Erakordselt suur annus ellerlikkust

Sten Lassmanni plaadisari on viimase paarikümne aasta üks huvitavamaid muusikalisi ettevõtmisi ja klaveriõhtu EMTA suures saalis lõppakordina igati selle vääriline.

AARE TOOL

Sten Lassmanni klaveriõhtu „Kodumaised viisid“ 7. III EMTA suures saalis. Kavas Heino Elleri (1887–1970) „Liblikas“ (1935), „Muusikaline hetk“ fis-moll (1915), „Fauni tants“ (1917), „Karjase laul“ (1917), „Põhjala neid“ (1919), prelüüdide II vihik (1920), klaverisonaat nr 2 (1939-1940), kuus pala klaverile („Eesti süit“, 1946), „Episood revolutsiooniajast“ (1917), klaverisonaat nr 4 (1957-1958) ja „Eesti tants“ (1934). Kontserdile eelnes Heino Elleri kogutud klaveriteoste terviksalvestise esitlus EMTA kammersaalis.

Liblikaefektiks (või liblikatiiva efektiks) nimetatakse kaoseteoorias seda, kuidas ka kõige väiksemad muudatused alg­andemetes võivad põhjustada ettenägematult suure erinevuse lõpptulemuses. Nagu täheldas 1960. aastatel piltlikult matemaatik ja meteoroloog Edward Lorenz, piisab mõnikord vaid liblika tiiva­löögist, et maailma teises otsas vallanduks selle õhuvõnke tagajärjel orkaan.

See, et Sten Lassmann valis Heino Elleri pala „Liblikas“ oma mahuka ellerliku klaveriõhtu avalooks, on niisiis mõneti sümboolne. On ju omad „liblikatiiva löögid“ mängus selleski, et ta on olnud pikka aega pühendunud just Heino Elleri klaverimuusika uurimisele, mille tulemusena sai hiljuti täies mahus teoks pianistliku elleriaana terviksalvestis üheksal CD-l.

Sten Lassmanni enda tõdemusel algas üheksa plaadini viinud lugu õigupoolest 1938. aastal Londonis, kui Heljo Sepp (1922–2015), Heino ja Anna Elleri õpilane, võitis peapreemia Briti Nõukogu korraldatud konkursil. Võiduga käis kaasas stipendium kolmeks õpingu­aastaks Londonis Kuninglikus Muusika­akadeemias, ent 1939. aasta sügisel vallandunud sõda paiskas plaanid segi. Eesti NSVs kujunes Heljo Sepast see-eest Elleri klaverimuusika tegus eest­kõneleja. Britid polnud aga vahepeal oma tõotust unustanud: õpinguid, mis Sepal toona pooleli jäid, valiti Londonis ligi seitsekümmend aastat hiljem jätkama Sten Lassmann. Sellega oli asi otsustatud: temast pidi saama elleriaan.

Lassmanni plaadisarja eelmistest väljaannetest on olnud juba üksjagu juttu nii meil kui ka välisajakirjanduses. Repertuaar on jaotatud nii, et tuntumad ja kaalukamad teosed on igal plaadil vaheldumisi obskuursematega. Nõnda leidub alati mõni „kõrvauss“, aga ühtlasi ka niisugust, mis aitab ette kujutada ellerliku loometee kujunemislugu ja käänakuid. Üheksale plaadile tagasi vaadates on see lähenemisviis olnud ainuõige.

Nagu niigi mahukast ja nõudlikust Elleri-kavast olnuks vähe, esitas Sten Lassmann kuulajate pealekäimisel veel peaaegu poole tunni jagu lisapalu.

 Rene Jakobson

Londoni plaadifirma Toccata Classics üllitatud plaadisari pole ju sugugi mõeldud vaid eesti elleriaanidele, vaid ka neile, kellele kõik Eestiga seonduv näib kui paras eksootika. Seepärast oli vaja võita kuulaja tähelepanu juba sarja esimese, 2011. aastal ilmunud plaadiga, millel on talletatud Elleri loomingu säärased võtmeteosed nagu prelüüdide esimene vihik (1914–1917), tokaata h-moll (1921), „Kellad“ (1929) ja sonaat nr 2 (1939-1940). Ellerluse põhijooned võõbatud, sai hakata järgmiste plaatidega lisama pildile varje ja varjundeid.

