Tuhkaprints ja Unistuste Triinu

Massenet’ prantsuse fin de siècle’i vaimus „Tuhkatriinu“ oli Jüri Naela Eestis esmalavastatuna oodatult tempokas ja koomiline, nutikas ja vaatemänguline.

ANNE AAVIK

Jules Massenet’ ooper „Cendrillon“ ehk „Tuhkatriinu“ esmalavastus Eestis 10. IX Endla teatris. Muusikaline juht ja dirigent Erki Pehk, lavastaja ja koreograaf Jüri Nael, kunstnik Madis Nurms, valguskunstnik Anton Kulagin, videokunstnik Liudas Svirskas. Osades Zuzanna Nalewajek (Lucette ehk Tuhkatriinu), Jomantė Šležaitė (Madame de la Haltière), Abi Levis (Unistuste Prints), Eszter Zemlényi (haldjas), Laimonas Pautienius (Pandolfe), Gabrielė Bukinė (Noémie), Ieva Goleckytė (Dorothée), Vladimiras Prudnikovas (kuningas) ning Kaunase Riikliku Muusikateatri koor ja orkester.

Eesti muusikateatri festivalide hulgas on traditsiooniks saanud „Promfest“ üks silmapaistvalt ekstsentriline tegelane. Kadestamisväärse järjekindlusega ilmub ta Endla saali, särades valges lateksis ja karusnahas, õõtsudes hoogsalt oma võimatult kõrgetel kontsadel, samal ajal varjates särava naeratuse ja sädeleva meigikihi all piinlikku fakti, et sündinud on ta juba eelmisel sajandil. Ei tea kust ilmuvad suvepealinna koduselt glamuursesse õhustikku nii tagasihoidliku luksusega rõivastatud maailmakuulsad ooperistaarid kui ka pastelsetes toonides Nike Air Maxe kandvad tundmatutes keeltes rääkivad inimesed, kelle näos välgub neete ja paljaid käsivarsi kaunistavad tätoveeringud. Nemad koos Pärnu koorekihiga pole iialgi kuulnud klassikalise muusika kuvandiga kaasnevast silbersee’st. (Mitte otsida seost Kurt Weilli samanimelise ooperiga. „Hõbejärve“ all peetakse silmas vaatepilti, mis avaneb kontserdimaja rõdult publiku peade merd vaadates.)

Põhiline on, et „Promfest“ lõhub karistamatult klassikalise ooperimaailma hierarhiat, kus dirigent võib äärmisel juhul valida ooperi oma lemmiklaulja hääle järgi. Siin ei ole kunstilisel juhil suurt sõnaõigust, sest lemmikooperi valib Klaudia Taevi nimelisel konkursil võidukas olnud ooperilaulja kas või oma kõige hullumeelsemate unistuste hulgast. Seni lavastatud 11 teose hulgast küll äärmuslikke nüüdisteoseid ei leia: ikka ja jälle veetlevad lauljaid „Carmen“ ja „Traviata“, „Rigoletto“ ja „Aida“. Üldiselt jääb ka „Promfesti“ statistikas ooperikuningaks Verdi.

Siiski leidub erisoove ka diivahakatistel ja huvitaval kombel ei ole „Tuhkatriinu“ festivali esimene Jules Massenet’ vähem tuntud ooper. Eesti esmalavastuseks osutus ka Mai Murdmaa lavastatud „Thaïs“ (2009). Kui uskuda Ameerika tippsopranit Renée Flemingit, siis näeb seda ooperit laval harva, kuna peaosadesse sobivate lauljate leidmine on võimatu ülesanne. Selle eest, et teine Massenet’ meistriteos, fin de siècle’i vaimus ühtaegu prantslaslikult peen ja eeterlikult maagiline „Tuhkatriinu“ rikastab nüüdsest Eestis lavastatud ooperite nimekirja, tuleb tänada nimiosa laulnud poola metsosopranit Zuzanna Nalewajekit.

Kui rääkida teistest osatäitjatest, siis on juba aastaid „Promfestile“ ette heidetud Eesti lauljate ebaedu konkursil (seega seda, et ei ole eelistatud omasid), on olnud ka aastaid, kui polegi siinseid osalejaid leidunud. Kui festivali algusaastatel oli vahel lausa pool konkursi lauljaist meie solistid, siis aasta-aastalt on nende arv kahanenud, viimastel kordadel olematuks. Siiski võis ka „Tuhkatriinu“ peaosades kuulda varem tuttavaks saanud lauljaid, kes on festivalile truuks jäänud. Näiteks Unistuste Printsi kehastanud ameeriklanna Abi Levis, samuti konkursi võitja (2017), särab Pärnus püksrollis juba mitmendat korda (kui tähte närida, ei kandnud Prints enamasti küll pükse, vaid tüllseelikut ja pitssukki, aga pean silmas nn travestiarolli, kus meestegelast laulab naine), nimelt mõne aasta eest laulis ta Bellini ooperis „I Capuleti e I Montecchi“ Romeot.

Liigutav oli kuulda Pandolfe osas 20 aasta eest konkursi võitnud karismaatilist leedu baritoni Laimonas Pautieniust, kes valis pärast võitu „Deemoni“ nimiosa ja lõi 2007. aastal „Carmenis“ särava härjavõitleja Escamillo rolli. Nüüd aga mängis ta võluva, kuid oma naise käpa all vaevleva tundelise beetamehe koomilisepoolset osa. Ka kurja võõrasema kehastanud, varem sopranina esinenud leedulanna Jomantė Šležaitė on mul eredalt kõrvus meelekindla Aidana (tema oli võidukas kümne aasta eest). Kuninga rollis austas lavastust Leedu ooperiteatri grand old man Vladimiras Prudnikovas, kellest on samuti saanud festivali armastatud püsiartist. Leedu lauljate suur osakaal on kindlasti seotud ka festivali partneri, Kaunase Riikliku Muusikateatri osalusega viimase kuue lavastuse juures.

Festivali lavastuste konstant on väsimatu loominguline tandem, ekstravertne dirigent Erki Pehk ja suurejoonelise käekirjaga kunstnik Madis Nurms. Hoolimata sellest, et „Promfesti“ on nad teinud juba pool oma elust, on neil kuidagi („tänu“ lakkamatult maa ja taeva vahel rippumisele ehk püsirahastuse puudumisele?) õnnestunud pääseda etableerumisega kaasnevast rutiinist.

Lugu tuhandete aastate tagant

„Tuhkatriinu“ muinasjutt kehtestas end Euroopa kirjandusloos 1697. aastal, kui Charles Perrault avaldas selle pealkirja „Cendrillon“ all oma kogus „Vana aja lood ehk muinasjutud“ (tuntud ka „Haneema juttudena“) koos „Punamütsikese“, „Saabastega kassi“, „Uinuva kaunitari“ ja teiste praegugi armastatud lugudega. Ometi ulatub Tuhkatriinu lugu kaugemale nii ajas kui ka ruumis: muinasjutu hiina versioon pärineb IX sajandist ja Vana-Kreekast leiab selle kohta teateid juba VI sajandist eKr. Tuhkatriinu kuju mõju Euroopa kultuurile on raske üle hinnata: lugematute filmide ja draamalavastuste kõrval on seda lugu ooperiformaati valatud 1749. aastast saadik. (Jean-Louis Laruette’i „Cendrillonist“ kuni tänapäevani. Näiteks 2016. aastal Viinis esietendunud Briti imelapse, uueks Mozartiks ristitud Alma Deutscheri „Cinderella“ esiettekande ajal oli helilooja 11aastane. Deutscher eemaldas loost kristallkingakese: noor helilooja põhjendab seda tänapäeva kultuurikontekstiga, kus jalanumbril ei ole mingit tähendust. Ilmselt on see osa loost pärit Hiinast, kus miniatuurne jalg osutas kõrgele päritolule.)

Kuigi tuhkatriinuoopereid on maailmas vähemalt paarkümmend, on standardrepertuaari jäänud vaid koloratuurimeister Gioachino Rossini itaaliakeelne „La Cenerentola“ (1817), üks maailma väheseid oopereid, mille nimirollis saab särada metsosopran (ja mitte tavaline, vaid erakordse ulatuse ja tehnikaga koloratuurmetso!). 1899. aastal Pariisis esietendunud Massenet’ „Cendrillon“ on kuulsama Rossini oopuse kõrval jäänud vaeslapse rolli. Nagu oma edukamas eelkäijaski, on selles rambivalgusse tõstetud madalam, mahlakam naishääl: seal leidub rolle tervelt viiele metsosopranile (tegelikult laulab ooperis sageli kuus madalat naishäält). Unistuste Printsi hääleliigiks on Massenet’ märkinud falcon (tumedama tämbriga hääl, mis jääb soprani ja metsosoprani vahele) või mõistatuslik soprano de sentiment. (Kas tundelise soprani all mõista pigem lüürilist või dramaatilist?) Kuigi ooperi maailma esiettekandel laulis tõesti sopran, on see roll jäänud pigem kõrgetele metsosopranitele, näiteks Metropolitanis kehastas rolli Briti metsosopran Alice Coote.

Kui Rossini „Tuhkatriinu“ 2006. aasta lavastus (autor Michiel Dijkema Hollandist) on siiani paljudel meeles ühe XXI sajandi õnnestunuma bel canto ooperi käsitlusena meie rahvusooperis ning sealt algas ka praeguse esimetsosoprani Helen Lokuta tähelend, siis „Cendrillon“ jõudis Eesti publikuni esimest korda.

Mida on tänapäeva ühiskonnas öelda pigem antifeministlikult passiivse, „hea tüdruku“ sildiga häbimärgistatud peategelasel? XX sajandi jooksul on kaunitari kuvand popkultuuris läbi teinud korraliku uuenduskuuri, kui mõelda kas või Disney populaarsele filmile „Lume­kuninganna ja igavene talv“*. Siiski võib ka Massenet’ Tuhkatriinu kuvandist leida otsusekindla noore naise, kes ei jää printsi ootama, vaid otsustab pigem minna surma kui elada armastuseta (olgugi et seda mõtet käivitav jõud näib olevat tema arutluskäik mitte jääda oma muredega isale koormaks). Üldjoontes järgib „Cendrillon“ Perrault’ muinasjuttu üsnagi täpselt, poeetiliseks lisandiks vaid seesama eelmainitud kauni muusikaga stseen, kus nimitegelane on pärast balli masenduses ja põgeneb üksi metsa, kus kohtub Printsiga (hiljem selgub, et see oli vaid unenägu).

XIX sajandi lõpp Prantsuse ooperis

Võrreldes Massenet’ „Cendrilloni“ kõlailma helilooja teiste, romantikast tiineid armastuslugusid esindavate kuulsamate teostega nagu „Manon“ ja „Werther“, leiab siit parimas mõttes muinasjutulist, lausa nõiduslikult kaunist muusikat. Unistuste ja tõelisuse piiri nihutavad helid toovad meelde Massenet’ kuulsa kaasmaalase Léo Delibes’i „Lakmé“, mille nimitegelane on kindlasti muusikaliselt „Cendrilloni“ haldjast ristiema eelkäija – haldja koloratuuraaria „Ah! douce enfant!“ võiks olla „Kellukeste aaria“ vääriline showstopper. Ooperi kolmanda vaatuse teise pildi metsastseen võlutud tamme all toob meelde Maurice Raveli veidi hilisema võluooperi „L’enfant et les sortilèges“ ehk „Laps ja lummutised“. Samal ajal leidub „Cendrilloni“ partituuris ka võluvat tundelisust – imeline isa-tütre duett neljanda vaatuse alguses meenutab Violetta-Germonti duetti „Traviatas“. Unistuste Printsi aaria „Cœur sans amour“ („Armastuseta süda“) melanhoolne motiiv jääb pärast etendust lootusetult kummitama.

