Hilissuvised jutud
Ingrid Kõrvits: „Tüdrukud seda ootavadki, et töö ei jääks poolikuks, et viimistlus oleks põhjalik.“
Mind kummitavad iga suve lõpus Veljo Tormise naiskooritsüklist „Sügismaastikud“ Viivi Luige read „Ja lõhnab angervaks ja tulilill ja ohakas. On hilissuvi, on hilissuvi ja pihlapuus on marjakobar ja männikus on kanarbik. Ja seda suve ei tule enam, ei tule enam seda suve“. Vestlesin uue hooaja lävel Ingrid Kõrvitsaga tütarlastekoori Ellerhein tegemistest ja noorte muusikaharidusest laiemalt.
Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, kui palju mõjutab noorte arenemist ümbrus. Missugune on hea muusika õppimise keskkond?
Ingrid Kõrvits: Ma arvan, et siis, kui su ümber on inimesed, kes armastavad muusikat. Näiteks kui pereliikmed tegelevad ka muusikaga, on kindlasti lihtsam muusikale pühenduda ja õppida. Ma usun, et ka muusikakeskkool on väga hea keskkond, sest seal õpivad kõik õpilased süvendatult muusikat.
Kas mitmendat põlvkonda muusik on lihtsam olla?
Kindlasti on lihtsam, kui ümber on inimesed, kes saavad aru, mis muusika on. Kui vanemad on muusikud, on noorel muusikul ka lihtsam tööd leida. Mina olen läinud vägagi oma ema [koorijuht ja pedagoog Anneli Mäeots – L. H.] jälgedes: mõlemad minu töökohad on olnud sellised, kus ta on olnud ees ja n-ö sillutanud teed. Kuigi see ei pruugi tingimata nii olla. Kui oled ise väga tugev natuur, pühendud juba väiksest peale muusikale, siis võib jõuda väga kaugele ka olenemata sellest, kas su peres on muusikuid või mitte.
Kas Ellerheina lauljatelt on raskem nõuda, sest enamasti pole nende eesmärk saada elukutseliseks muusikuks?
Nad on muusikud. Võiks öelda, et nende eriala on koorilaul. Selles vanuses pole keegi professionaalne. Enamik neist ei õpi küll muusikakoolis, aga Ellerheinas on nad muusikat õppinud esimesest klassist peale – solfedžot ja noodikirja tundmist, saavad hääleseadet. Mis puudutab otseselt tööd Ellerheinaga, siis tunnen, et olen kooriga saanud väga hea kontakti. Lauljad on väga motiveeritud ja pühendunud. Nad on püüdlikud ja mul on nendega hea töötada. Ma ei mõtle üldse sellele, kas neist saavad või ei saa muusikud, kuigi on ka neid, kes lähevad pärast Ellerheina muusikat õppima.
Kuidas erineb töö Ellerheina ja muusikakeskkooli noortekooriga?
Ellerheina tulevad lauljad paljudest koolidest ja koor on neile kokkusaamise koht. Ellerheinas on traditsioone ja rituaale, mis teevad selle koori väga omanäoliseks. Muusikakeskkooli noortekooris on neid ka, aga need on seotud ka kooli, mitte ainult kooriga. Samuti on noortekoori tegevuskava väiksem, kuna õpilased keskenduvad peamiselt oma pilli õppimisele ja esinemisele. Aga loominguline töö kooridega ei erine kuigivõrd.
Sinu kaks koori teevad ka koostööd, näiteks esinete sellel nädalal koos RAMi ja ERSOga Pärdi päevadel.
Tüdrukud on omavahel tuttavaks saanud ja sõbrunenud. Eelmisel nädalal olime muusikakeskkooli noortekooriga Kloogarannas laagris ja Ellerhein tuli meile laupäeval külla. See oli hästi tore päev. Me laulame koos ja otsime seda ühist kõla ka.
TMKK noortekoori juures oled olnud algusest peale, Ellerheina dirigendina töötad alles kolmandat aastat. Kuidas saavutasid seal autoriteedi?
Mina ei teinud selleks küll midagi. Seal tuleb juba traditsioonidega kaasa üksteise austamine, pedagoogidesse suhtutakse lugupidamisega. Ma ei taju, et oleksin ise hakanud midagi spetsiaalselt tegema, ma ei ole kindlasti püüdnud olla autoritaarne. Tüdrukud kannavad distsipliini ise edasi, see on mingi sisemine toimetamine. Praeguseks on jäänud Ellerheina ainult XII klass, kes on veel Tiia-Ester Loitme käe all laulnud. Arvan, et kui ma tulin Ellerheina juurde, siis oli koor Tiia nägu. Praeguseks on palju muutunud. Mitte et oleks parem või halvem, vaid teistmoodi. Ma teen ikka nii, nagu mulle tundub õige.
Oled laulnud Ellerheinas ka Heino Kaljuste käe all. Kuidas erinesid tema õpetamise meetodid sellest, kuidas praegu Ellerheinas muusikat õpetatakse?
