Brahmsi ?ajaloo lõpu? järgsed sonaadid

Toomas Velmet

Kontserdisarjas ?Akadeemiline kammermuusika?: TOOMAS VAVILOV (klarnet) ja PEEP LASSMANN (klaver) Kadrioru lossis 19. VI, kavas Brahmsi sonaadid. Johannes Brahmsi duosonaadid: kolm viiuli-, kaks t?ello- ning kaks klarnetisonaati klaveriga on arvatavasti selle ?anri tipud, nende täiuslik esitus aga endast lugupidavate interpreetide igakülgse võimekuse näitaja. Brahmsi oopused 114 (Trio), 115 (Kvintett) ja 120 (sonaadid f-moll ja Es-duur) on selles seltskonnas erilised, sest ei meenu ühtegi heliloojat, kes sarnasel tasemel oleks süvenenud klarneti kui instrumendi hinge.

Tõsi, autor annab ka vioolale võimaluse neid teoseid esitada, aga selle potentsiaali vallapäästmine on ikka veel vioolamängijatele suur ja ahvatlev võimalus. Pärast op. 115 täiuslikkust tundis autor ennast loominguliselt kui uss, kes sööb oma saba, ning konstateerib kirjas Klara Schumannile, et saabunud on ?ajaloo lõpp?. Sellele lõpule järgnes veel neli oopust klaverile ning siis ?jälle? klarnet eespoolmainitud sonaatidega.

See tulemus on järjekordne tõestus interpreedi võimest sütitada helloojat, sest kogu Brahmsi klarnetivaimustuse taga seisab Meiningeni orkestri esimene klarnet Richard von Mülhfeld (1856 ? 1907). Nimetatud muusik alustas oma karjääri sama orkestri viiuldajana. See periood kestis ainult kolm aastat ja siis istus von Mühlfeld iseõppinud klarnetistina orkestri esimese klarneti puldis. Esitanud koos autoriga ja t?ellist Hausmanniga Trio op. 114 ning Joachim-kvartetiga Kvinteti op. 115, teenis ta oma meisterlikkusega Brahmsilt mainitud kaks sonaati, andes veel kord autorile loomingulisest kriisist väljumise impulsi. Von Mühlfeldi kohta on kirjutatud, et ta sulandus (Kvintetis) nii dünaamiliselt kui tämbriliselt eriti hästi keelpillidega. See olla Brahmsi võlunud.

Klarnet on aegade jooksul palju muutunud-täienenud ning instrumendi erinevad klapisüsteemid on ajalukku toonud terve rea meistreid: meenuvad nimed Klose, Böhm, Auler, Albert ja Buffet. Mühlfeld kasutas aga hoopis Carl Bärmanni süsteemi instrumenti (täiustatud Müller-Heckel) ning ehk on selleski tema keelpilliliku kõla allikas. Ilmselt oli seegi omadus Brahmsile oluline. Kvintett kvinetiks, kuid brahmsilik klaver on midagi muud oma bassidele toetuva täidlase kõla ja maksimaalselt täidetud harmoonilise koega.

Duo Toomas Vavilov ? Peep Lassmann on arvatavasti parim, mida tänane eesti interpretatsioonikunst nende kahe sonaadi esitamiseks võib pakkuda ning see toimus 19. juunil Kadrioru lossi saalis, otse loomulikult sarjas ?Akadeemiline kammermuusika?. Duo suhe Brahmsi muusikaga tundub olevat sarnane, s.t mitte liiga ?moodsalt? vaatlev, vaid süvenenult tekstitruu ja talitsetult emotsionaalne. Romantilised vihjed jäävad pigem aeglaselt kulgevasse muusikasse kui ansamblilist tähelepanu vajavatesse appassionato?desse.

Vavilovi madal register on hästi köitva, pehmelt mahlaka tämbriga, mida Brahms on toonitanud ka Mühlfeldi puhul erilise väärtusena. Üllatavalt sobiva dünaamilise tasakaalu leidis professor Lassmann lossi kabinetklaveriga, samas midagi kaotamata suuremahulise teksti olulistest väärtustest.

Õhtu suurte õnnestumiste hulka võin lugeda f-moll sonaadi Andante un poco adagio ja Vivace ning Es-duuris Allegro amabile. Esimese sonaadi Allegretto grazioso pisut liigne ?labajalgsus? pani kahtlema ja teisi salvestisi kuulama, sest nn Viini grazioso pole minu ettekujutuses sugugi nii maalähedane Ländler, kuid võta näpust ? esitustraditsioonid räägivad teist keelt (eriti vioolaversioonid) ja Vavilov-Lassmann jäävad nende taustal hästi kultiveeritud Ländler?i asjatundjaiks.

Kontsert oli tervikuna oodatud kõrgtasemel ja tekitas lisaks Brahmsi-sõbralikule naudingule kaks mõtet, mida ei tahaks enda teada jätta. Esiteks ? just sellised kavad on kõige sobivamad, kui mõelda akadeemilisele kammermuusikale, ja teiseks on Vavilov-Lassmann duona väärtus, mis vajab ?konserveerimist? ideaalsetes tingimustes, s.t stuudios ja kontsertklaveriga. Selle salvestise ostaksin ma küll.