Ganymedes armastuse sümbolina

Tiiu Levald

PL Muusikute Toetusfondi esitluskontsert: URMAS SISASKI “Ganymedes” PILLE LILLE (sopran) ja PIIA PAEMURRU (klaver) esituses Mustpeade majas 20. III.  

“Ganymedes on Jupiteri suurim ja heledaim kaaslane. Ganymedest võib pidada armastuse sümboliks nagu kõiki taevakehasid, mis või kes aastamiljardeid teineteisega seotud on. Kosmilisele armastusele pühendatud teoses pole tegemist tunnetega kahe eri soost inimese vahel, vaid väljendatud rõõmu olemisest, suhet loodusega, meid ümbritsevate tähtedega, kõiksusega, Jumalaga ühtekuulumist.” Need on Urmas Sisaski sõnad kontserdi kavalehelt. Ettekandmisel oli uudisteos “Ganymedes”, vokaaltsükkel Marie Underi armastusluulele, esitajaiks Pille Lill (sopran) ja Piia Paemurru (klaver). Sissejuhatuseks tutvustas helilooja oma lähtemaailma nii sõnades kui muusikas. Samaaegselt projitseeriti satelliitfotosid imelisest ja müstilisest kosmosest kõigis võimalikes värvi ja kujundite vahelduvuses. Kõik see viis kuulaja väga erilisse atmosfääri.

Huvitav tõik on see, et helilooja on alustanud tsüklit poetessi küpses eas loodud värssidega “Tähed” (kogumikust “Sädemed tuhas”) ja lõpetanud luuletusega “Õnne ootel” (kogumikust “Eelõitseng”), mis kirja pandud tema nooruses ja ilmselt kõige palangulisema armastuse ajel – kohtumine Ants Laikmaaga on ju meile jätnud ka imelise pastellportree “Mutti”!

Äärmiselt sümpaatne on helilooja luulevalik ning helge toonus, mis läbib kogu tsüklit. Teos on nii värvirohke ja põnevate harmooniatega, et ei julgegi ühekordse kuulamise järel laskuda peensuste analüüsi. Kuna autor oma sissejuhatuses viitas juhtmotiivile, millega tsükkel algab ja lõpeb, siis viis see kuulaja samale rajale värssides sisalduvaga: elu on kui ring, oma alguse ja lõpuga.

Sisuliselt ja vormiliselt olid kõik üheksa laulu väga põnevas pingestatuses. Esimene laul “Tähed” kulges pikaldases helide voolamises, mille diapasoon hõivas kogu klaviatuuri võimalused. “Kui esimesel päeval” jahmatas seejärel erksa rütmikusega klaveripartiis. Üllatas Sisaski soololaulu eripära tajumise vaist dramaturgilises plaanis. Suured spontaansed dramaatilised puhangud lauludes “Rõõmule”, “Õnne ootel” vaheldumas lennuka karakteersusega laulus “Vabanemas” ja meeletu rahutusega hüplevate akordiliste liikumiste kaudu laulus “Üheskoos”.

Lauljale on antud imelised viisikäigud, suured dünaamilised diapasoonid. Kui on tahetud ühte mõtet meie mällu eriliselt kinnistada, on seda tehtud stroofi kordustega. Eriti põnev oli kuulata autori lähenemist luuletustele nagu “Kuis võiksin magada” ja “Õnne algus” – on ju need Ester Mäe ja Eduard Tubina viisistatuna nii tugevasti meeltesse jäänud.

Kooslus Pille Lill – Piia Paemurru pani end kaasatõmbavalt kuulama. Hea oli tajuda Paemurru fraasi loogikat ja püüdu hoida iga laulu vormilist tervikut. Pille Lille interpreteerimine tekitas aga vastandlikke emotsioone ja mõtteid. On ju lauljal väga rikkalik hääl ning suur lavakogemus, mis tõotab olla kõiges täiuslik. Laulu “Tähed” alustas ta erakordselt lummava sisseelamise ja väljapeetusega. Tekst lausa kukkus kuulajale sülle. Kuid juba teises laulus välgatas mitte just kõige kvaliteetsem kulminatsiooni kõrge toon ja mida edasi, seda enam hakkas ilmutama end teose vormitunde taju ebamäärasus. Ning sage teksti ebaselgus jättis mõtted katkendlikuks. Oli äärmiselt võluvaid piano’s lauldud episoode, oli kirge ja dramatismi laulus “Rõõm”, hea oli laulu “Leid” dünaamiline ülesehitus.

Siinjuures tuleks tsiteerida lõiku Hermann Hesse artiklist “Saatmata kiri lauljannale”: “Mitte tema hingelähedust lauldavaga, mitte tema vaimustust kunstiteosest ei igatse ma kuulda, vaid noodis kirjapandu võimalikult täpset ja täiuslikku esitust, kui ta tõesti laulab nõnda, nagu helilooja on kirjutanud, kui ta midagi ära ei jäta ega juurde ei lisa, midagi ei võltsi, igale helile ja taktile tema õiguse jätab, siis oleme iga kord õnneliku juhuse ja ime tunnistajaiks, ning meid täidab eriline südantsoojendav tänulikkus…”

Ma ju ei tea, kuivõrd samalaadsed on Pille Lille tõekspidamised. Võib-olla on tema hingelaadile lähedasem improvisatoorsuse, julgema kaasautorsuse moment. Igal juhul on sündinud suurepärane vokaalteos, mis ootab järgmisi interpretatsioone.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht