Ansambel U: sajandi ansambliks!

Ansambel U: vana aasta uue muusika kontsert oli ühtaegu nii tagasivaade nende tegevusele kui ka XX sajandi muusikale.

MIRJE MÄNDLA

Ansambel U: vana-aasta uue muusika kontsert 29. XII 2023 Eesti Nüüdismuusika Keskuses. Ansambel U: koosseisus Helena Tuuling (klarnet), Merje Roomere (viiul), Levi-Danel Mägila (tšello), Taavi Kerikmäe (klaver), Tarmo Johannes (flöödid) ja Vambola Krigul (löökpillid). Kavas Cornelius Cardew’, Pierre Boulezi ja Steve Reichi muusika ning publikuorkester.

Mida peaks ansambel U: veel tegema, et ta nimetataks sajandi ansambliks? Millest selline küsimus? – võiks hüüatada eesti muusikaeluga kursis olev isik. Ansambel U: ei saa nuriseda tähelepanu ja tunnustuse puuduse üle (2009. aastal omistas Eesti Kultuurkapital ansamblile U: aastaauhinna uue muusika alase tegevuse eest, 2016. aastal sai U: sama preemia sisukate rännakute eest tänapäeva muusikamaastikul). Eks ikka selleks, et viia lugeja paremini ansambel U: kontsertide meeleollu ja esitada samas vaimus küsimusi nagu ansambel U: eestvedajad. Just niimoodi „üldse mitte provokatiivselt“ esitavad küsimusi ka muusikud ise – küll endale, publikule, aga miks mitte ka heliloojatele.

Üks selliseid legende on lugu 2003. aastast, mil „läbikatsumise“ osaliseks sai tollase festivali „NYYD“ külaline Steve Reich. Ansambli eestvedaja uuris temalt, mida arvab helilooja oma varase perioodi teostest. Linnalegend teab aastat 2003 seostada ansambel U: Steve Reichi teosega „Pendulum Music“ ehk „Pendlimuusika“ ning ingliskeelse väljendiga bunch of idiots (ee ’idioodikari’).

Meeldetuletuseks: teos tuli Eestis esiettekandele ansambli esimesel kontserdil. Protsessimuusika näitena on teoses kasutatud nelja juhtme otsa riputatud võimendatud mikrofoni, mis liiguvad pendlina nende all lebavate kõlarite kohal. Tagasisides kõlavad viled ja/või undamised tekitavad faasinihkes erineva intensiivsusega helimustreid.

Reichi „Pendulum Music“ märkis ka U: 10. tegevusaastat ja tuli ettekandele nende 10. IX 2013. aastal antud kontserdil: „Täpselt tunnipikkune õhtu näitas paradoksaalsel kombel, et „tõsine“ muusika ei pruugi üldse olla nii tõsine“ (Igor Garšnek, Sirp 19. IX 2013). Selgi korral kõlanud ettekanne ansambli vana aasta kontserdi kavas oli meeldivate õnnestumiste killast. Aga eks Reichi „Pendulum Music“ jääbki ilmselt ansambli repertuaaris kehastama omamoodi eneseiroonilist hetke, isegi kui krestomaatilist teost on juba korduvalt ja edukalt ette kantud.

Ansambel U:-le iseloomulikult oli vana aasta kontserdi kava läbimõeldud tervik. Mõneti tavapärasele (kui kava, kus on koos pendlimuusika, proletaarlaste marss, publikuorkester ja „Dérive 1“, üldse saab niimoodi nimetada) kontserdile lisandusid eel- ja järellugu. Teoste saateks rääkis U: nagu ikka muusikaloolisi fakte, lihtsalt seekord olid need seotud Eestiga ja ansambliga U: ning juhtumite ja kogemustega, mis on ansambli tegevusaastate jooksul aset leidnud ja mida on ilmselt kusagilt muusikaloo teatmikest lootusetu leida. Näiteks üks värvikas seik: ansambli liige oli sunnitud endale kiirabi kutsuma Karlheinz Stockhauseni teose „Aus den sieben Tagen“ ehk „Seitsme päeva jooksul“ esituseks valmistumise aegu, kuna muusikud olid 2010. aasta kuumal Tartu suvel ette võtnud neljapäevase meditatsiooni ja paastu. Kirevate kirjelduste kokkuvõttena tõdesid muusikud, et ilmselt tulnuks tavalise vee asemel tarbida mineraalvett. Kontserdil näha olnud fotosüüdistused tollaselt ettekandelt jätavad hapras konditsioonis muusikutest küllaltki ebamaise mulje, mida võib põhjendada äärmusliku nõrkuse ja ilmse ettevaatlikkusega liigutuste sooritamisel.