Ellerhein on üks väheseid koore, kes Kaljuste poolt Eestis juurutatud relatiivset noodistlugemise süsteemi veel kasutab. Selles mõttes on õpetamise meetod siiani sama. Kaljuste oli visionäär: tal oli idee panna kõik eesti lapsed noodist laulma ja ta tegi selle heaks tohutult palju. Mäletan, et Heino Kaljuste oli meile suur autoriteet, parasjagu nõudlik, aga mitte liiga. Kuri ei olnud ta kunagi, pigem väga sõbralik ja omamoodi isalik juht. Kui ta võttis ette teose ja hakkas sellega tööle, siis oli ta väga põhjalik intonatsiooni ja nooditäpsuse osas. Liigset detailsust ta muusika interpreteerimisel minu meelest taga ei ajanud, pigem lasi muusikal ise olla ja kulgeda.
Kas sina viimistled Ellerheinas teoseid viimse detailini?
Ma arvan, et see viimse detailini minek on suhteline, sest alati saaks ju veelgi kaugemale minna. Mõnikord võib nii juhtuda küll, et tahad viimse detailini minna, kuid mingil hetkel saad aru, et sellega võib muusika ära suretada – kõik peab olema heas balansis. Kuid minu meelest tüdrukud ootavadki, et mindaks lõpuni, et töö ei jääks poolikuks, et viimistlus oleks põhjalik.
Ellerhein on aasta jooksul väga tegus, pidevalt tuleb tööd teha uue repertuaariga. Kuidas suudavad Ellerheina lauljad uut materjali nii kiiresti omandada?
Ma arvan, et oluline moment on juba mainitud relatiivne noodistlugemise meetod. See on nagu meie keel ja seda keelt tundes on lauljad võimelised õppima küllalt kiiresti. Praegu näiteks õpime Arvo Pärdi kolme teost, kus on kohti, mis on intonatsiooniliselt rasked. Kui ikka välja ei tule, siis võtame astmenimed appi ja seeläbi saab teos kindlamalt selgeks.
Kas pidevalt projektides osalemine ei lase kooril enam „oma asja“ teha?
Ühest küljest saame me oma repertuaari natukene vähem õppida küll, aga teisest küljest on projektides osalemine väga põnev, näiteks saame teha koostööd teiste dirigentidega. Võib-olla ainult oma kontsertide andmine jääkski ühekülgseks.
Paljude rõõmude kõrvalt mäletan gümnaasiumiajast väsimust. Kui palju töötavad muusikaga seotud noored viimase piiri peal?
Palju oleneb sellest, kuidas kellelgi koolis läheb, kuidas ta kõike haarab, ja seetõttu ka mõned, kes ei jaksa, loobuvad kooli kõrvalt muusika tegemisest. Tunnen, et koorijuhina pean ka ise planeerima, et seda tegevust liiga palju ei saaks. Kuigi viimasel ajal on väga palju toredaid pakkumisi, millest oleks kurb ära öelda, on siiski tulnud ette ka loobumisi. Ei ole mõtet ennast lõhki tõmmata.
Kas töötad ise viimase piiri peal?
Igapäevaselt ehk mitte, aga mõnikord on mul küll selline tunne. Näiteks jõulude ajal ja kevadel, kui lühikesele ajavahemikule koondub palju esinemisi, kontserte ja eksameid. Siis võtadki järjest kõik tööd ette ja lõpuks mõtled, et tegelikult oli ju väga tore.
Mulle räägitakse Elleri muusikakoolis, kuidas kunagi kirjutati neljahäälseid diktaate ja solfedžotunde oli nädalas palju rohkem, aga nüüd justkui antakse nõudmistes järele. Kas tänapäeva muusikateoreetilise hariduse tase on nõrgem?
Seda küll, et tunde on vähem. Kui mina käisin muusikakeskkoolis, oli meil algklassides solfedžo iga päev, praegu on kaks korda nädalas. Siis olid teised ajad, neid polegi väga mõtet võrrelda. Meil oli võimalus saada väga hea solf ja väga tugev põhi. Praegu üritatakse sedasama teha, lihtsalt õpetus peab olema intensiivsem. Eestis on solfi õpetamise tase suhteliselt hea. Paljud, kes on läinud välismaale õppima, räägivad, et muusikakõrgkooli astujalt nõutakse mujal vähem.
Noortega töötamine on pidev lahtilaskmine. Iga Karepa laager jätab jälje, iga Estonia kevadkontsert jätab jälje. Kuidas sellega toime tulla?
See on noorte kollektiivide puhul, kus on kindlad vanusepiirid, iga-aastane nähtus. Just siis, kui jõutakse kõige paremasse vanusesse, kus ollakse välja kujunenud, siis lahkutakse koorist. Igal kevadel mõtlen, et mis edasi saab – nii palju häid lauljaid läheb ära. Ometigi saab ka sügisel jälle uuesti pihta hakata: tulevad uued noored ja ma ei saa öelda, et ükski aasta oleks eelmisest halvem. Aasta läheb käima uuesti ja võib-olla veel pareminigi.