SUVEFESTIVAL: Hendrik Krumm 75 …

Tiiu Levald

… ja Saaremaa ooperipäevad 19. – 26 juuliniSaaremaa ooperipäevadel on kujunemas traditsiooniks puudutada ka Saaremaaga seonduvat: möödunud aastal oli selleks Aino Kalda „Patseba Saaremaal” – nii draama kui Tauno Pylkkäneni ooperi näol – ning soolokontserdi andis saarelt suurde maailma jõudnud Ain Anger. Tänavu mäletati saarlast Hendrik Krummi, kes detsembris saanuks alles 75 ja keda pole meie hulgas juba 20 aastat. Mälu tema eredast, omanäolisest ja kindlast  maailmatasemel laulukultuurist on juba aastaid tagasi talletatud suurepärases Jüri Kruusi restaureeritud kvaliteedis CD-kogumikule.

Nüüd sai Kuressaare Teatri fuajees näha väga huvitava kontseptsiooniga fotomontaaži, kontseptuaalseks põhimõtteks: Krumm ja partnerid. Näitus „Seni laulad, kuni oled noor”, mille on koostanud teatriloolane Kalju Haan ja kujundanud kunstnik Katre Rohumaa, on ulatuslik, varustatud asjatundlike tekstidega (kasutatud Helga  Tõnsoni uurimust ja Katrin Karisma abi). Fototehniliselt (Joel Leis) äärmiselt maitsekas ekspositsioon toob Krummi hingestatuse ja tema ilmeka silmavaate vaatajani. Suur heameel on, et näituse omanikuks saab riik ja seda saavad tulevikus näha nii Eesti Kontserdi kui RO Estonia publik. Mälestusõhtu teine pool oli videosalvestuste päralt: pildiliselt tuli meie ette H. Krumm oma jõulise ja kirgliku olemuse täiuses, kuid kurvastavalt  ebakvaliteetne oli salvestiste helikvaliteet. Kas oli viga kohalikus aparatuuris või koopiates endis?

Kõrvalmärkusena tahaksin ETV arhiivi korrastajaile südamele panna – hoolitsege selle eest, et meie kultuuripärandi see valdkond saaks tänapäevaste võimaluste tasemel restaureeritud! Krummi pikaajaline lavapartner Urve Tauts meenutas lustakaid seiku, lisas õhtule vürtsi. Musitseerisid ooperisõpradele juba tuttav Oliver Kuusik ning uus nimi meie ooperimaastikul  Kai Rüütel – metsosopran, kelle õpingud on alanud G. Otsa nim. muusikakoolis Henn Eeriku ja Mare Jõgeva juhendamisel, edasine tee viinud Haagi Kuninglikku Konservatooriumi, magistriõppesse Hollandi ooperikoolis ning cum laude lõpetanuna pääsemiseni Londoni Covent Gardeni noorte solistide koolitusse, kus ootamas juba Flora roll Verdi „La traviatas” (Angela Gheorghiuga peaosas!). Õpingute ajal on tal valminud viis ooperirolli. Kõik see on andnud enesekindla lavahoiaku, millele loob muidugi aluse lopsakas ja huvitav hääletämber, selle veendunud käsitsus ning äärmiselt kütkestav lavasarm.