Seekord ei olnud kontserdil esiette­kandeid (kui just mitte tõlgendada teatavate mööndustega publikuorkestri Play! improvisatsiooni), tegemist oli tagasivaatega ansambel U: tegevuse eri ajajärkudele ning üheks tuumakamaks esituseks kujunes õhtut lõpetav Pierre Boulezi „Dérive 1“. Kui see U: esimesel kontserdil kõlas, sai tuttuus ansambel heatahtlikku tagasisidet: nimelt tuldi „üsna hästi toime ka keeruka avangardi mõnede krõbedate teostega“ (Evi Arujärv, Sirp 24. X 2003). Teos on leidnud ansambli tegevuse jooksul esitamist veel mitmel korral. Ansambel U: publik on Boulezi muusikaga küllaltki hästi kodunenud; teos kõlab varajase muusika näitena, olles paradoksaalselt pärit XX sajandist. Boulezi 1984. aastal loodud Sacheri heksakordil põhineva struktuuriga teost dirigeeris esiettekandel Oliver Knussen, teos ise on aga pühendatud briti muusikakriitikule Sir William Frederick Glockile.

Muidu ansambli kavades kesksel kohal olevaid Udo Kasemetsa teoseid seekord ettekandele ei tulnud, küll aga võis vaadelda Udo Kasemetsa teoste esitamiseks loodud instrumente Columbine ja Amaranth. Nimelt oli ansambel U: avanud seoses oma 20 aasta tähtpäevaga Eesti Nüüdismuusika Keskuses ülevaatliku näituse ansamblile spetsiaalselt valmistatud kasutuses olnud instrumentidest ja pärast kontserti tehti näitusel ekskursioon, kus ansambli liikmed Taavi Kerikmäe eestvedamisel selgitasid instrumentide tausta, nende saamislugu ja kasutamist. Muusikud esitlesid mitme instrumendi mänguvõimalusi ja kõlakvaliteeti. Seal leidus Andrus Kallastu teoses „Šamaani surm“ kasutatud superflööt, aga ka kontserdil „URR-14. Mõõdutundetu instrumentaarium“ (2017) tarvitatud miniviiul. Teisal eksponeeriti instrumenti „oksad“, mis oli kasutuses Christian Wolffi teoses „Sticks“ (2013). Selle Nõmme metsas maast valimisel oli määrav olnud asjaolu, kui hästi üks või teine oks võttis vaevaks vihiseda.

Näitusel pakuti vaatamiseks ka ansambel U: plakateid läbi 20 aasta. Üks huvitavaid näiteid oli mõõdetult 21 grammi kaaluv kontserdi „21 grammi“ plakat (EMP 2023), aga ka esimese kontserdi oma, algupäraselt käsitööplakat – selle juures oli näitusel kirjas „2003“ ja „ise tehtud“. Kuuldavasti ei olnud tollal korraldav organisatsioon „näinud võimalusi“ või „oli unustanud“ tuttuue ansambli esimese kontserdi puhul plakatid tellida ja trükkida. Selline isetegemise traditsioon on toredasti püsinud ansambli järgmistel tegevusaastatel, mille olulisimaks saavutuseks saab lugeda rakendust vClick, mis võimaldab mängida ilma dirigendita ja mille esimene n-ö analoogeksemplar oli mitmevärviliseks jõulukuuseks ristitud punast, kollast ja rohelist värvi tulukestega takti­mõõtu liigendav elektriline seadeldis. Tarmo Johannese loodud koodi abil töötav arvutiprogramm, mille uusim versioon edastab signaali rakenduse kaudu telefonidesse, võimaldab unikaalse leiutisena ansamblil esitada komplitseeritud partituure dirigenti kaasamata. Ka seekord sai publik rakenduse kaudu joonduva ansambli täpset musitseerimist kohata eelmainitud Boulezi teose „Dérive 1“ ettekandes.