Ometi ei olnud Jüri Nael lavastuses pjedestaalile seadnud muusikat. Ta oli asetanud loo meie igapäevakonteksti, kus niivõrd paljude inimeste elu asendab selle simulaakrum Instagramis ja lohutust otsitakse TikToki videotest. Lavastusse on kaasatud ka vaatajad: juba ooperi avamängu ajal kutsuti publikut kogu etenduse jooksul julgelt (küll hääletul režiimil) telefoni kasutama ja rohkesti pilte postitama (ja kontrollige trelle, vabandust, teemaviidet ikka ka, eks). Üleskutset järgiti kenasti: vaheajal olid igas vanuses kohvikulaudkonnad kirglikult telefonidesse kiindunud, pööramata lauanaabritele suurt tähelepanu. Seda laadi teemadega tegeleti ka eelmises „Promfesti“ lavastuses, Andrus Vaariku lavastatud Rossini ooperis „Türklane Itaalias“, kus kogu tegevus oli toodud tõsielutelevisiooni. Sama võtet kasutati ka uuslavastuses, aga publiku peal. Vaatajaid kutsuti juba enne etendust fuajees kristallkingakest proovima. Ooperi lõpustseenis integreeriti sellest tehtud videosalvestus nutikalt lavastusse ja naerda said kõik.

Videokunstnik oli lavastust väärindanud ka vanema põlve Nintendo arvutimängu meenutava graafikaga. Kuna „Cendrilloni“ puhul kinnitab nii sisu (tänapäeval oleme seda ju harjunud vaid kergeusklike laste osaks pidama) kui ka muusika loo võluvat ebatõelisust, siis selle arvutimängu sisestamine tundus mulle juba liig, olgugi et see nägi laval toredalt nostalgiline välja (keerlevad Tuhkatriinu, printsi ja võõrasema kujukesed – vali ise, kes tahad olla!). Viimane osutanuks nagu ka sooidentiteedi küsimusele, millest mina X-põlvkonna ükskõikse esindajana suurt ei tea – siin oleks vaja Z-generatsiooni põhjalikke teadmisi. Madis Nurmsi fantaasia säästis meid liigsetest sooküsimustest, rõhutades loo ebareaalsust ka Tuhkatriinu pidevalt muunduva kostüümiga – mõlema lavakuju oli piisavalt mittebinaarne. Kuigi, sama hästi võiks peategelane olla ka Tuhkaprints.

„Promfest“ ei lase mitte üksnes lauljatel oopereid valida, vaid laseb klassikaliste teoste kallale eri valdkondade ooperidebütante. Jüri Naela lavastus oli oodatult tempokas ja koomiline, nutikas ja vaatemänguline. Vähem võis sealt leida muusika kui dramaturgilise vahendi esiletoomist ja terviklikku kontseptsiooni. Ooperi stseenid olid lahendatud hea fantaasiaga, aga neist oli raske leida orgaanilist sidusust, samuti mõjus ballistseenis kõlanud vaimuvaese klubimuusika vastandamine õhulisele ooperipartituurile viimase kahjuks. Paraku pole tümpsuga tuimestatud kõrv enam võimeline subtiilsema helipildi eri kihte tajuma.

Küllaltki ehmatav oli avastada, kui suure osa meisterlikult esitatud aaria võlust röövib laulja pilk, mis on publikusse pöördumise asemel kaevunud telefoni. Küllap oleme kõik kogenud, et nutiseadmes skrolliv inimene asetseb oma vaimses ruumis parajasti kusagil mujal, aga elava muusika esitamise kõige olulisem tingimus on ikkagi kohalolu. Samal põhjusel ei hakka ma ka detailsemalt analüüsima lauljate sooritusi – vokaaltehnika finessid jäägu teiseks korraks. Zuzanna Nalewajeki kehastatud nimiosalisest jääb kõige rohkem meelde tema ülevoolav rõõm ballile mineku stseenis, oli see siis erakordne näitlejameisterlikkus või tõesti sügav rahulolu. Kõigil meil pole isegi oma unistuste rolli. Miks ei peaks siis seda lauldes õnnest särama?!

* „Frozen“, Chris Buck, Jennifer Lee, 2013.