Mälestusõhtu klaveripartner oli Tarmo Eespere, õhtut juhtis Saaremaa ooperipäevade kunstiline juht Arne Mikk. Selle õhtu tuumast koorus mulle juhtmotiiv, mis iseloomustas Saaremaa ooperipäevi tervenisti – meistrite ja sellide kooslus. Selliste „vaalade” nagu kolme soomlase – Jorma Hynnineni,  Jaakko Ryhäneni ja Matti Salmineni – esinemine väikesel Saaremaal ühe nädala jooksul. Ja nende kõrval meie noored tegijad. Meenutus Krummist, mehest, kes jõudis sellelt tillukeselt saarelt sovetiaegade selekteerivatest reeglitest hoolimata õppima kolmel(!) korral La Scala kooli ning hiljem jättis oma fenomeniga mälestuse maailmalavadele. Ja nüüd esineb ainuüksi sellel festivalil kolm noort, kes jõudnud oma õpingute loomulikku rada pidi Londonisse, sest galakontserdil  laulnud metsosopran Monika-Evelin Liiv, kes just lõpetas Londonis sama, Covent Gardeni noorte koolituse, on laulnud sealsel laval kõrvuti Thomas Hampsoni ja Anna Netrebkoga ning omab lepinguid veel mitmele rollile. Tema Saaremaa ooperigalal lauldud Eboli aaria (Verdi ooperist „Don Carlos”) ja Maddalena „Rigoletto” kuulsas kvartetis olid uskumatult kvaliteetsed: pingestatud kantileen ja tõeliselt fundamentaalne põhi kvartetis. Publiku tunnustus oli tema  panuse vääriline!

Uhke tunne oli saalis istuda, kui kõlas Heli Veskuse suur stseen kooriga Verdi ooperist „Saatuse jõud”. Tema soprani volüümikus kandus saali tagumistessegi ridadesse ja musitseerimist kandis suur lugupidamine igasse nooti. Kui järgnes Philipi aaria „Don Carlosest” maailma tippude hulka kuuluva vanameistri Matti Salmineni esituses, mis omakorda vapustas oma finesside väljapeetuse, pausile tähenduse andmise  ning pianissimo’tega (sealjuures on teada, et tema hääle maht ja vägi on maailmalavadel kõlanutest üks võimsamaid!), siis tekkis tunne, et Veskus võiks julgelt astuda Euroopa tipplavadele, suurte kõrvale. Ei saa mainimata jätta, et ka Rauno Elp duettides nii K. Gailītega (Läti) kui ka M. Zeffiriga (Kreeka) jättis hea, igati toeka ning partnereid mõnes mõttes seljatava mulje. Sopran Kristīne. Gailītel on väga spetsiifilise koolkonna omadustega õrn hääl, mis sobib ideaalselt Glucki, Händeli, aga ka Gilda ja Norina tütarlapselikele rollidele. Kuid hetkel jäi tema laulmises vajaka intensiivsest „vedamisest” ja hingestatuse värvigamma oli üheplaaniline. Samuti ei täitunud seekord meie publiku ootused Mario Zeffiri suhtes. Midagi pole teha, lauljalegi pole kõik päevad vennad – kõla oli kõrgregistris ülepingutatud ja tema Hertsogile ei paistnud Maddalena vallutamine suurt huvi pakkuvat. 

Laulukunsti hindajatele kujunes muidugi pidupäevaks kogu „Lendava hollandlase” etendus – alates lavastuse sisulisest ja visuaalsest kontseptsioonist, rääkimata solistide koosseisust. Egils Siliņši (Läti) ja Jaakko Ryhäneni (Soome) kooslus duettides – nende häälekoolitus ja muusikaline mõtlemine – moodustasid koostöös samaväärse temperamendiga dirigent Modestas Pitrenasega (Leedu) mõjusaima muusikalise elamuse, mida lähiaegadel olen kogenud. Kõik  ülejäänud osatäitjad, kaasa arvatud koor(!) ja välitingimuste raskusi ületavalt ka orkester moodustasid terviku, millele Saaremaa tuuled (17 m/sek!) andsid omakorda illusoorse kujutluse Hollandlase igavesti rändavast laevast. Kui millegi kallal üldse norida, siis on see taas helitehnika – keel- ja puhkpillide kõrgregister oleks vajanud hoolsamat käsitlust. Kuna minu mõtiskluste lähtepunkt on seekord koondatud põhimõttele laulmisviisid n-ö  seinast seina, siis puudutan fragmentaarselt veel mõnd mind erutanud hetke. Kui Läti RO direktorile ja „Lendava hollandlase” lavastajale Andrejs Žagarsile esitati küsimus (Liina Viru intervjuu ajalehes Ooperi Saar), kuidas ta suhtub sellistesse vabas õhus toimuvatesse ooperifestivalidesse, siis ta vastas, et need meeldivad talle väga, sest toovad ooperisse publikut juurde. Olen selle seisukohaga päri: tänu sellistele ettevõtmistele satuvad paljud ooperisse  esmakordselt ja kui teostus on kõrgtasemel, siis tullakse taas.