Kontsert algas tagasivaatega aastale 2015, kui ansambel tõi kontserdil alapealkirjaga „Poliitika“ ettekandele Cornelius Cardew’ teose „Founding of the Party“ ehk „Partei asutamine“. Kontsert üllatas omal ajal nii publikut kui ka tollal kohal olnud kriitikut. „Peaaegu miski ei kõlanud sellisena, nagu kavalehte lugenuna võinuks oodata,“ kirjutas Igor Garšnek Sirbis 17. IV 2015. Kriitik peatus tollases arvustuses ansambel U: „vokaal­esitusel“ Louis Andriesseni teoses „Lase tänav vabaks“ (1978), mille tunnustatud helilooja oli kirjutanud ametiühingutele. Samalaadsest temaatikast tõukub toonagi ja nüüd siis uuesti ettekandele toodud briti helilooja Cornelius Cardew’ laul, mis jääb aega, kus Cardew oli lasknud ennast kaasa haarata poliitikast ja astus mitme kommunistliku taustaga Briti partei liikmeks (ühe puhul oli suisa asutajaliige). Muusikutele on Cardew siiski eelkõige tuntud kui haarava elukäiguga võimekas eksperimentaalse muusika looja. Teada on tema tegevus Stockhauseni assistendina: Stockhausen hindas tema pianistivõimeid ja orienteerumist nüüdismuusikas kõrgelt, kuid Cardew oli tema suhtes oma lühikeseks jäänud elu teises pooles mõnevõrra kriitiline. Üks Cardew’ mõjutajaid oli ka John Cage. Cardew’d tuntakse 1969. aastal loodud Scratch Orchestra asutajaliikmena, tema üks tuntumaid teoseid on 193-leheküljelise graafilise notatsiooniga „Treatise“ ehk „Traktaat“ (1963–1967). Cardew jõudis peale laialdase muusikategevuse töötada ka graafilise disainerina.

Kontserdil ettekandele tulnud lauluke on oma olemuselt salmilaul klaveri saatel. Ansambel U: rivistus üles vokaalkvintetina. Laulu tekst keskendub proletaarlaste ja leninismi ülistamisele – need on teemad, mida siin maanurgas ilmselt tõsiselt ei võeta. Kontserdil meenutas Kerikmäe, et tolle Eesti esiettekande aegu aplodeerisid mõned kohal viibinud siinsed heliloojad ettekandele maruliselt (tõenäoliselt ikka musta huumori võtmes), kuid ansambel ei taibanud pärast edasi-tagasi sammumist ja kummardamist seda veidrat laulu uuesti ette kanda ja tegi seda nüüd mõneaastase hilinemisega.

Publikul ei lastud rahulikult toolidel mõnuleda selgi korral. Ette võeti ka ansambel U: üks huvitavaid alasuundumusi ehk publikuorkester: näilisest demokraatiast kehutatuna võisid kohal viibinud kuulajad mobiiltelefoni rakenduse kaudu valida omale sobiva instrumendi ning sellel musitseerimise n-ö sobivas registris (skaalal madal–kõrge) või heli amplituudiga (skaalal vaikne–vali). Omamoodi vastuolulise eksperimendina täidab publiku­orkester kindlasti seda ülesannet, et publik lülitub mõnevõrra passiivsema vastuvõtja positsioonilt mänguliselt aktiivsemasse osalemisprotsessi.

Ansambel U: vana aasta uue muusika kontsert oli niisiis ühtaegu nii tagasivaade nende tegevusele kui ka XX sajandi muusikale (erandina publiku­orkester Play!, mis on alati n-ö uus). Milliste eksperimentide ja (esi)ettekannetega üllatab ansambel U: järgmistel kümnenditel, saame kuulda.