tihkeks tutti helisambaks, mis äkitsi murdub puupillide trillerduse saatel vaibuvaks keelpillide akordiks.

Teise osa dominant on magusa nukrusega värvitud akordika, milles hõllandub midagi tuttavlikku Tõnu Kõrvitsa muusikalisest idioomist, aga ka džässiliku improvisatsiooni õrnu aimusi. Rahuliku omaetteolemise õhustikku seguneb peagi igatsevaid ja ärevaid hoovusi, mis omandavad avataktide akordika mitmetes naasmistes aina uusi vastuolude varjundeid. End ammendada ähvardava mõtteringi vahetab välja Rahmaninovi klaverimuusika maiguga episood, kus vasaku käe laiade arpedžeeritud figuuride peal laulab parema käe meloodika, ent mitte oktavite, vaid septimintervallide keeles. Kuhjuva kulminatsiooni katkestab äkitselt generaalpaus, mis toob tagasi osa alguse materjali, õrna sammumist markeerivad klaveri akordidega kohakuti kõlavad timpanite õrnad tuksed. Vaibumisele järgneb katkestuseta teose finaal, mille algust kuulutavad üle keelte tuhisevad flažolettide joad, mis voolavad peagi põgusa kadentsini, saatjaks timpanite värelused. Kas oleme jõudnud kärestiku naabrusse? Väike dünaamiline tõus ja rahunemine lubavad aimata, et nii võis see ollagi, ent muretsemiseks pole põhjust – jalg puudutab kallast! Juba kõlab õhuliste tuulesahinate saatel teose avaosa muusikaline materjal, kõik on kodune, turvaline ja tuttav.

Kruusmaa klaverikontsert mõjus nauditavalt terviklikult, kartmata haarata kuulajat nostalgilise lummuse kaisutusse. Seejuures tõusis teos mängleva kergusega üle trafaretsete mallide, voolates vulinal üle solistipartii uhkeldava virtuoossuse idee, mis on kontserdižanri kummitusliku varjuna saatnud üle aegade. Instrumentaalkontserdi harjumuslikust mallist ei ole Alisson Kruusma klaverikontsert peaaegu midagi üle võtnud. Osade kontrastsuse printsiip, kiirete ja aeglaste osade vaheldumine, tantsulise osa hüplev hoog ja finaali rondovormiline tuhin – kõik need on jäänud kõrvale. Orkestri mastaapsus pole Kruusmaa teoses võitluslikult solisti vastu mängitud, vaid taandatud õrnaks ja värviküllaseks ümbruseks, mis loob avarust ning kujundab horisonti. Tervikut tugevdab läbivalt poeetiline helikeel, samasuse ja muutuse põnevalt elav tasakaal.

Pianist Johan Randvere mäng oli toredas tasakaalus teosele pandud ootustega. Randvere harjumuslikult ekstravertne ja joviaalne lavaisiksus leidis sisekaemuslikus helihulkade voolus üles sisima askeedi, kes vajaduse korral võib ka seisatada, jääda vaevukuuldavalt mõtisklema, laskuda palvesse. Teades, et Kruusmaa on klaverikontserdi kirjutanud just Randveret pianistina silmas pidades, saavad mõned helilooja muusikalised valikudki uue tähendusvarjundi. Kas Kruusmaa peegeldas teadlikult ka pianisti varjatumat palet või võttis ülesandeks teda hoopis kavalalt oma tahtele alluma taltsutada, jäägu juba kuulaja fantaasia otsustada.

Vii mind üles

Wolfgang Amadeus Mozarti ülituntud sümfoonia nr 40 esitati tugeva sisse­elamisega. Keelpillide rühmast kostis lihvitud üksmeelsust, mis on orkestri aina parema mängukultuuri tubli tunnus. Kaunite fraasikaarte joonistamise ja elava tooniga tulid esile klarneti episoodilised soololõigud, mille õnnestumise taga oli Edmunds Altmanis. Eriti meeldiva hooga õnnestus sümfoonia finaal, mis on täis ohtlikke karisid nii pillirühmade tasakaalu kui ka muusikaliste mõtete täpse dünaamilise artikuleerimise poolest. Dirigent Kaspar Mänd tõestas, et midagi ei oldud jäetud juhuse hooleks, ning et detailid olid proovide käigus viimistletud kindla küpsus­astmeni, mis võimaldas pakkuda haaravat sümfoonilist pürgimist sinna, kus mägede harjadel on kumamas koit.

Pärnu Linnaorkestril on head ajad. Aina enam võib märgata publikus pealinlasi, kes on nimme PLO kontserdi pärast Pärnusse sõitnud. See ei saa olla juhus. Linnaorkestri mäng on kvaliteedilt pidevas tõusujoones, kavad mõjuvad köitvalt ning mitmekesiselt, PLO-l hakkab kujunema tugev ja omanäoline karisma. See seab kogemuse väljapoole hea ja halva skaalat ning tõmbab ligi neidki, kes peavad kogemiseks tulema pika tee.