Küll aga tasuks mõelda ka nendele aspektidele, mis juhtub lavastuse sisulise küljega sel juhul, kui seda „soojendatakse” üle neljakümne aasta, nagu see on toimunud Läti ooperis Puccini „Turandot’ga”. Kuigi peaosas olid ääretult sobilikud Elena Nebera (Maria Teatri külalissolist aastast 2006), seda nii oma metalse häälevärvi, Puccini laulmiseks vajaliku kantileeni ja intensiivsusega, rääkimata kaunist füüsisest, ja Carlos Moreno (Hispaania), kelle hääletüüp sobib Calàfi rolli, puudus laval ühtne kontseptsioon ja partneritunnetus, mida sai nautida „Lendavas hollandlases”. Väga huvipakkuvaks kujunes Ilkka Kuusisto mono-ooper „Vabaduse vang – Ryti, Risto nr 236/46” ja Jorma Hynnineni soolokava. Esimene vääriks põhjalikumat vaatlust juba ainuüksi teema pärast: see fakt Soome ajaloos, et seoses  Talve- ja Jätkusõjaga pidi selline mees nagu Risto Ryti vahetama Soome Panga nõukogu esimehe koha peaministri ja hiljem ka presidendi positsiooni vastu ning mõisteti kõige tipuks NSVL i nõudmisel 10 aastaks vangi … Õnneks piirdus vangistus tänu president Paasikivi armuandmisele kolme aastaga ning Ryti elas 87 eluaastani. Markus Nummi on kirjutanud ooperi libreto Ryti päevikute ja kirjade põhjal ning autor näeb ette, et Ryti abikaasat Gerdat kehastab  tantsija. Peab möönma, et kooslus oli heas tasakaalus: Hynnineni retsiteeriv vokaalpartii, meeleolu kinnistamas meloodilised leitmotiividena korduvad teemad väikeselt orkestrilt, ja Tiina Lindforsi selge kehakeelega koreograafia spirituaalse süvenemise ning mänguliste elementidega (pani näiteks lauljagi tšarlestoni tantsima).

Autogrammitunnis tunnistas Hynninen, et teda on alati väga köitnud omamaiste heliloojate  ooperilooming. Laulja leiab, et ainult sel teel saab hoida seda kunstiliiki elusana. Ja muidugi eeldab ta iga lavastuse õnnestumise tagamiseks printsiipi, mis liidab lavastaja ja laulja teadmised ning nende sisemise kaemuse. Jorma Hynnineni soolokava koosnes Schumanni vokaaltsüklist „Poeedi armastus” ja Sibeliuse lauludest helilooja väga erinevatest loomeperioodidest. Tuntukssaanute kõrval pakkus laulja koostöös pianist Ilmo Rantaga põnevaid  ja äärmiselt erinevate harmooniliste kontseptsioonidega laule – op. 13 J. L. Runebergi ning op. 57 E. Josephsoni tekstidele. Kontsert „Ave Maria” RO Estonia poistekoori (dirigent Hirvo Surva), Oliver Kuusiku, Angelika Miku, Heldur Harry Põlda ja Andres Lemba (klaver, orel) esituses jättis sooja ja liigutava mulje. Valjala Martini kirik tuli rahvast puupüsti täis ja kui altariesisele astus viimaseid kuid lapseootel lauljanna ning lennutas Eesti vanima kivikiriku võlvide alla oma kellukesena puhta ja samas ootamatult tuumaka häälega palve, siis selle emotsiooni kirjelduseks puuduvad sõnad. Surva oskus panna poistekoor kõlama nii, et selle sopranid ei mõju steriilsena, on omaette fenomen. See kontsert kõlas veel mitmes Saaremaa kirikus, nii et ka saare kaugemates paikades ning Muhuski saadi sellest osa.