Erkki-Sven Tüüri muusika neli aspekti

SIMON CUMMINGS

Erkki-Sven Tüüri muusika on avatud: autor vaatab välja- ja ettepoole, ei karda kombineerida uut ja vana, võõrast ja tuttavat.

CD „Erkki-Sven Tüür. Spectrums“ (Eesti Muusika Infokeskus, 2019). Ulla Krigul (orel), Indrek Vau (trompet), Leho Karin (tšello), Lauri Metsvahi (löökpillid). Erkki-Sven Tüüri teosed „Spectrum I–IV“.

Sünnipäevad ja aastapäevad annavad hea võimaluse tagasi vaadata. Sel kuul tähistatakse Eesti kõige ebatraditsioonilisema ja alistamatuma helilooja Erkki-Sven Tüüri 60. sünnipäeva. Kuulasin tema muusikaga viimast CDd „Spectrums“ ja täheldasin, et selles muljetavaldavas tsüklis saavad kokku tema muusikalise isiksuse eri aspektid. Mõnes mõttes on neli „Spectrumit“ nagu Tüüri muusikalise elu eri faaside ülesvõtted, mille varal joonistub välja pidevalt muutuva, kuid seejuures järjepideva käekirjaga helilooja lummav portree.

Polaarsused

Erkki-Sven Tüür on omaks võtnud polaarsuse ega karda pendeldada elegantsi ja energia, lüürilisuse ja müra, vaoshoituse ja ülekoormatuse vahel. Midagi sellest leiame peaaegu kogu tema muusikast, nii vanemast kui ka uuemast. „Raerituaalis“ (2004), 1982. aastal loodud teose „Rituaal“ töötluses, paiskab Tüür kokku vanad ja moodsad maneerid, liikudes edasi-tagasi varajase muusika jäiga formaalsuse ja elektrikitarri vahendatud roki metsiku vabaduse vahel. Üks Tüüri hiljutine teos, sümfoonia nr 9 „Mythos“ (2017), liigub niisamuti konkreetsete ja käegakatsutavate ideede ning abstraktsete ja pulbitsevate kujundite vahel, mida näib olevat võimatu kindlaks teha.

Teose „Spectrum I“ sooloorelile (1989) keskmes on samasugune polaarsus. Kaks poolust ei saa olla erinevamad: pehmelt voolavatele meloodialiinidele järgnevad tokaata-algused, massiivsed akordid, mis ilmuvad eikusagilt ja ähvardavad lömastada kõik, mis teele satub. Seda sorti eri laadi muusika lahknevus on tohutu – efekt on selline, nagu venitaks keegi oma lihaseid – ja Tüür ei tee vähimatki, et seda minimeerida. Ometi kuidagi, rohkem tänu püsivusele kui jõule, võtab võimust kergem muusika ja kuigi see tundub võimatuna, õnnestub teosel „Spectrum I“ kõlada tasakaalustatuna.

Konflikt

Erkki-Sven Tüüri loomeisiksuse teine polaarsusega seotud aspekt on konflikt. Paljudes tema teostes on tunda dramaatiline sisemine möll, mis ähvardab kõik laiali kiskuda. See on iseloomulik tunnusjoon tema 2007. aasta akordionikontserdi „Prophecy“ alguses, kus solist ja orkester veavad vastassuundadesse.

Tõsisem konflikt on kuulda teoses „Spectrum II“ orelile, trompetile ja löökpillidele (1994). Konflikti käivitavad löökpillid. Kui orel ja trompet esitavad koos kiirelt voolavaid meloodilisi ideid, mida võib tajuda „Spectrum I“ sarnase materjali jätkuna, siis löökpillidele jääb riiakas ja võitluslik roll, kuigi algul toetavad nad teisi instrumente säravate kaunistustega. Selle ennustamatu kära otsese tulemusena muusika vool katkeb ning selle tõttu läheb kõla lõpuks hoopis kaduma. Kuigi on selge, et järgnevad mõned oreli ja trompeti jagelevad katsed sellest välja murda ning algusesse naasta, on Tüür vapralt vältinud teose selgelt positiivset lõpplahendust. „Spectrum II“ lõpeb hoopis kollapsiga, mille lahendus on oma põhiolemuselt teatud jõuline trompeti­itk, viimne kinnitus katastroofi saabumise kohta. Erkki-Sven Tüüri muusika puhul alati õnnelikku lõppu oodata on viga.

Äärmused

Polaarsus ja konflikt toovad Tüüri muusikas esile järgmise iseloomuliku joone – äärmused. Sagedamini kui paljud teised tänapäeva heliloojad on Tüür valmis minema – ja ta on selle üle suisa õnnelik – kaugele üle selle piiri, mida oleme ehk valmis kuulama.

