Avatult ja puhanguliselt

Tiiu Levald

  Kontserdisarjas “Vocalissimo”: KÄDY PLAAS (sopran) ja MIHHAIL GERTS (klaver) Tallinna raekojas 2. XII.

 

Kauneid ja hea koolitusega lauluhääli on viimastel aegadel (meie väikest rahvaarvu silmas pidades) kuulda saanud üllatavalt palju. Kuid nii instrumentaalselt klaari intoneerimist oma kaunitämbrilise häälega ning ka mõttetihedat muusikas olemist, nagu seda pakkus 2. XII Tallinna raekojas Kädy Plaas koostöös pianist Mihhail Gertsiga, kuuleb harva.

Mõtteahel oli huvitavalt üles ehitatud: siin olid ühed tuntumad ning romantilisemad Robert Schumanni laulud, neile järgnesid meie kuulajale tundmatud Clara Schumanni üllatuslikult emotsionaalsed ning kirglikud, kohati lausa Schuberti ning Liszti haaret meenutavad laulud. See lõik lõppes Schumanni imelise “Kuuvalge ööga”. Skandinaavia atmosfäär algas ja lõppes Sibeliusega, nende keskel kõlasid Griegi, Hugo Alfveni, Stenhammari ja Carl Leopold Sjöbergi laulud – suuremalt jaolt meie kuulajale uus muusika. Kuna õhtu haaras oma terviklikkuse, kauni häälekäsitluse ja väga harmoonilise kooslusega, siis tahaks lugejaga jagada mõningaid mõtteid.

Robert Schumanni laulud “Pühendus”, “Pähklipuu”, “Lootoslill” ja “Suleika” on aastakümnetega endale ülimalt pika traditsioonide slepi külge saanud ja seega peab noorel esitajal olema suur julgus saada taasloojaks. Lugeda nooditeksti omamoodi, jätta kuulajale esmaavastaja mulje. Ühest pidepunktist tasuks Kädy Plaasil edaspidi kindlasti julgemalt kinni haarata – romantismi avatumast ja puhangulisemast eneseväljendusest.

Clara Schumanni lauludes tuli ere muutus väljenduses, eriti lugudes “Läbi tormi ja vihma ta tuli”, “Lorelei”, “Tumedais unistustes” ja “Armulumm”. Kui seni on Plaasi iseloomustanud eriline instrumentaalne häälekäsitlus, siis nendes emotsionaalselt lopsakates puhangutes pakkus ta kuulajale naudingu, mida saab anda vaid kauneim pillide seas – inimhääl.

Mihhail Gertsile on looduse poolt kaasa antud üks ülimalt oluline omadus koostööks lauljaga, oskus hingata koos lauljaga, olla ansamblis täisväärtusliku muusikuna, sealjuures mitte kuskil lauljale “kandadele astuda”. Ja teine oluline omadus – tunnetada dünaamilist tasakaalu oma partneriga, tema tämbriga ühilduda, sealjuures muutumata “taustaks” ja tuua kõik vajalik kuulajani.

Ühise värvigammaga nii laulja kui pianisti puhul olid harmooniate mängud “Pähklipuus” ja “Lootoslilles”. Huvitav oli kuulata Clara Schumanni lauludes tuttavaid viiteid, mõjutusi: “Kannike” oleks nagu kummardus Mozartile, “Loreleis” on ilmset sugulust Lisztiga, kusjuures viimase laul Heine poeemi tekstile on loodud tunduvalt hiljem, ning “Armulummas” tekitab ärevust Schubertile omane ostinaatsus klaveripartiis. Nende laulude esitus lummas vaba loomingulisusega.

Sibeliuse “Teemant märtsilumel” on üks kaunimaid tema vokaalloomingus: lühikeses eel- ja järelmängu akordides kangastub Soome punaste graniitkaljude suursugusus, laulupartii voogab lihtsa soome rahvaviisilähedase meloodiana ning tekstis sisalduv maalib meile pildi kirkast põhjamaa lumesärast. Ettekanne oli teose vääriline, võrratu. Kädy Plaas kummutas oma kõlakujunduse ja diktsiooniselgusega müüdi, et Skandinaavia keeltes on raske laulvalt musitseerida.

Uskumatult kaunilt kõlasid norrakeelsed “Veeliilia” ning “Sind armastan”. Siinjuures teeksin tagasihoidliku vihje tekstide tõlkimise küsimuses: on põhimõtteline vahe, kas laulja teeb enda tarbeks reaaluse tõlke, et olla interpreteerimisel absoluutselt adekvaatne, või me pakume kuulajale kavalehel poeetilise tõlgenduse – kohmaka sõnasõnalisuse drastilisim näide oli seekord Schumanni “Pühenduse” I salmi tõlge.

Eredad olid Sibeliuse “Esimene suudlus”, kus dramatism sarnane kuulsaks lauldud looga “Tuli kohtumiselt neiu” (eriti klaveripartiis) – see on noor ja tuline Sibelius ning humoorikas ning hea karakteritunnetusega esitatud “Eksinud”. Laulja vokaaltehnilisest seisukohast vaadatuna avanes Plaasi “pill” vahest kõige rikkalikumas mahus Stenhammari “Metsas”. Siin sai kuulda, kui palju salasoppe nii sügavama hingamise kui resonaatorite arvel on selles noores hääles veel varuks. Põhjamaade uhkuse tenor Jussi Björligi kuulsaks lauldud Sjöbergi “Laulud” kõlas avarustesse kutsuvalt, ja ootamatult debussylikult hapras värvikeeles Alfveni “Mets magab” juhtis lõpupalana kõlanud Sibeliuse meil tundmatu lauluni “Kas see oli uni?”.

Kaunis õhtu oli ja viimase laulu pealkiri jääbki meeltesse järgmise kohtumiseni, mida pakub Eesti Kontserdi suurepäraste kontsertide sari “Vocalissimo”.