Alexander Hülshoff luges piiblit ette

Toomas Velmet

  XVIII BAROKKMUUSIKA FESTIVAL: ALEXANDER HÜLSHOFF (tšello, Saksamaa) Tallinnas Niguliste kirikus 2. II, kavas Johann Sebastian Bachi süidid soolotšellole.

Loo pealkiri vajab selgitust: Alexander Hülshoff (1969) on tšellist, kes esitas 2. II Niguliste kirikus Johann Sebastian Bachi kolm süiti soolotšellole. Seega, tõsi küll, pool tšellistide piiblit. Miks piiblit? Seepärast, et Johann Sebastian Bachi kuus süiti soolotšellole BWV 1007 – 1012 on tšellismi rajav tsükkel, millest ei saa mööda vaadata ükski muusik, kes tegeleb ükskõik millisel tasemel tšellomänguga. Bachi süidid soolotšellole kätkevad endas absoluutselt kõiki komponente, millest koosneb interpretatsioonikunst, ning nendesse süvenetakse pidevalt ja järjekindlalt, moodsalt väljendudes – elukestvalt.

Piibli ning Bachi instrumentaalmuusika võrdlemine ei ole üldse liiga meelevaldne. Need tekstid on võrdselt ammendamatud ja lõplik objektiivne tõde ei ole võimalik, sest olulisem on otsingu protsess. Eelöeldu ei välista võimalust, et nii mõnigi anderikas, mõtlev ja arenenud väljendusvõimega interpreet ei võiks oma küpsuse perioodil jõuda subjektiivse tõeni ja seda lavalt kuulajatele kuulutada. Igal juhul on iga Bachi sooloteose ettekanne kontserdilaval kõrgema kategooria sündmus, mida ei juhtu üldsegi mitte sageli, kui sagedust mõõta ikkagi aastakümnetega. Usun, et ma ei eksi, kui ütlen, et viimased 60 aastat sisaldavad ainult Natalia Gutmani Bachi-õhtut.

Arvatavasti tõi Bachi soolosüidid esmakordselt kontserdilavale legendaarne hispaania tšellist Pablo Casals (1876 – 1973) ning see toimus eelmise sajandi alguses. Tema kuulutatud romantiline tõde jäi pikaks ajaks valitsema ega ole lõplikult unustusse kadunud tänaseni – album “Bach. Casals” pole plaadipoodidest kadunud. Oma tõe leidmine on tohutu töö, eeldab algmaterjalide kättesaadavust kirjas ja pikaajalist Bachi muusika professionaalset kuulamiskogemust ning, nagu öeldud, tegemist on lõputu protsessiga.

Bachi süidid (1717 – 1723) ei olnud sugugi esimesed teosed soolotšellole. Paljud allikad loevad selleks märgiks Domenico Gabrieli (1659 – 1690) tsüklit “Seitse ricercar’i” soolotšellole (1689). Neist D-duurne ricercar on üsna sage külaline ka kontserdikavades ja mitmetes esitustes jäädvustatud samuti plaatidel. Kuna Bachi autograafi süitidest ei ole leitud, siis loetakse kõige autoriteetsemaks allikaks tema abikaasa Anna Magdalena kopeeritut, mis peaks langema ajavahemikku 1727 – 1731. Organist Johann Peter Kellneri koopia võib isegi pisut varasem olla, seal nimetatakse aastaarvu 1726. Johann Christoph Westphali koopia ilmus päevavalgele alles 1830. aastal ja on pärit XVIII sajandi teisest poolest. Esimene trükiväljaanne on aga pärit Pariisist aastast 1824 Janet et Cotelle’i redaktsioonis. Kõik see on kättesaadav tänapäevalgi, kuid veel eelmisel sajandil olid valdavaks mitmed ja mitmed mitte eriti autoritruud redaktsioonid, kust pärit “parandustest” võib  paraku nii mõndagi tänaseni kuulda.

Alexander Hülshoff on meile hästi tuntud Martin Ostertagi õpilane, kes tõi Tallinna kõigi aegade legendaarseimale tšellistide Paganinile David Popperile (1843 – 1913) kuulunud itaalia meistri Giovanni Grancino tšello (1691). See on eesti kontserdielus topeltsündmus. Alexander Hülshoffi kavas olid Süit nr 1 G-duur, nr 4 Es-duur ja nr 6 D-duur, kokku tund puhast muusikat. Tänavuse barokkmuusika festivali informatsioonis oli kontsert paigutatud Niguliste kiriku Antoniuse kabelisse, mis oleks ehk kuidagi sobiv olnud. Tegelikult mingil mulle teadmata (ja ei tahagi teada) põhjusel toimus kontsert Niguliste altari ees ja see on igal juhul vastuvaidlemist mitte kannatav viga, ja ei häbene lisamast ka, et jäme viga. Bachi tõde jõudis Hülshoffi jutustusena kohale lünklikult ja skemaatiliselt, millest oli äärmiselt kahju, sest interpreedi lähenemine tundus tõsist huvi pakkuvat ja meisterlikkus võis nauditav olla, kuid juba paari meetri kaugusel (viies rida) jooksis tekst kiriku kajaga “hunnikusse”.

Heameel oli tõdeda, et mõned siinkirjutajale olulised Bachi interpretatsiooni põhitõed, mida oli võimalik esituses tuvastada, langesid esitaja omadega kokku. Need olid eelkõige vormilised, see tähendab, et kaheosalises vormis on kordusmärk obligatoorne, aga ta ei märgi kordust, vaid vormiliselt jätkumist. Sümpaatseks osutusid eranditult ka kõik episoodid, kus tšellist kasutas spiccato’t, eriti G-duur prelüüdis ja Es-duur prelüüdis, mis ei ole tänapäeva Bachi esituses üldse tavaline. Just strihhiliselt tundus Hülshoff olevat hästi nutikas ja isikupärane.

Hästi palju küsimusi aga tekitasid tempode valikud ning eriti tundus olevat liialdatud kiirete tempodega, kuid möönan, et mõnes normaalses akustilises keskkonnas võinuks tulemus hoopis vastupidise märgiga olla. Konstateerida võib aga rahulikult, et Alexander Hülshoff on tšellist, keda sooviks Eestis korduvalt kuulda, ja ka Bachi süidid väärivad korduslugemist, aga siis kindlasti sellele piiblile soodsas akustilises keskkonnas.