Pinge püsib ka üheksandal plaadil. Suure osa sellest hõlmab Elleri loomingu varane varia, igasugused väikesed tempo di marcia’d, valsid ja lüürilised meeleolupalad. Nendesse lugudesse ei peaks sugugi suhtuma nii, et nad on salvestatud pelgalt väljaande kompromissitu terviklikkuse huvides. Mõni kuulaja võib nende seast leida just oma ellerliku lemmiku, sarnaselt sellega kuidas Arvo Pärdi loomingust tellitakse soovikontsertidel kõige rohkem „Ukuaru valssi“. Lõppude lõpuks pole ju ka „Kodumaine viis“ muud kui üks niisugune juhuslik meeleolupala, millele on saanud osaks järelpõlvede eriliselt pateetiline tundevarjund.

Üks on see, milliseid tundeid äratab Eller Eestis, teine aga see, kuidas tajutakse tema muusikat mujal. Seetõttu on alati põnev lugeda välisajakirjanduses ilmunud plaadiarvustusi, kus Ellerit püütakse võrdluste varal „kodustada“. Inglaste kõrvus kõlab Elleri maalähedane helimaaling mõneti kui Frederick Delius või Ralph Vaughan Williams; mainimata ei jäeta muidugi ka Griegi, Sibeliuse, Debussy, Rahmaninovi, Skrjabini või Prokofjevi loomingut. Samavõrd kerge on öelda, kelle moodi Eller ei olnud. Skrjabini stiil võis olla küll eeskujuks, aga säärast egofuturistlikku enesehävitust ja ekstaasini küündivat sisemist põlemist Elleri muusikast eriti ei leia. Samavõrd läks Ellerist mööda orientaalne eksootika ja antiigiteema (erand on küll pala „Danse du Faune“), nagu seda võib kohata näiteks poolaka Karol Szymanowski puhul. Võrrelda Elleri klaveriloomingut muusikalise päevikuga on paljude palade intiimsust silmas pidades vägagi tabav, seda enam et päevikupidamise juurde kuulub ka teatav endasse süüviv eskapism.

Siiski jääb tõsiasjaks, et Elleri tähtsust mõistab vaid see, kes tunneb eesti kultuuri­loo kulgemise rütmi. Selles, et Ellerit on hakatud tunnetama ehteestilikuna, väljendub ühtaegu nii tema loominguline kordaminek kui ka traagika. Modernistlik närv ilmnes Elleri loomingus juba varakult, Esimese maailmasõja ajal loodud prelüüdide I vihikus. Kui 1920. ja 1930. aastatel teenis Eller endale modernisti (või toonases kõnepruugis impressionisti) loorberid, siis mitte eesmärgiga kanda Eestisse „enam euroopalist kultuuri“, vaid hoopis selleks, et murda ise välja Eesti kitsastest oludest Euroopa avarustele. See tal toona paraku ei õnnestunud. Selle asemel sai Eller 1940. ja 1950. aastatel tunda omal nahal ehedat nõukogulikku absurdi. Elleri loomingus kätketud „suur lugu“ on sellest, kuidas jääda kainelt iseendaks tingimustes, kus aeg ja olud on seadnud väljavaadetele piiri.

Sten Lassmanni plaadisari on viimase paarikümne aasta üks huvitavamaid muusikalisi ettevõtmisi ja klaveriõhtu EMTA suures saalis lõppakordina igati selle vääriline. Kel kõrvus helisemas plaatidel kuuldud interpretatsioon, tajus kontserdiolukorras veelgi joovastavamat virtuoosset hoogu. Nagu niigi mahukast ja nõudlikust Elleri-kavast olnuks vähe (sh sonaat nr 2 ja nr 4!), esitas Lassmann kuulajate pealekäimisel veel peaaegu poole tunni jagu lisapalu. Sellest mängust piisas, et pöörata saalis ka kõige tuimem inimeseloom jäägitult Elleri usku. Kodune töö on igaühele teada: võtta kätte ja kuulata läbi üheksa CDd. Nõuannet järginule saab osaks (pianisti enda sõnu kasutades) „erakordselt suur doos ellerlikkust“.