Mõned inimesed peavad selles määravaks Tüüri varajasi kogemusi eksperimentaalses progerokiansamblis In Spe, kuid see on liiga lihtsustatud vaade. Helilooja isiksus ja tema äärmuste suunas (või sellest eemale) liikuvad impulsid on sügavamad ja printsipiaalsemad kui eri muusikažanride stiilikujundid. Pealegi, In Spe hoiak, nagu see kostab nende 1983. aasta samanimelisel albumil, kus on Tüüri aastatel 1979–1981 loodud teosed, on õrn ja hillitsetud ning kaldub meditatiivsuse ja vagaduse poole – palju proget, kuid mitte nii palju rokki. See maailm on kaugel Tüüri kontserdi­muusika heidutavast kaalukusest ja energiast. Näiteks tema sümfoonia nr 4 „Magma“ (2002) algust kuulates on kerge uskuda, et maailm on katki rebitud ning selle sisemus veekeerise stiihia toore jõuga tühjusesse laiali paisatud.

„Spectrum III“ sooloorelile (1999) on üks kõrvetavamaid äärmuste näiteid kogu Tüüri loomingus. Kuigi „Spectrumite“ vahel ei ole tingimata järjepidevust (nende komponeerimise vahel on ikkagi palju aastaid), on lihtne kuulda teoste „Spectrum I“ ja „Spectrum II“ eraldusjooni ja heitlusi, et „Spectrum IIIga“ kulminatsioonini jõuda. Meie ees on helisein: tihedad klastrid laienevad ja tõusevad, kõrguvad meie ette, kõigepealt puhta ja iseloomutuna, hiljem rütmiliselt plärisedes nagu hiigelsuur, veidralt spiraalne masin. Siin on taas polaarsus: teose keskel püüavad sõna sekka öelda millegi väiksema ja lüürilisema igandid. Neil pole aga mingit võimalust: Tüür purustab nad täielikult kulminatsiooni pingelise akordijärgnevuse all, mida toetab sügav, vibreeriv burdoon.

Mängulisus

Nõnda nagu mina olen neid Erkki-Sven Tüüri muusika aspekte, polaarsust, konflikti ja äärmusi, kirjeldanud, viitab kõik ilmselt sellele, et tähtis on vastasseis ja võitlus. Muidugi on tema loomingus ka olukordi, kus ideid esitletakse selgelt ja hoolikalt, kuid neist ideedest saavad peategelased keerukas draamas, mille tulemus ei ole kaugeltki selge. Ometi on kõige märkimisväärsem Tüüri muusika aspekt ehk selle mängulisus, mis hõlmab teised kolm aspekti. See tähendab mitte kujutleda, kuidas karm polaarsus võib saada vallatu köieveo aluseks või kuidas äärmuseid toretsevaks muuta. Kuuleme seda ühe tema varasema teose „Kristiinale“ klaverile (1981) lõputus pladistavas noodireas ja mängulisus on jäänud tema loomingu korduvaks elemendiks. Tüüri sümfoonia nr 8 (2010) viimases osas on helilooja vältinud tavapärast finaali ning eelistanud tantsulist kontrapunkti ja rütmilist groove’i, kuid „Flammas“ (2011) on levivat tuld kujutatud tantsivate leekide järgnevusena.

Teoses „Spectrum IV“ orelile ja tšellole (2004) käib teistsugune mäng. Konflikt on asendatud kaastundliku õhkkonnaga: kaks instrumenti osalevad duetis, säilitades samal ajal iseseisvuse. Sellisena – eriti võrreldes kolme eelneva „Spectrumiga“ – kõlavad nad spontaansuse, tuju ja kapriisi tulemusena koos olemuslikult mänguliselt – iga mängija võtab juhtrolli või järgneb teistele. Enam pole äärmustest jälgegi ja polaarsuste jäänused on siin võtnud transtsendentsuse vormi, jõuline kulminatsioon teose keskel pakub kontrasti jumalikule särisevale muusikale teose alguses ja lõpus.

Erkki-Sven Tüür seisab kõigist teistest Eesti heliloojatest eraldi: tema muusika on selgelt mõjutatud kogu maailmast pärit ideedest ja nendega sulandunud. See muusika on avatud: autor vaatab välja- ja ettepoole, ei karda kombi­neerida uut ja vana, võõrast ja tuttavat. See on julge, südikas, ainulaadne ja – mis peamine – lõbus. Neli „Spectrumit“ on justkui selle helilooja mikroportreed – 60aastaselt on ta endiselt radikaalne nagu ikka.

Tõlkinud Maria Mölder